Kolme Eesti kirjaniku luuletused ja nende kokkuvõtted (0)

„Eest ära“
Anna Haava
See luuletus oli lühike ja tabav. Lihtsate lausetega oli ära seletatud, mida öelda taheti.„Eest ära“ rääkis sellest, et elu läheb kiiresti ja tuleb eest ära tulla või sellega kaasa minna. Ei ole kasulik jääda ühe koha peale seisma, sest aeg ei jää kunagi ootama. Ootama jäädes võib hoopis head võimalused käest lasta. Tuleb ise midagi ära teha, et oma tahet saavutada.
Mulle meeldis see luuletus sellepärast,et mõte oli kergesti mõistetav ja kohe selge. Luuletus oli väga sügava mõttega ja pani mõtlema, et ei ole kasulik kunagi elus seisma jääda, tuleb tegutseda ja pidevalt eluga edasi liikuda . Kui ei taheta edasi minna oleks targem eluvankrilt eest ära tulla,et see omasoodu liikuda võiks.
„Kui oleksin tundnud sind varem“
Doris Kareva
See luuletus on küll pikk, kuid mõte on täiesti selgelt olemas. Luuletuse ehitus oli väga imelik, iga salm koosnes ühest lausest, mis oli 4 rea peale ära jagatud. Hästi palju oli sõna-kordusi.
Mulle väga meeldis selle luuletuse teema. Selle luuletuse teema seisnes selles, et kui kedagi väga armastada, siis antaks talle kõik. Minu arvates on see õige ja elus ongi just täpselt niimodi . Nagu mainib Doris Kareva selles luuletuses ,et ta oleks nõus andma oma liivalabidad ja lemmiku kaisukaru oma armastatule . Kunagi ei ole teada, mis tagajärjed sellel kõigel on, mõnikord lõppeb see hästi ja mõnikord halvasti nagu ka luuletuses.

„Aeg“

Artur Alliksaar

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole .
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked , kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju ,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
Luuletus „Aeg“ on paarisriimis luuletus. Siin on pidevalt korratud luuletuse mõtet, et kõige tähtsam elus on ikka olevik ja elada tuleb praeguses hetkes.
Olin seda luuletust lugedes rahul, sest oli mõte ja seda oli selgelt ja arusaadavalt edasi kantud . Kõige tähtsam on elus see, mis on praegu- olevikus . Minevik on juba möödas ja seda muuta ei saa, kuid alati on võimalus meenutada minevikujuhtumisi. Tuleviku kirjutame me endale ise ja see, milliseks ta kujuneb tuleb välja alles siis, kui ta kätte jõudnud on. Minevik ei lähe meil kunagi meelest ja jääb meie mällu igaveseks . Ka siis, kui meeled enam ei taju..
Sisemine hääl
(Eva Pärnits)
Merd kattis kurblik vaikus
ja kajakad lendlesid vete pääl,
lain 'te kohal armastus kaikus,
minu kõrvu paitas vaikuse hääl.
Tundub, kui lõputu rahu,
otsekui maailma tagumine äär.
Siin istun ja lunastust palun,
vaid me hing on ju see, mis jääb. 
Ma ei tea, mis mind sunnib,
mis mind tagant tõukab ja ähvardab.
See vastu minu tahtmist punnib
ja kui leek minus uuesti lahvatab.
See käsib taaskord mul võtta,
võtta oma süda värisevasse pihku
ja joosta tagasi tunnete sõtta,
et jälle võiksin tihkuda nuttu.
Ei oska ma öelda sest lahti
ega niisama minema ajada.
See miski põletab mu elutahti
ja mu südamesse ikka jääb kajama.