Kirjand loetud teoste peale (Hugo, Balzac, Puskin, Lermontov) (0)

Meestegelasi loetud teostest
 
Loetud neljas teoses oli kõigis neist üks peategelane meessoost. Nende elulood olid kõigil erinevad, kuid kergelt sarnased. Elu seostati armastuse, kadeduse ja ka rahaga. Kolm raamatut olid 19.sajandist, kuid V. Hugo raamat „ Jumalaema kirik Pariisis“ käsitleb 15. sajandi aegu. Seega on suhetel erinevad küljed ja eripärad.
V. Hugo teoses on tegelaskujuks Quasimodo , kes on väliselt kole ning kurva elulooga mees. Sisimas on ta tänulik inimestele ja ka mõistev. Quasimodo tunneb ainsana Esmeraldat täiusliku inimesena. Teised mehed nägid temas vaid naiselikku ilu, kuid tema aga naiselikku hoolivust ja armu , millest Quasimodo oma lapsepõlves ilma oli jäänud. Ta armastus Esmeralda vastu kasvas nii suureks, et ei suutnud ilma temata elada. Esmeralda nimel oli ta võimeline oma kasuisale vastu hakkama ja lõpuks ta ka kirikutornist alla lükkama.
Suurt armastust oma lähedaste vastu näitas välja ka „Isa Goriot “-s olnud tegelane Goriot. Tema armastus oma tütarde vastu oli lakkamatu ja vahel ka meeleheitlik. Ta pani oma tütred suure raha eest aadlikele naisteks. Soovis neile vaid parimat, kuid aadli preilid olid väga isekad ja raha ahned , et isale mingitki vastastikust tunnet välja näidata. Goriot oli neid liialt hellitanud ja seega põhimõtteliselt oma tütardest ja oma varandusest ilma jäänud. See on ehtne näide sellest, et rahaga ostetud armastus pole õige. Raha suudab rikkuda ka tõelise armastuse, kui sellega liiga palju ümber käia. Goriot oli hea ärimees, kuid oma tütreid ta ennast armastama panna ei suutnud ja lõpuks olid tütred nii uhked , et ei tarvitsenud oma isa matuselegi minna. 
Isekas oli ka mees nimega Jevgeni Onegin , kes oli peategelaseks Puškini raamatus „Jevgeni Onegin“. Ta armastas oma vabadust, kuid samas oli tal kombeks kurameerida naistega ja elada seltskonna elu. Jevgeni ihkas endale palju naisi korraga, isegi teiste meeste omasid. Kui Tatjana talle oma armastust avaldas, siis Onegin põlgas teda. Hiljem, kui Jevgeni temalt armastust palus , siis oli ta juba hiljaks jäänud kuna temast austavam mees, teda juba kosimas käinud. Lõpuks oli ta üksinda, mis ei tundunud talle enam vabadusena, vaid karmi saatusena.
Sarnane mees oli ka Petšorin. Temagi kurameeris naistega ja ei tahtnud oma kunagisest naisest lahku öelda. Petšorinil mingeid plaane oma oma kunagise armukese Maryga polnud, aga ei suutnud samas ka leppida faktiga, et Grusnitski teda ihkab. Duellis Petšorini ja Grusnitski vahel saavutas ta edu, kuid südametunnistus Mary ees sundis teda lahkuma Pjatigorskist. Hiljem kohtas ta Belat, kes oli noor neiu. Tema südant Petšorin ei suutnud võluda, seega võttis ta kasutusse vanemad matslikud kombed ja vahetas Bela vägeva hobuse vastu, mis polnud tema omagi. Ajapikku tekkis nende vahel parem side, kuid Bela hukkus ning Petšorin haigestub hingevalust. Tegelikku õnne Petšorin elus ei leidnudki.
Kõik need teosed räägivad enda eest, et armastus pole ostetav ning kui inimesel on keegi, kes teda hingest armastab , siis tuleb seda ka hoida.