Kammermuusikakontsert “Eesti 100” (0)

                                       ​   Kontserdiarvustus  
 
 Mina külastasin 07. augustil Kammermuusikakontserti “Eesti 100”, mis toimus 
Pärnu kontserdimajas. Tegemist oli ühiskontserdiga, mis oli pühendatud Eesti 
Vabariigi sajandale sünnipäevale. Kontserdil esitati vaid Eesti muusikat, mis 
kõik on kirjutatud viimase 100. aasta jooksul. Esinejaid oli nii Eestist kui ka 
mujalt maailmast. 
 
Lähemalt esinejatest: 
 ​ Teet  Järvi, 
 kes on Lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli ja Tallinna Konservatooriumi. Ta 
on enda teadmisi täiendanud ka Moskvas Natalja Sahhovskaja, Mihhail 
Homitseri ja Ivan Monighetti juures. On töötanud nii Eesti Riikliku 
Sümfooniaorkestri tšellorühma kontsertmeistrina kui ka korduvalt  esinenud  
solistina  orkestri ees. Hetkel töötab Järvi ka tšellopedagoogina Lahti 
muusikakõrgkoolis. 
 
 Mari Järvi, 
 kes õppis klaverit ja heliloomingut TMKK-s ja lõpetas Tallinna 
konservatooriumi klaveri erialal. On töödanud TMKK-s pedagoogi ja 
kontsertmeistrina, hetkel töötab Lahti konservatooriumis kontsertmeistrina ja 
klaveripedagoogina. 
 
 ​ Theodor  Sink,  
kes hetkel musitseerib ka  ERSO   koosseisus . Tegutseb nii  solisti , 
kammermuusiku kui orkestrandina. Tema tšelloõpetajateks on olnud Laine 
Leichter, Leho Karin ja  Henry -David Varema, Sibeliuse Akadeemias Marko 
Ylönen. Alates hooajast  2017 /18 on ta tšellorühma  kontsertmeister . 
 
Kontserdi  sisukirjeldus : 
 
Kontsert algas Erkki-Sven Tüüri loominguga. Esitamisele tuli teos mis jääb 
Erkki-Sven Tüüri koolipõlve ja selleks oli  Arhitektoonika , I ja kirjutatud on see 
puhkpilli  kvintettile. Teose on Tüür kirjutanud aastal 1984 ja samal aastal 
lõpetas ta ka konservatooriumi. See teos oli väga mõnusa meloodiaga ja kõlas 
veidi romantiliselt. 
 
Teisena  kõlas Artur Kppi Prelüüd Es-duur mis on loodud aastal 1919. 
Kirjutatud oli see algselt tšellole ja orkestrile või tšellole ja orelile, aga esitusele 
tulnud redaktsiooni tšellole ja klaverile tegi  Vardo  Rumessen .1919 oli viimane 
aasta kui Artur Kapp oli Lõuna-Venemaal Astrahanis  muusika  juht.  Solistideks  
olid Teet Järvi ja Mari Järvi. 
 
Kolmandana esitati Helena Tulve “Und von liehte vinster” ( “Ja valgusest 
pimedus”). Loodud fagotile keelpillikvartetile. See oli kogu kontserdi üks 
pikimaid ja vaiksemaid  lugusid . Pidi väga teravalt kuulatama, sest mõni hetk jäi 
mulje, et muusikat ei oleks. Solistideks olid Lasse  Joamets  ( viiul ), Peeter 
Sarapuu ( fagott ), Olga Voronova (viiul),  Laur  Eensalu ( vioola ) ja Leho Karin 
(tšello). 
 
Järgnevalt tuli esitamisele  Eino   Tambergi  “  Teekond  tšello ja löökpillidega” 
op128. Teos on loodud aastal 2007. Selle teose esiettekanne toimus 2007. aastal 
Eesti Noorte Heliloojate  festivalil . Ja on ka öeldud et Eino Tamberg on üks 
Eesti kõige lõbusamaid heliloojaid. See teos oli ka kogu kontserdi üks 
lõbusamaid  lugusi , mis tõi kohe endale ja tundus ka et saali hea tuju. 
 
Eelviimasena tuli esitusele Tõnu Kõrvitsa “ Rändaja Laul”. Selle pala kandis 
ette Mari Adachi (vioola). Eriti huvitav selle teose juures oli see, et Adachi 
esitas seda pala  kontserdimaja  rõdul. Algselt oli see teos kirjutatud sooloks 
tšéllole, aga 2009. aastal valmis ka soolo vioola seade. 
 
Viimasena kõlas aga  Eduard  Oja “Klaverikvintett”. Kirjutatud 1935. aastal. See 
lugu võitis Eesti Akadeemilise helikunsti seltsi kammermuusikavõistluse. Selle 
komponeerimisega tegi ta aga algust juba siis kui ta õppis Tartu Kõrgemas 
Muusikakoolis. Esmaesitus oli aastal 1936. Esitasid Elisabeth Leonskaja 
(klaver), Triin Ruubel (viiul), Adela-Maria Bratu (viiul), Nathan Braude 
(vioola), Theodor Sink (tšello). See pala oli väga huvitav, sest enamik osa 
teosest oli väga voolav ja rahulik, aga siis tulid sisse mõned tempo kiirendused 
ja äkiklised  hetked , mis olid väga ärevad. 
 
Lõpetuseks tahaksin öelda, et ma jäin terve kontserdiga väga rahule. Mulle 
meeldis selle kontserdi idee ja teostus ja ma ei olnud ka kunagi varem kuulanud 
ühtegi Eesti loominguga Kammerkontserti. Lood moodustasid omavahel terviku 
ja oli näha ja tunda, et nende  esitajad  on hinge ja südamega asja juures. Ainuke 
negatiivne asi mis minul öelda oleks on see, et kohati oli kontserdi alatoon väga 
nukker . Ja kui  vahepeal  tuli “Teekond tšello ja löökpillidega”, meeldis see mulle 
väga ja ma oleks soovinud, et selliseid tempokaid ja rõõmsamaid lugusi oleks 
olnud vähemalt kaks. Muidugi oli seal ka veel suur hulk väga andekaid 
esinejaid, kellest ma võiks rohkem rääkida, aga see veniks väga pikaks. Kui 
paar väikest viga välja arvata jäin ma kolgu kontserdiga väga rahule.