MandriEestis kasutati ida poolt pärit, väiksemat, rootsu abil käepideme sisse kinnitatud hambulise teraga sirpi. Sellise sirbiga lõigati kõrsi. Saartel ja LääneEestis kasutati suuri, kõvera löe külge needitud, sepa valmistatud siledateralisi sirpe, millega niideti vilja. Siledateralise sirbiga oli viljakoristus jõudsam, sest korraga lõigati umbes poole vihu jagu viljakõrsi, hambulise teraga seevastu umbes viiendiku jagu. LääneEestis, eriti saartel kitkuti väikeste nüride sirpide abil otra koos juurtega. Otra juuriti selleks, et kõrred jääksid pikemad ja vilja oleks parem põllule kuivama panna. Heinategu Heina niideti vikatiga. Alates 19. saj. tulid MandriEestis kasutusele vabrikuvikatid. LääneEestis ja eriti saartel säilisid kauem sepavikatid, mis sobisid paremini sealsele karedale heinale. LääneEestis oli vikatil vanemat tüüpi, kahe sissetapitud käepidemega vars e. lüsi
arengule muutusid populaarseks mustrilised ning detailirohked kangad. MEIKIMINE 1930. aastatel peeti meikimist kohustuslikuks. Maitsekaks ja elegantseks loeti värvikombinatsiooni: mustad küüned, rohelised silmalaud ja oranž põsepuna. Rõhk oli jumestuses kulmudel- kanti pikki ja kitsaid kulme, kusjuures kulmuvahe kitkuti laiemaks. SOENGUD Lõppes poisipea valitsemine – juuksed läksid pisut pikemaks ning lokki. Aastakümne värviks oli kahtlemata plaatinablond. Populaarse come-back’i tegid marcel-lained ehk vesilained. Tähtsaks peeti ka kübaraid, mis olid enamasti madalad ja baretilaadsed. MEESTEMOOD
Näomeik oli osa hommikusest tualetist. Ehkki jumestus oli algul ainuüksi näitlejate pärusmaa, levis see õige pea ka igapäevaellu. Nägu puuderdati valgeks seguga, milles oli jahu, tärklist ja kannikesejuurt. Segu oli voolav ja moodustas näole justkui krohvikihi. Silmalaugude toonitamiseks ja silmade kirgastamiseks kasutati collyriumi ja teatud antimonisegu. Silmameigi vorm varieerus, kord imiteeriti kaljukitse silmajoont, kord lootoseõie kontuuri. Kulmukarvad kitkuti kõrgeteks kaarteks. Huuled pidid olema paksud ja mahlakalt punased, värv sisaldas rohelise pähklipuu korpa, kaktuse- ja maasikamahla. Mari Sarv 1 Eesti Esimene Erakosmeetikakool Jumestuse teooria Rahvusvaheline CIDESCO-kool Jumestuse ajalugu
aastatel ka Hiinas. Linataim õitseb suvel ilusate siniste õitega. Õitest tekivad kuprad, mille sees valmivad seemned. Kui seemned on juba pruunid, võib linakiu koristus peale hakata: 1. Kui linataim on valminud, siis kitkuti see käsitsi ja seoti peodesse. 2. Seejärel järgneb kupardamine - eraldati kuprad linakammi või ka vana vikatiga. 3. Nüüd pandi linad mõneks nädalaks seisva veega või aeglase vooluga veekogusse likku , et kiude eraldada. 4. Leost võetud linapeod seati põllule kuivama. 5. Seejärel murti linalõugutiga ülekuivanud linadel puitunud varreosad, et need saaks eemaldada. 6. Siis ropsiti linad luudest puhtaks. 7. Nüüd eraldati linakammiga lühemad kiud ehk takud. 8
näha. Ilu Moes heledad juuksed, mis juba Rooma ajast olid olnud imetlusobjektiks. Nende pleegitamine polnud eriti raske ja selleks kasutati mitmeid eri mooduseid. Juuste toonid olid erinevad kuldsed, meevärvi, kollakaspruun ja ka hallikat tooni. Soengud olid mitmekülgsed. Itaallased keerasid oma juukseid sõlmedesse, punusid patsidesse, millesse seoti paelu ja kaunistati pärlitega. Kasutusel olid ka võltsparukad ja valejuuksed. Et saavutada kõrget otsmikku, kitkuti otsa esiselt juukseid vähemaks. Ennast meigiti. 3 Mehed kandsid 15 sajandi algusaastatel habet, nooremad ja moekamad mehed ajasid näo paljaks. Väga suurt tähelepanu pühendati habeme korrashoidmisele. Meestel moes enamjaolt lühikesed juuksed, kuid sajandi keskel oli ka pikkade õlgadeni juustega ja pika tukaga soengud. Kokkuvõte Renessaans oli pöördeaeg kindlasti kostüümiajaloos
Alepõletamiseks valitud maalapil raiuti kõigepealt puud ja võsa maha ning lasti hästi kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. Tuhk, mis oli hea väetis, aeti ühtlaselt laiali ja sinna külvatud seemned künti puukonksudega maa sisse. Alemaa andis mõned aastad üsna rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli ligemale 15 aastaks puhkama jätta. Külvati otra, nisu ja lina. Saak lõigati luusirpidega ja küllap leidus üksikuid kalleid pronkssirpegi. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Soojemal ajal oli linane riie kehale igati hea ning kerge kanda. Odra- ja nisuterad hõõrusid naised jahvekividega suurel kivialusel jahuks. Jahust valmistati putru ja karaskit. Toidulauale andsid tublisti lisa kalapüük ja küttimine. Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus, saadi vähemalt veekogudest kalu ning laantest metsloomi. Olulisemaks muutus ehitustegevus
1. naine pidi olema abielus. Trubaduur ei tohtinud vallalise naise järele üldse õhatagi. Naine pidi olema truu, lahke, habras, õrn, kõndima hõljudes maa kohal (naised käisid kikivarvukil), pisikesed käed, peened pikad sõrmed, kael nagu luigel, lokkis kuldsed juuksed vööni, silmad rohelised v sinised, süütu pilk maas ning kahvatu jumega. Kaela pikkust sai juurde, kui kukalt raseerida. Süütu ilme saavutamiseks kitkuti välja kulmud ning joonistati õigele kohale. Samuti raseeriti otsaeest juukseid. Kahvatu jume jaoks tehti tuha ja äädika segu, aga et põsed oleks punased pidi jooma veini. Samas liialdada ka ei tohtinud, muidu oli nina ka punane. Naised olid tol ajal targad, oskasid lugeda ja ladina keelt. Samuti tunnevad meditsiini ja oskavad peret planeerida. Lapsi saadi nii palju kui jõukus lubas
kõrvade kohale kokku ning kinnitati valge lindiga, mis kattis lauba, soengu ja lõuaaluse. Kõrgemast seisusest daamid kandsid selle peal veel pärga. Naiste peakatte lisandiks kanti peent läbipaistvat vuaali või allalangeva sleifiga, mille tootmise poolest oli kuulus Reimsi piirkond. Habet mehed ei kannud, kuid vuntsid olid pikad. 6.Renessanss Moes oli ebaharilikult kõrge laup mille saavutamiseks aeti see paljaks. Laubajoont ei tohtinud segada ka kulmud, seepärast kitkuti need välja. Seda tegid nii naised kui mehed. Juustesse põimiti pärlitest ja korallidest keesid. Soenguid kaunistati eriliste võrkude ja katetega. Naiste juuksed, mis olid keskajal peakatete all peidus, said nüüd ilu sümboliks ja luuletajate ning kunstnike ülistusobjektiks. 7.Barokk Kuningas Louis XIII tõi moodi paljaks raseeritud näo, ülespoole keeratud vurrud ja väikese lõuaotsa habeme. Noored mehed kandsid pikki lokkis juukseid ja otsaesisel sirget tukka. Kanti ka parukaid
Samuti oli kindel veendumus, et valgendavalt mõjub valge liilia juuretinktuur. Heleda näonahaga taheti aga eelkõige teistele märku anda, et naine ei osale välitöödel. Huultel kasutati taruvaiku. Kui huultele taheti ka värvi anda, pigmenteeriti vaiku marjadega Kasutati ka õrnroosat põseruuzi, milleks olid tõenäoliselt metsamarjad, kuid tihtipeale ka kinaver ehk peamine elavhõbedamaak. See andis oranzikas-punase tooni Kulmud värviti hästi heledaks või loobuti neist sootuks ja kitkuti nad välja Oluline oli näidata säravat, kõrget ja heledat laupa Põhiline, millega oma ilu eest hoolt kanti, olid pikad ja kuumad vannid. Keskaja naise ilu tähendas sedagi, et ta lõhnas hästi - põhilised lõhnataimed olid lavendel, kummel, roos, kannike, kaneel ja mitmesugused vürtsid. Näiteks võeti mandliõli ja hoiti seal sees kaneelikoort, siis omandas õli kaneeli lõhna ja seda määriti endale peale PEAKATTED
Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena. Lisaks karjakasvatusele tegeleti endiselt küttimise ja kalapüügiga nagu kiviajalgi ning maaviljelusega. Põllud olid üsna väikesed ning maaharimine käis peamiselt kõblastega. Saak lõigati luusirpidega ja leidus ka üksikuid kalleid pronkssirpe. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Uut põldu saadi alepõletamisega, alepõletamiseks valitud maalapil raiuti maha puud ja võsa maha ning lasti hästi kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. Tekkis tuhk, mis oli väga heaks väetiseks. Alemaa andis mõned aastad üsna rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli umbes 15 aastaks puhkama jätta.
üks ideaalne naine olema. 1. naine pidi olema abielus. Trubaduur ei tohtinud vallalise naise järele üldse õhatagi. Naine pidi olema truu, lahke, habras, õrn, kõndima hõljudes maa kohal (naised käisid kikivarvukil), pisikesed käed, peened pikad sõrmed, kael nagu luigel, lokkis kuldsed juuksed vööni, silmad rohelised v sinised, süütu pilk maas ning kahvatu jumega. Kaela pikkust sai juurde, kui kukalt raseerida. Süütu ilme saavutamiseks kitkuti välja kulmud ning joonistati õigele kohale. Samuti raseeriti otsaeest juukseid. Kahvatu jume jaoks tehti tuha ja äädika segu, aga et põsed oleks punased pidi jooma veini. Samas liialdada ka ei tohtinud, muidu oli nina ka punane. Naised olid tol ajal targad, oskasid lugeda ja ladina keelt. Samuti tunnevad meditsiini ja oskavad peret planeerida
Alepõletamiseks valitud maalapil raiuti kõigepealt puud ja võsa maha ning lasti hästi kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. Tuhk, mis oli hea väetis, aeti ühtlaselt laiali ja sinna külvatud seemned künti puukonksuga maa sisse. Alemaa andis mõned aastad üsna rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli ligemale 15. aastaks puhkama jätta. Külvati ka otra, nisu ja lina. Saak lõigati luusirpidega ja küllap leidus üksikuid kalleid pronkssirpegi. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Soojemal ajal oli linane riie kehale igati hea ning kerge kanda. Odra-ja nisuterad hõõrusid naised jahvekividega suurel kivialusel jahuks. Jahust valmistati putru ja karaskit. Toidulauale andsid tublisti lisa kalapüük ja küttimine. Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus, saadi vähemalt veekogudest kalu ning laantest metsloomi. Vanem pronksiaeg (1500 - 1100 aastat e.Kr.)
Helgi pidi kooliteel ema töökoha akna alt mööda minema, et ema saaks igakord näha kas laps on ikka korralikult riides. Eriksoni järgi asendub lustakas mäng aegamööda peaaegu täielikult visa ja mõtestatud õppetööga. Last ei hinnata enam mitte üksnes selle alusel, et ta ei teeks üleannetusi, vaid üha enam selle järgi milliseid tulemusi ta saavutab. Helgi kooliteele jäi aga väga tihti väga palju üleannetusi. Oma koolikaaslastega tehti ikka kiireid peatusi ning kitkuti nt. porgandeid, mis söödi loomulikult kohe kiiruga ära ning pühiti end puhtaks riiete külge. Helgi jaoks oli hirmus põnev näpata mõnelt võõralt põllult. Eriksoni järgi vanemate, ühe enam aga õpetajate ja kaaslaste suhtumine endasse ja oma tegevuste tulemustesse kujundab lapse ausaama oma kompetentsusest ja alaväärsusest. Enese pidev võrdlemine teistega võib kujuneda alaväärsuse tekkepinnaks. Helgi oli väga
Lina on kasvatatud juba väga kaua. Vanimate leidude vanuseks on umbes 10000 aastat ja need on seotud kalapüügiga. Ka muumiad olid Vana-Egiptuses mässitud linase kanga ribadesse. Kiulina on enamasti meetri kõrgune taim, mille vars hargneb ainult ladvaosas ja 7 kupraid on vähe. Linakiudu saadakse linavarre niinosast. 1.3.3 Kuidas saadi linataimest linakiud 1. Kui linataim on valminud, siis kitkuti see käsitsi ja seoti peodesse. 2. Seejärel järgneb kupardamine - eraldati kuprad linakammi või ka vana vikatiga 3. Nüüd pandi linad mõneks nädalaks seisva veega või aeglase vooluga veekogusse likku , et kiude eraldada. 4. Leost võetud linapeod seati põllule kuivama 5. Seejärel murti linalõugutiga ülekuivanud linadel puitunud varreosad, et need saaks eemaldada. 6. Siis ropsiti linad luudest puhtaks 7. Nüüd eraldati linakammiga lühemad kiud ehk takud 8
Alepõletamiseks valitud maalapil raiuti kõigepealt puud ja võsa maha ning lasti hästi kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. Tuhk, mis oli hea väetis, aeti ühtlaselt laiali ja sinna külvatud seemned künti puukonksudega maa sisse. Alemaa andis mõned aastad üsa rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli ligemale 15 aastaks puhkama jätta. Külvati otra, nisu ja lina. Saak lõigati luusirpidega ja küllap leidus üksikuid kalleid pronkssirpegi. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Soojemal ajal oli linane riie kehale igati hea ning kerge kanda. Odra- ja nisuterad hõõrusid naised jahvekividega suurel kivialusel jahuks. Jahust valmistati putru ja karaskit. Toidulauale andsid tublisti lisa kalapüük ja küttimine. Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus, saadi vähemalt veekodudest kalu ning laantest metsloomi. Pronkskirvestega oli parem raiuda metsa ja meisterdada elamuid. Hooned tehti
Kasutusel olid piimas leotatud ja leivaga segatud lambarasvast tehtud mask, pasta mille saamiseks lahustati vasika genitaalid väävlis ja äädikas ning kortse siluv vahend eeslipiimast. Need koostisosad oli väga eemaletõukavad. Jumestamisel kasutati alusvärviks ohtlikku tinavalget ja veiniäädikas lahustatud kriiti. Tigude jahvatamisel saadi samuti valgendamiseks vajalikku ainet. Silmi kaunistati puusöega või kuldkollase safranipuudriga. Kulmud kitkuti peeneks ning neid värviti nõega. Põskede ja huulte värvimiseks kasutati elavhõbedas lahustatud karmiini. Punase värvina kasutati kinaveri, mennikut ja purpurit. Eesti Esimene Erakosmeetikakool Eveli Otterklau Rahvusvaheline CIDESCO-kool 45.grupp 2. JUMESTAMINE KESKAJAL JA PÄRAST SEDA Meikimisviisid olid keskajal igas riigis täiesti erinevad, iga ühiskonnaklass ilustas end
plastilist tervikut. Loodi täpsed ilu nõuded: pikk figuur, laiad õlad, sale vöökoht, ilus suu, valged hambad, punased huuled, üllad liigutused. Renessansiajastul loodi esimesed raamatud rõivastest, juhendid selle kohta, kuidas rõivastuda ja make up'i teha, kuidas kõige paremini vastata kaasaegse moe nõuetele. Vararenessanss (1400-1500) Moes oli ebaharilikult kõrge laup. Selle saavutamiseks võidi laup paljaks raseerida. Lauba joont ei tohtinud segada isegi kulmud, seepärast kitkuti need sageli lihtsalt välja. Seda tegid nii naised kui mehed. Juustesse põimiti pärlitest ja korallidest keesid, soenguid kaunistati eriliste võrkude ja katetega. Oluline oli make-up. Peakatted olid üsna graatsilised ja eripärased. Prantsuse tüüpi peakate koosnes kõrgest silindrilisest mütsikesest, millele kinnitati tükk teist värvi kangast (brokaati). Kangatükk volditi ja kinnitati U-kujuliselt ette mütsi külge, tagant langes kangas vabade voltidena
sisse kinnitatud hambulise teraga sirpi. Sellise sirbiga lõigati kõrsi. Saartel ja Lääne-Eestis kasutati suuri, kõvera löe külge needitud, sepa valmistatud siledateralisi sirpe, millega nagu niideti vilja. Siledateralise sirbiga oli viljakoristus jõudsam, sest korraga lõigati umbes poole vihu jagu viljakõrsi käevarrele, hambulise teraga sirbiga seevastu umbes viiendiku jagu pihku. Lääne- Eestis, eriti saartel kitkuti väikeste nüride sirpide abil otra koos juurtega. Otra juuriti selleks, et kõrred jääksid pikemad ja vilja oleks parem põllule kuivama panna ning vedada. Heinategu Heina niideti vikatiga. Alates 19. saj. tulid Mandri-Eestis kasutusele vabrikuvikatid. Lääne-Eestis ja eriti saartel säilisid kauem sepavikatid, mis sobisid paremini sealsele karedale heinale. Lääne- Eestis oli vikatil vanemat tüüpi, kahe sissetapitud käepidemega vars e. lüsi. Ida-Eestis olid
ühiskonnale. Seda muutust nim mõnikord neoliitiliseks revolutsiooniks. Termin iseenesest pole õige, protsessi algus ulatub paleoliitikumi. Viljeluse vanus. Dateeringuid erinevaid. Algul moodustas maaviljelus vaid ühe väikese osa inimeste toimetulekustrateegiate seas. Korilased korjasid taimi, võtsid osa neist juurtega kaasa, panid kodu lähedal kasvama. Või leiti kusagilt rikkalike viljadega alasid, mis piirati taradega, et kaitsta taimi loomade eest, kitkuti välja umbrohi. Inimesed proovisid vilja paremini säilitada. Kolm maaviljeluse iseseisvat keskust: 1. Vahemere idarannik (u 8000 eKr). 2. Kirde- Hiina (u 7000 eKr). 3. Vahe-Ameerika (u 5500 eKr). Lisaks veel terve rida iseseisva arenguga alasid. 50 Eri piirkondades tegeleti eri viljadega, mis neis kohtades metsikult kasvas. Lähis-Idas nisu, oder; Ameerikas mais, uba; Kirde-Hiinas hirss, riis, sojauba. Viljaliikide kõrval
annaabi.ee 
