Artur Alliksaar (0)

Artur Alliksaar ( 1923-1966 )
Elukäik

• Ta sündis Tartus,
  
• Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis 1940 aastani ja Tartu ülikoolis õigusteadust (1941–1942).
  
• 1941 astus vabatahtlikuna 182. Eesti julgestusgruppi.
  
• Ta mobiliseeriti 1943. aastal Saksa sõjaväkke. Sel ajal avaldas ta ka oma esimesed luuletused: "Postimehes" , "Koidulauliku mälestuseks"  ja mõned tekstid rindlehes
  
• Aastast 1944–1949 töötas Artur Alliksaar ENSV Raudteevalitsuses.
  
• 1949. aastal süüdistati teda ametiseisundi kuritarvitamises ning ta arreteeriti.
  
• Aastatel 1949–1957 oli sundasumisel. Oli vangis Narvas ja Mordvas. Pärast vangistust elas aasta aega Vologda oblastis,
  
• 1958. Tuli salaja Tartusse , kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel. Järgmised üheksa aastat elas ta boheemlaselu Tartus, luges oma luuletusi " Werneri " kohvikus , sest avaldada ta neid ei saanud. Ta abiellus, kirjutas ja tõlkis, millest väga vähe võeti avaldamiseks,  mõnikord oma abikaasa Linda Alamäe nime all.
  

• 
  Alliksaare looming on omapärane eesti kirjanduse arenguloos. Ta lõi algupärase luulesüsteemi, millega avardas eesti luule arenguvõimalusi. Kirjaniku eluajal jõudis lugejateni vaid näidend " Nimetu saar" (1966). Tema loomingu põhiosa nägi trükivalgust pärast autori surma. Alliksaare kolm esimest luulekogu koostas käsikirjalise pärandi põhjal Paul-Eerik Rummo.
  
• Alliksaare loometeel on kõige olulisemad aastad 1960-1964, mil ta katkestas sidemed traditsioonilise luulega. Neid aastaid iseloomustab kirjaniku püüd luulet radikaalselt uuendada , eksperimenteerida sõnaga, saavutada täielik vabadus ja isikupära.
  
• Alliksaare loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, ulm (-ad), mälu, armastus, veri , valu, õhtu, öö, liiv, vesi. 
  
• Tolle ajastu vaim, tunded, traagika , kurbloolisus, leiavad kajastamist ka luuletaja loomingus: vanglaaastad, raske haigus,inimeste silmakirjalikkus , poliitiline- ja vaimne surutis tolleaegse valitseva nõukoguliku võimu poolt.
  
• Luuletaja luules moodustavad mosaiikseid elumustreid sõnakillud, mida hoiavad koos vabad assotsiatsioonid , vastandamine , kõlaefektid, võrdlused, metafoorid , epiteedid , luule graafiline joonis jne.
                                                   Kroonlühtrid ületavad kroonilise nohu koomilise ohu.
                                                   Lagi naerab laginal ja põrand põriseb põhiliselt kaasa.
                                                   ("Tualettide kontsert 2")
                                      
  

• 
  Eripärane on Alliksaare lause- ja tekstikäsitlus:.
                                                  Kirgede lahustamiseks on soovitav pruukida savitasse.
                                                  Linde on tarku ja tobedaid.
                                                  Part läheb mardikatest rasva, aga jaanalind jaaguariliha ei ihalda.
   
  

• Alliksaare viimaseid luuletusi iseloomustab traagiline elutunnetus. Mängulusti ja võitlusvalmidust, irooniat ja uljast enesekuulutust asendavad lüürilised sissevaated inimhinge. Selle muutuse põhjuseks on tüdimus mõttemängudest, püüe elulähedusele või teadmine enda peatsest lahkumisest.
                                                 Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
                                                 Alles jääb hetk, milles asume praegu.
                                                 Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju ,
                                                 kui seda jäävust ka meeled ei taju.
                                                 ("Aeg", luulekogust "Päikesepillaja")
  Luulenäiteid
  

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole .
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked , kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainus silmapilk teistest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemalt, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.