KOOL MUUTUB KOOS ÜHISKONNAGA (1)

Tallinna Ülikool Rakvere Kolledž
Sotsiaalpedagoogika SP I
Merike Morozov
KOOL MUUTUB KOOS ÜHISKONNAGA
Sirje Tohveri intervjuu Tõnu Otsaga
Ajakiri “ Haridus 3/2010” kokkuvõte
Juhendaja : Ene- Silvia Sarv
Rakvere 2010
Psühholoog ja koolimees Tõnu Ots peab tähtsaks õpilaste erisuste arvestamist ja valikuvabadust.
Tõnu arvab , et ühiskond muutub ja nii toimuvad muutused ka koolis. Üks suurimaid muutusi on, et ühiskond vananeb, meil küll aeglasemalt kui naaberriikides, kuid siiski. On olemas “paindlik kool” ehk elukestev õpe, kuid tulevast ühiskonda valmistab ette ikkagi eelkõige üldharidussüsteem.
Nooruse sisuks on õppimine ja nii peaks õppimist olema kauem. Meil on seda “kohustuslikku noorust” tervelt 12 klassi, st inimese 19-aastaseks saamiseni . Koos sellega pikenes kooliaeg ka allapoole: tekkisid nullklassid ja lasteaiaharidus.
Kultuur püsib kindlalt standardmõtlemisel, kuid uueneb ebastandardsete mõttemudelite kaudu. Kool peab õpetama lapse õppima ja iseseisvalt mõtlema. Kusagilt peab algama inimese hariduslik kujunemise iseotsustamine. Kool ei tohi olla noorele sama mis koorimismasin kartulile – sisse lähevad erinevad, välja tulevad ilusad ja valged, ühtemoodi ümmargused. Turumajanduse koolile näib tunduvat, et puud tulebki palkideks koolitada . Inimeste võimed on erinevad ja kool paneb seda nagu pahaks. Kui midagi on vähem, oled “erivajadustega”, kui on rohkem, oled “erivõimetega”, aga ikkagi “hälvik”.
Kooli tulles on tüdrukud arenenumad, loevad ja jutustavad soravamalt, rehkendavad paremini, on musikaalsemad. Poisid on kehaliselt aktiivsemad, mida neile tegelt ette heidetakse. Nii jääbki poistele mulje, et kool on tüdrukute koht. Poisid on hüperaktiivsemad, ei suuda taluda pikka paigal istumist ja 45 minutit klassis koolipingis on paljudele liig mis liig. 15 aastat tagasi tõi grupp Läänemaa õpetajaid pärast Rootsis õppimist Eestisse õuesõppe. Õues saavad poisid rakendada oma käelisi ja liidrivõimeid, kehalist kordinatsiooni, loovust , orienteerumisoskust, mida nad klassiruumis teha ei saa.
Headuse algmed saame kodust juba enne kooli. Aga tänapäeva koolil ja lasteaial tuleb üha rohkem tegeleda sellega, millega perekond ei tegele või toime ei tule. Headusekasvatus algab teretamisest, naeratamisest, palumisest, tänamisest, andeks palumisest, andeks andmisest, teisest aru saamisest. Nii jõutakse teise inimese mõistmise ehk headuseni. 4.-8. eluaastal , mil on tekkinud teadvus, arenevad isikustatud suhted. Perekonnas on meil erinevad suhted ema ja isa, vanaema ja vanaisa, venna ja õega. Headeks või halbadeks hindame neid oma subjektiivse arusaama kohaselt. Hinnang hea ema ja hea isa, hea laps ja paha laps tekib ainult personifitseeritud suhetes. 4.-8. eluaasta on headuse kasvatamise periood. Laps, kes ei ole õppinud paluma ja tänama, ei suuda ka andeks paluda ega anda.
Meie kasvatame inimesi sõnadega ´´kelleks sa tahad saada?´´. See on tüüpiline majanduslik lähenemine – kahuriliha turumajandusele. Kogu kasvatuse ajaloo jooksul ei ole kasvatuse eesmärk olnud mitte kelleks, vaid milliseks saada. Milliseks saada tähendab kasvatada inimväärtusi, mida keegi ära võtta ei saa.
Kommentaar:
Ma olen selle Psühholoog ja koolimees Tõnu Ots’aga täiesti päri, ka mina näen, et asjad peaks kulgema just nii.