Põllutööd (0)

Põllutööd
Vanimaks teraviljaks oli oder. Kasvatati ka nisu, kaera,
hernest, uba, naerist ja lina, hiljem lisandusid kapsas ja
kaalikas. Tänase tähtsaima leivavilja, talirukki kasvatamine
algas 11. saj. teisel poolel. Talirukki levimine tähendas
muutust kogu maakasutuses. Kujunesid eeldused
kolmeväljasüsteemi tekkeks, mille puhul vaheldusid talivili
(rukis), suvivili ja kesa. Vimalik, et selline põllumaa
kasutamine oli tuntud juba 13. sajandil. Alates 16. saj.
esimesest poolest oli kolmeväljasüsteem üldlevinud ja
tavaline nii talu kui mõisapõldudel.
Sõnnikuvedu
Kolmeväljasüsteemi puhul peaks põllumaa saama sõnnikut igal
kolmandal aastal, 17. saj. andmete järgi sõnnikunappuse tõttu
tegelikult 69 aasta tagant. Talupõldudele jätkus sõnnikut
mõnevõrra rohkem, sest taludes peeti tööloomi enam kui mõisates
. Eriti väetati talivilja alla minevat maad. Kesale veeti sõnnik
juunis, kartulimaale varakevadel. Kui rukis külvati kartulimaale,
veeti sinna sõnnik hilissügisel. Sõnnik tõsteti koormasse
sõnnikuhargiga, põllul tõmmati maha sõnnikukonksuga.
Külv
Vilja külvati käsitsi veel 20. sajandilgi. Seemneks valiti kõige
raskemad ja paremini valminud terad. Külvas peremees kui
kõige kogenum ja tähtsam pereliige. Seeme visati parema
käega 46 sammu laiusele joonega märgitud külvieele
itsmele. Üldlevinud külvinõu oli külimit. Külimit toetus üle
külvaja õla seotud vööle või rihmale.
Lõikus
Sirp oli vanim ja 17. sajandini ainuke vilja lõikamise vahend. Rukist koristati
veel 20. saj. algulgi ainult sirbiga. MandriEestis kasutati ida poolt pärit,
väiksemat, rootsu abil käepideme sisse kinnitatud hambulise teraga sirpi.
Sellise sirbiga lõigati kõrsi. Saartel ja LääneEestis kasutati suuri, kõvera löe
külge needitud, sepa valmistatud siledateralisi sirpe, millega niideti vilja.
Siledateralise sirbiga oli viljakoristus jõudsam, sest korraga lõigati umbes
poole vihu jagu viljakõrsi, hambulise teraga seevastu umbes viiendiku jagu.
LääneEestis, eriti saartel kitkuti väikeste nüride sirpide abil otra koos
juurtega. Otra juuriti selleks, et kõrred jääksid pikemad ja vilja oleks parem
põllule kuivama panna.
Heinategu
Heina niideti vikatiga. Alates 19. saj. tulid MandriEestis
kasutusele vabrikuvikatid. LääneEestis ja eriti saartel
säilisid kauem sepavikatid, mis sobisid paremini sealsele
karedale heinale. LääneEestis oli vikatil vanemat tüüpi,
kahe sissetapitud käepidemega vars e. lüsi. IdaEestis olid
ülekaalus idapoolt laenatud, ühe painutatud käepidemega
löed. IdaEestis kasutatud vikatiga niideti ainult käte jõul.
LääneEestis levinud löetüübi puhul kasutati niitmisel
enam kogu keha jõudu.
Heinategu
Hein, ka niidetud vili, pandi kokku puuhangude ja
rehadega. Heinamaal veeti heina mitmesuguste
lihtsamate veovahenditega nagu lohistite ja ka regedega.
LoodeEesti luhamaadel oli kasutusel eriline suurte ja
laiade ratastega heinakäru. Pehmema pinnaga heinamaal
tuli hobusele jalgade alla panna sookingad e. klombid.
Päris soost kanti hein välja inimjõul ning siis kasutati soo
peal püsimiseks vahel ka soorajasid. Kuiva heina hoiti
kuhjas või küünis.
Heinategu
LääneEestis teritati eriti sepavikateid käiaga, mujal
rohkem pinniti või hiljem ka lõigati vikatinoaga.
Teritatud vikatit tuli enne niitmist ja niitmise ajal luisata.
Luisud valmistati puust või kivist. Puuluisud kaeti liiva
tõrva (vaha) seguga või lihtsalt raputati niiskele
puulaastust luisule liiva. Mõnel pool kasutati luisuks ka
kõvast puust laastu. Enamasti kanti luisku kaasas riidest,
tohust või puust luisutaskus.
Lina
Lina külvati hiliskevadel paremini väetatud maale.
Valminud lina kitkuti koos juurtega ja seoti peodesse, mis
omakorda pandi viie või kümne kaupa hunnikutesse ning
kanti siis kokku. Enne töötlemist eraldati linavartelt
seemnekuprad. Vanemal ajal raiuti kuprad vikati või
kirvega maha. Otstarbekam oli aga kuparde rebimine
raatsiga.
Täname kuulamast!