Väike luuleraamat- Artur Alliksaar (0)

Sündis 15. aprillil 1923 (1923-1966) aastal Tartus. Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis õigusteadust (1941–1942). Aastal 1943 värvati ta sõjaväkke. Aastast 1944–1949 töötas Artur Alliksaar ENSV Raudteevalitsuses. 1949. aastal süüdistati teda ametiseisundi kuritarvitamises ning ta arreteeriti.
Aastatel 1949–1957 oli sundasumisel. Oli vangis Narvas ja Mordvas. Pärast vangistust elas aasta aega Vologda oblastis, 1958. Tuli salaja Tartusse, kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel.
Peale sõda varjas poeet end Läänemaal metsavennana koos kaheluuletajaist sõbraga Rein Sepa ja Otniell Jürissaarega. Sellele järgnesid vangistusaastad ja asumiselesaatmine Siberis . Peale seda ajajärku asus luuletaja elama Tartusse. Temale said osaks uued katsumused elu poolt. Maja, kus poeet elas põles maha ja ta oli sunnitud elama muldpõrandaga kuuris koos oma kaasa ja väikese poja Jürgeniga. Raskel ajal olid toeks talle sõbrad. Talle said osaks tolleaegse võimu poolt tagakiusamine, laimamine, mahavaikimine nii luuletamise, kui selle õpetamise eest. Raske haigus , vähk , võttis ja viis parimas loomeeas poeedi meie keskelt igavikku, tagasipöördumatutele radadele.
Tegelik elu kujunes poeedile kurnavaks aga vaimuelus kirkaks, milles ta elab meie keskel siiani ja veel lõpmata aegtulevikuski. Tolle ajastu vaim, tunded, traagika , kurbloolisus, leiavad kajastamist ka luuletaja loomingus: vanglaaastad, raske haigus, inimeste silmakirjalikkus , poliitiline- ja vaimne surutis tolleaegse valitseva nõukoguliku võimukliki poolt.
Väike Luuleraamat anti välja 1984 see on Alliksaare 5. Väljaanne ja kokku oli neid üldse 6, viimase ilmus aastal 2002(alliksaar armastusest)see sisaldab 37 kirjatükki, raamatul puudub kindel temaatika .
Kõige rohkem jäi meelde luuletus
AEG
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole .
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked , kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainus silmapilk teistest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemalt, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju ,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
See on väga sügava mõttega, ning igaüks loeb sealt välja seda mida ta ise soovid