Kontserdi arvustus „Vocalissimo” (0)

„ Vocalissimo ”: Aile Asszonyi ja Vivacello 24. III ; „Kevade lummuses”: Maano Männi ja Pärnu Linnaorkester 25. III Pärnu kontserdimaja väikeses saalis.
Kahe päevaga kuhjus Pärnu kontserdimajja kaks kontserditäit eesti muusikuid, kes töötanud ja õppinud või õpivad laias maailmas. Pärnu linn kannatas selle välja ja aplodeeris usinasti. Kontserdikorralduse esimene reegel olevat žanriliselt sarnaste kontsertide hajutamine, et vältida ülepakkumist. Tundub küll, et tegelikult reeglid puuduvad, sest 24. ja 25. märtsi kontserdid võib liigitada kammersümfoonilisteks, kuid põnevad kavad ja „talendid kodus” ei kahjustanud huvi kummagi kontserdi vastu.
Millest jutt? Eelmisel neljapäeval toimus Pärnu kontserdimajas Eesti Kontserdi korraldusel Aile Asszonyi ja ansambli Vivacello väga stiilne, äärmiselt põneva kavaga kontsert , mida Pärnu publik polnud veel kuulnud . Tartu ja Tallinna suured kontserdimajad pakkusid seda kava juba septembris ja eile, 31. märtsil anti kontsert Peterburi Jaani kirikus. Tallinna kontserdi arvustus Tiiu Levaldilt (vt Sirp nr 36, 2010) oli asjatundlikult kiitev ja ainus, mis pani kahtlema, on esitatud fakt, et Villa-Lobos pühendas oma „Bachianas brasileiras” nr 5 Višnevskajale ja Rostropovitšile. Teos on lõpetatud aastal 1945, mil maailm ei teadnud neist geniaalsetest artistidest veel midagi, ja kuigi teose autor suri aastal 1959 , ei ole siiski tõenäoline, et tagantjärele pühendus tuleks kõne alla. Aile Asszonyi on nüüd rahvusooperi solist ja seega hästi tuntud talent kodumaal. Igatahes on ta esimene meie laulja, kes osalenud kuninganna Elisabethi konkursil (2004) Belgias ja saavutanud seal laureaadi nimetuse. Põnev kava oli esitatud samavõrd energeetilise laenguga kõigi esitajate poolt ka siis, kui solistile anti hingetõmbeaega.
Avateosena kõlas Heitor Villa-Lobosi „Bachianas brasileiras” nr 1 (1930) kaheksale tšellole. Ansambel Vivacello koosneb noortest ja mõnest vähem noorest suurepärasest tšellistist: Marius Järvi, Andreas Lend, Leho Karin, Theodor Sink, Johannes Teppo, Johannes Sarapuu, Aare Tammesalu ja Villu Vihermäe. Ühendab neid aga hea väljakujunenud maitse ja tehniline valmisolek esitada ülikeerukat muusikat. Sellisesse kategooriasse liigitub avateos kindlasti, esitus oli ansambliliselt laitmatu ja kõlaliselt hästi mahutatud Pärnu kontserdimaja vägagi kammerliku akustikaga väikesesse saali.
Aile Asszonyi astus lavale Arvo Pärdi teosega „L’abbé Agathon” sopranile ja kaheksale tšellole. Teos on dateeritud aastanumbriga 2004, mil esiettekande tegi Barbara Hendricks koos Beauvais’ tšellistidega. Teos on ootamatult väga kirgliku helikeelega ja seetõttu ka väga sobiv Asszonyile, s.t vastab esitaja temperamendile, professionaalsusest ei pea siin rääkimagi. Igal juhul kujunes „Isa Agathoni” esitus üheks õhtu tippudest.
Kava teine pool algas John Taveneri teosega „ Ahmatova laulud” sopranile ja tšellole või keelpillikvartetile (1993–1995) ja sedagi oli põnev kuulata. Kuuest laulust koosnev tsükkel on väga-väga kammerlik ja ses mõttes kontrastne eelnenuga, kuid seda komplitseeritum esituslikult. Komplitseeritud on ka laulja kõlaline vahekord tšelloga, aga see just oli absoluutselt paigas. „Ahmatova lauludes” on tekst vaata et olulisemgi kui „viis” ja seega diktsioon ülioluline – siin on arengureserve, eriti Peterburile mõeldes.
Järgmise teose kandis ette Marius Järvi ning see oli austraalia helilooja Carl Vine’i (1954) „Inner World” tšellole ja salvestisele. Vale oleks vist öelda tšellole ja makilindile, sest see, mis tuleb kõlarist, on küll palju arvutitöötlust näinud ja kindlasti ei mängita seda maha lindilt. Kuid teos on kindlasti parim, mida olen kuulnud sellises koosluses, seega teine kulminatsioon vaadeldavas kavas. Villa-Lobosi Viienda bachiaana esitusel tuleb kiita kogu seltskonda hea ansamblitunnetuse ja kirgliku musitseerimise eest. Tiiu Levald pakkus võimalust, et Aria repriisi võiks ka vokaliisina (lahtise suuga ) esitada. Tean, et seda on võimalik ka kinnise suuga maksma panna, kuid siis peab oktett musitseerima ppp ning soolotšellisti ja laulja tämber absoluutselt sulama.
Kontserdi kava on igal juhul Peterburi publikule esitamist väärt, kui viimistlusastet pisut tõsta, aga seda mitte esituse taset „kuivatades”. Päev hiljem oli samas saalis Pärnu Linnaorkestri korraline kontsert, seekord keelpillikoosseisus ja järjekordse välistalendi Maano Männi eestvedamisel. Kavas oli kaks kavapoolt täitvat teost: Antonín Dvořáki „ Serenaad ” keelpillidele op. 22 E- duur ja Astor Piazzolla „Neli aastaaega Buenos Aireses”. Esimeses teoses oli Maano Männi kontsertmeister ja teises solist. Dvořáki keelpilliserenaad on üks keerukas teos, mitte niipalju sisuliselt, kui intonatsiooniliselt. Ma ei ole kunagi suutnud seletada põhjusi, miks keelpillidel on keeruline intoneerida dieesidega helistikke, kuid nii see on, ja eriti keeruline on see orienteerumine , kui helistikud järgnevad E – G – E ja siis cis – Des – cis – F – A – F – A – E. Hea vabandus on see, et ega päris täpset intonatsiooni ei leia ka salvestistelt (eriti kahtlaseks jäävad oktavid altviiul – II viiul – I viiul). Ses mõttes oli Dvořák karm, kuigi seda teost esitatakse suure keelpillikoosseisuga, mis võimaldab mõndagi maskeerida. PLO ei maskeerinud midagi ja teoses oli kenasid meeleolusid, kuid enamasti jäädi autorile alla. Kontserdi teine pool, mille täitis Piazzolla teos Leonid Desjatnikovi seades, mille on tellinud Kremerata Baltica ja mis on hästi levinud üle kogu maailma, oli PLO ja Maano Männi esituses hoopis teine, s.t kõrgem klass, võrreldes Dvořákiga. Lisaks Männile, kes nüüd oli omas ampluaas, tuleb kindlasti alla kriipsutada tšellosolisti Kristjan Saare esitust ja ka kogu koosseisu, kes süvenes esitatavasse väga kontsentreeritult. Teose aeglaste episoodide tempo võiks ehk olla ka liikuvam, kuid see on maitse ja meeleolu küsimus – vaieldamatult jääb siin õigus interpreetidele. Talvine väikelinn Pärnu kannatab kaks sellist kontserti välja suurepäraselt ja selleks on seal loodud ka vastavad tingimused, mis küll ei tohi enam kesisemaks minna, sest oleme ju kosumas või?