Kirjand 'Kool annab, kool võtab' (1)

KOOL ANNAB, KOOL VÕTAB
On esimene september. Ema saadab oma väikest poega, kes alles lasteaia lõpetanud, kooli. Koolijütsil välguvad peas aga mitmed mõtted – mis nüüd saama hakkab? – Millised on ta uued õpetajad, klassikaaslased või klassiruum? Ta ootab kannatamatult, mil ulatatakse kätte uhiuus trükilõhnaline aabits ning hetke, mil ta seda huviga juba sirvida saaks. Tegelikkuses on see poisile kui uus eluetapp, mida ta veel mõista ei pruugi. Kooliga käsikäes kujuneb inimese maailmavaade ning avastatakse enda jaoks tulevikuperspektiivid, mille poole edasises elus püüelda. Kool arendab mõtlemisvõimet ning õpetab meid oma peaga asjadest aru saama, kuid samas võib kool anda pahaaimamatult ka vastupidist.
Kogu protsess, mis toimub koolis, meie haridussüsteemis, võib väga kergelt piirata laste andeid ja omaloomingulisust. Nimelt algklasside kunstitundides õpetatakse lapsi „õigesti“ joonistama. Näitena võib tuua, et päikese peab paigutama just lehe paremasse ülevale nurka ning ta peab olema kollane. Kas joonistamises on üldse mõisteid õige ja väär? Kas omaloomingulisust saab pidada vääraks? Need on küsimused, mida ei tohiks tekkida. Paratamatult kool aga tekitab sarnaseid küsimusi ning seda võib defineerida kui asjaolu, mida kool meilt võtab.
Kool vähendab samuti ka vabadust. Kooliskäimine ei sõltu meie soovidest ega hetkeemotsioonidest. Kõik on täpselt paigas – millal algab esimene tund, millal vahetund ning mis kell saab koolipäev läbi. Sellest lähtuvalt pole võimalik endale ise koostada tunniplaani, vaid peab kinni pidama ettemääratud kavast, kellaaegadest ning teistest kohustustest.
Stress ning väsimus on käesoleval sajandil oluline probleem. See on kerge tulema, eriti siis, kui elustiil on kiire ning väsitav. Stress ei kaasne ainult täiskasvanud inimestel, vaid ka kooliealistel lastel. Peale pikka koolipäeva on vajalik lahendada veel koduseid ülesandeid, et tunnis käsitletud teemaga täielikult kursis olla. Pole aega puhata, tegeleda meelelahutusega, sõpradega kokku saada ning kaua üleval olla, sest järgneval päeval ootab ees usin koolipäev.
Oluline on sellises olukorras motivatsioon . Motivatsioon vanematelt, sõpradelt ning eriti õpetajatelt. Miks just õpetajatelt? Sest nad on täiskasvanud oma ala professionaalid ning nemad peaksid oskama õpilast aidata nii õppimises, eraelus kui ka teistes küsimustes. Õpetaja peaks mõtlema ratsionaalselt, kuid samas olema ka positiivse ellusuhtumisega, sest niimoodi võib ta taastada õpilase tegutsemistahte nii õppimisse kui ka oma vaba aja tegemistesse.
Me võime küll arvata, et peale kooli läbimist oleme me targad ning meil pole enam midagi juurde õppida. See on aga väga vale arusaam. Karl Ristikivi on öelnud: „Koolitunnistus ei tähenda midagi — alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on.” Kuna koolis õpetatakse enamjaolt ainult teoreetilisi teadmisi, jääb sellel ajal praktikast palju puudu. Järgnevas elus on vajalik oma vaimuvara rakendada.
Vaatamata kooli halbadele külgedele, on tal ka palju positiivseid pooli, mida me esimeste haridusteekonna aastatel ei pruugi taibatagi. Käsikäes kooliga areneb inimeste aju, mõistus. Tekivad maailmavaated, suutelisus oma peaga mõelda, iseseisvalt hakkama saada. Kõik inimesed on erisugused, seega on nad andekad ka erinevates valdkondades: kes tugevam reaalainetes, kes humanitaarainetes ning kes tugevam käelises tegevuses. Alles põhikooli keskpaigus hakkavad lapsed aru saama, mis alal on neile rohkem annet antud. Hakatakse mõtlema oma tulevase elu üle, pannakse paika eesmärgid, mille nimel vaeva näha.
Kool ongi nagu aluspõhi tulevasele elule. Igal inimesel on võimalus midagi maailmas muuta, midagi teha paremaks – kool annab selleks eelteadmised. Nagu majagi ei saa ehitada ilma olemasoleva vundamendita, ei saa ka inimene pürgida oma elus kõrgemale, kui tal pole kindlat aluspinda , millele toetuda.
Õpingute ajal tekivad kogemused erinevate inimestega suhtlemisel, saame aimu erilaadsetest loomustest ja suhtumistest ning õpime seda, kuidas ühiselt tegutseda.
Olenemata sellest, kui palju võib meid kool aidata, sõltub meie edasine elukäik suures osas iseendast – iseloomust, tahtekindlusest, eesmärkidest ja kuidas me oskame omandatut ära kasutada. Peamine on teada seda, et me õpime siiski iseenda jaoks, mitte vanematele või õpetajatele. See teadmine tuleb nagunii , kellele varem, kellele hiljem. Kas valikud on ühed või teised? Nii selgub ka tolle +väikse poisi elukäik mitmete aastate pärast.