Jüri Kolgi ja Betti Alveri luuletuste analüüs ning suhe eesti luulekaanoniga Käesoleva essee eesmärgiks on võrrelda Jüri Kolgi luuletust "Veel kord luule" Betti Alveri luuletusega "Ei vaibu" eesti luulekaanoni taustal, tuginedes Tiit Hennoste artiklile "Kaanon. Kaanan". Hennoste artikli järgi on luulekaanon teatud kogum autoreid ja tekste, aga mitte ainult - see on ka kirjandussituatsiooni sees ja väljas olevate suhete võrk. Kaanonit püütakse säilitada osana pärandist. Näiteks on üsna tihti tegu kohustusliku kirjandusega, mida lugeja õpib koolis ja mida suur osa inimestest peab "tuumikuks". Veel parem näide on autorina Tammsaare ja tema teostena "Tõe ja õiguse" esimene ning neljas osa, mida loetakse nii koolis ning mis on pea iga eestlase teadvusest läbi käinud kas mõne lavastuse, artikli või raamatu läbi. Esimene eesti luulekaanon oli rahvusromantilise tuumaga
ka vastava leksika sagenemist, tähtsaks saavad näiteks ,,tõeline", ,,püha", ,,taevas", ,,valgus", ,,sära", ,,jumal", ,,igavik", ,,ime". Armastus omandab järk-järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavaks eetiliseks printsiibiks. Kareva toetumine põlistele kujutlustele luule püsivast kujust ja tähendusest kutsus kriitikas esile ka üksikuid hoiatusi maneerlikkuse asjus, kuid valdavaks jäi tunnustav suhtumine, erandlikult heatahtlik antud kirjandussituatsiooni kontekstis. Pealegi suutis kahtlusi hajutada ka luuletaja ise-luulekogu ,,Vari ja viiv" on maneerlikkusest kõige vabam ning siin on ka sünteesiv tendents kõige tugevam, saades lisatuge mütoloogilistest alltekstidest. ,,Vari ja viiv" osutus kokkuvõtteks Kareva ühest olulisest loominguperioodist. Siitsaati hakkasid toimuma juba suuremad poeetilised muutused, need nähtuvad valikkogu ,,Armuaeg" uutes tekstides ning uudiskogudes ,,Maailma asemel" ja ,,Hingring". Silmatorkav on keelelise
ka vastava leksika sagenemist, tähtsaks saavad näiteks ,,tõeline", ,,püha", ,,taevas", ,,valgus", ,,sära", ,,jumal", ,,igavik", ,,ime". Armastus omandab järk-järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavaks eetiliseks printsiibiks. Kareva toetumine põlistele kujutlustele luule püsivast kujust ja tähendusest kutsus kriitikas esile ka üksikuid hoiatusi maneerlikkuse asjus, kuid valdavaks jäi tunnustav suhtumine, erandlikult heatahtlik antud kirjandussituatsiooni kontekstis. Pealegi suutis kahtlusi hajutada ka luuletaja ise-luulekogu ,,Vari ja viiv" on maneerlikkusest kõige vabam ning siin on ka sünteesiv tendents kõige tugevam, saades lisatuge mütoloogilistest alltekstidest. ,,Vari ja viiv" osutus kokkuvõtteks Kareva ühest olulisest loominguperioodist. Siitsaati hakkasid toimuma juba suuremad poeetilised muutused, need nähtuvad valikkogu ,,Armuaeg" uutes tekstides ning uudiskogudes ,,Maailma asemel" ja ,,Hingring". Silmatorkav
Kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid: Teadmised: kirjanduskaanonist, kirjandusloost ja kirjandustraditsioonist, zanritest ja kirjanduspraktikatest, kirjanduse analüüsimismeetoditest (narratiivanalüüs, värsiõpetus, erinevad kirjandusteooriad); keelteoskus; võime tajuda intertekstuaalseid seosed, kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid. Kirjanduse uurimise põhipraktikad ja -suunad 4.Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Analüüsikese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja (kontekst nende ümber). Ilma ühe komponendita ei ole teist. Autor kui kirjandussituatsiooni tuum: Otsene seos autori elu ja tema loomingu vahel. Nähakse kirjandusteoses autori maailmavaate ja elukogemuse kajastust, otsitakse teosest autori sõnumit. Oluline on autori ühiskondlik-kultuuriline kontekst, nt millises keskkonnas on üleskasvanud või elanud (elutingimused), nt feministlik kirjanduskriitika. Otsesed ja kaudsed
luuletajate loomingus, Kareval on see poolus aga väga sujuvalt ühendatud taidurliku keeletööga. Üldisemas mõttes peegeldab see vanema ja uuema traditsiooni ühendus sümbioosi romantilise ja sümbolistliku alge vahel – reeglina jääb valitsevaks viimane. Kareva toetumine põlistele kujutlustele luule püsivast kujust ja tähendusest kutsus kriitikas esile ka üksikuid hoiatusi maneerlikkuse asjus, kuid valdavaks jäi tunnustav suhtumine, erandlikult heatahtlik antud kirjandussituatsiooni kontekstis. Pealegi suutis kahtlusi hajutada ka luuletaja ise – luulekogu “Vari ja viiv” on maneerlikkusest kõige vabam ning siin on ka sünteesiv tendents kõige tugevam, saades lisatuge mütoloogilistest alltekstidest. “Vari ja viiv” osutus kokkuvõtteks Kareva ühest olulisest loominguperioodist. Siitsaati hakkasid toimuma juba suuremad muutused, need nähtuvad valikkogu “Armuaeg” (1991) uutes tekstides ning uudiskogudes “Maailma asemel” (1992) ja “Hingring” (1997)
loomingus, Kareval on see poolus aga väga sujuvalt ühendatud taidurliku keeletööga. Üldisemas mõttes peegeldab see vanema ja uuema traditsiooni ühendus sümbioosi romantilise ja sümbolistliku alge vahel reeglina jääb valitsevaks viimane. Kareva toetumine põlistele kujutlustele luule püsivast kujust ja tähendusest kutsus kriitikas esile ka üksikuid hoiatusi maneerlikkuse asjus, kuid valdavaks jäi tunnustav suhtumine, erandlikult heatahtlik antud kirjandussituatsiooni kontekstis. Pealegi suutis kahtlusi hajutada ka luuletaja ise luulekogu "Vari ja viiv" on maneerlikkusest kõige vabam ning siin on ka sünteesiv tendents kõige tugevam, saades lisatuge mütoloogilistest alltekstidest. "Vari ja viiv" osutus kokkuvõtteks Kareva ühest olulisest loominguperioodist. Siitsaati hakkasid toimuma juba suuremad muutused, need nähtuvad valikkogu "Armuaeg" (1991) uutes tekstides ning uudiskogudes "Maailma asemel" (1992) ja "Hingring" (1997)
essee, autobiograafia Klassikaliselt värsivorm, tegelased: rõõmu”. kangelased. Kolmandas isikus, pikem narratiiv Antiikkultuurist Välismaailma kirjeldamine Keskmes objektiivne > väline pilt, olnud pärit põhižanrid: lüürika, või arenev sündmus eepika Autor, tekst ja lugeja (proosa), kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende dramaatika fookused ja rõhuasetused. Analüüsikese võib olla nii autor, teos, lugeja kui kontekst. 3 Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). 4 Autorikesksed lähenemised
o Konflikt o Ekspositsioon > konflikti areng > kulminatsioon Eepika o Nii proosa kui värsivorm o Žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, laast, essee, autobiograafia o Klassikaliselt värsivorm, tegelasteks kangelased o Kolmandas isikus, pikem narratiiv o Välismaailma kirjeldamine o Keskmes objektiivne, väline pilt, olnud või arenev sündmus Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Fookuses tekst ise Sisemised seaduspärad Materiaalsus (väljaanded, toimetamisprotsess= Keel, stiil ja struktuur Harud o Filoloogia o Retoorika ja stilistika
Kirjandus on keele funktsioon (poeetiline ja integreeritud keel). Kirjandus on fiktsioon. Kirjandusteos on objekt, mis kannab esteetilist väärust. Kirjandus on intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon. 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja? 141 a. Autor - tekst - lugeja - see trio moodustab kirjandussituatsiooni tuuma b. tekst lähtub nii kirjanduslikust traditsioonist kui ajastust (reaalsusest); i. autor on teose looja, kelle rolli käsitletakse erinevatel ajastutel erinevalt: anonüümne (rahvaluule, keskajal muusaks jumal etc), ii. äratuntava käekirjaga looja (renessanssi, boccaccio jt), iii. tähenduslik-originaalne geenius (romantismajastu) iv
tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon. • Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Tekst kui iseseisev tervik. Autor: autori tahe, tema maailmavaade ja elukogemus. Teos: toimib kui iseseisev tervik; kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik. Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja ‘loob’ teose. Autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse ning see jõuab lugejani .
Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad. Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe, maailmavaade; teos - kui iseseisev tervik, kompositsioon, idee; lugeja - iga lugeja loob tõlgendades omaenda teose. Mis on tõlgendamine? Tõlgendamise aluseks on tõendusmaterjali kogumine ja mõistmine, kuidas kirjeldatakse tegelasi, millised sündmused toimuvad, mis järjekorras. Kitsas tähenduses on
Homerose eeposed), tegelasteks kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamasti ‘temavormis’ (kolmandas isikus), pikem narratiiv; keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele (aga nt. modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm); huvi keskmes objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus; teise ehk “tema” ja “nende” järgimine. 5. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Autor – tema tahe, maailmavaade ja elukogemus; teos – kui iseseisev tervik, kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik; lugeja – kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, iga lugeja loob oma teose. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Lugejakesksed
Homerose eeposed ), tegelasteks kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamasti ‘temavormis’ ( kolmandas isikus ), pikem narratiiv ; keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele (aga nt. modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm ); huvi keskmes objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus; teise ehk “tema” ja “nende” järgimine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Autorikesksed lähenemised (autori biograafiaga seotud aspektid, mida peetakse nende loomingu tõlgendamisel oluliseks). 1
3) dramaatika (tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia) Algne struktuur > vaatused ja stseenid, Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog, Tegelaste kõne > isiksuste erinevused, Konflikt Tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekst – iseseisev tervik. Keel struktuur stiil, materiaalsus(väljaanded ja toimetamine), sisemised seaduspärad. 1. Filoloogia, ka tekstoloogia: mingi teose või teksti väljaannetesse puutuv problemaatika, toimetamisega seotud aspektid (kuidas eri väljaanded mingit teksti on muutnud, kuidas see muudab selle teksti tähendust), tekstide rekonstrueerimine. 2
Milline on zanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? uuritakse zanrilisust eraldi ilukirjanduses ja massikirjanduses Milline on zanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus)? Populaarsed zanrid (detektiivromaan, vestern, kriminaalromaan jne). Need on justkui traditsiooniülesed, kosmopoliitsed ja kättesaadavad kõigile, ka neile, kes pole lugenud kõrgkultuuri valda kuuluvat ilukirjandust. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Tekst kui iseseisev tervik. 3 Autor: autori tahe, tema maailmavaade ja elukogemus. Teos, tekst: toimib kui iseseisev tervik; kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik. Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja `loob' teose.
Tunnused:! ! ! ! Arhailised kahesalmilised sonetid (8+6) ! *Viisikjamb! ! ! ! ! Sonetis on tähtis üllatav pööre - PÜÄNT ! *Mitmekordsed riimid! ! SONETIPÄRG- vähemalt 15 sonetist koosne "pärg", kus iga luuletuse lõppvärss on järgmise algusvärsiks, kusjuures sonetti siduvatest värssidest moodustatakse omakorda uus luuletus- MAGISTRAAL e JUHTSONETT. Vajab paarikümne kaupa riimsõnu, mida eesti keeles eriti ei ole. PROOSA Autor! Lugeja--> Kirjandussituatsiooni tuum. Autor kirjutab teose-> see jõuab lugejani-> kirjandus Teos! Kirjandusteose analüüsikese võib asuda kas autoris, toses või lugejas. Erinevad lähenemised: Autorikeskne- seob teose tähenduse autoriga. --> Teos on autori maailmavaate ja elukogemuse kajastus, otsib teosest autori sõnumit. Mida on autor tahtnud oma teosega öelda? Millised olid teose loomistingimused? (Kus teos valmis, kui pika aja jooksul?) Kuidas peegeldub teoses kirjaniku elukogemus (lapsepõlv, haridus, kodu jms)?
See, et esindas võimu, mida esindada ei tahtnud, võis enesetapu põhjuses suurt rolli mängida. Erni Hiirel on heliluule näiteid 1920ndatel. Hiljem pöördub äkitselt konservatiivse vormi poole, siis hakkab esindama tööeestlaslikku rahvuspatriotismi, pärast mida ka Nõukogude võimu – palju ideoloogiate vaheldusi, kuigi laad jääb samaks, nt vahetab „Eesti“ „Stalini“ vastu. August Alle följetonistliku kirjandussituatsiooni ajast pärineb „Lilla elevant“. Ta on tuntuks saanud „Eesti pastoraaliga“. Hendrik Adamsoni tuntuim luuletus „Mulgimaa“ (1919), millest on kujunenud mulgikeelne Mulgimaa hümn. 1920– 30ndatel kirjutab ka kirjakeelset luulet ja proosat, armub oma õpilasse, mis lõpeb kurvalt. Hingelises kriisis leiab pääsetee esperanto keelest, nii et temalt ilmub esperantokeelseid teoseid. Tema haual on roheline esperantistide viisnurk. Tema luulekeel on dünaamiline ja elav.
annaabi.ee 
