Kirjand: Kõigel siin ilmas on hind? (7)

Kõigel siin ilmas on hind?
Raha ei ole alati olemas olnud. See ei tähenda aga seda, et asjadel poleks hinda eksisteerinud. Tegutseti kaup-kauba-vastu-printiibil. Kui taheti riideid , anti vahetuseks samas väärtuses mune või käsitööd. Tihti polnud maal selleks vajadustki, sest kõik valmistati ise. Raha tulekuga kaasnesid probleemid. Inimesed, kes olid endale suurema või viljakama maatüki hankinud, sattusid selgesse eelisseisu. Tekkis olukord, kus kõik maksis. Hakkas vohama ebaõiglus ja bürokraatia. Rikkamad said järk-järgult võimule. Kas kõik on ostetav ja ainult rahaküsimus? Kas kõigel siin ilmas on hind?
Kahtlemata annab raha võimu. Tänapäeva demokraatias pelgalt seisusest või varandusest valitsemiseks ei piisa, küll aga aitab rikkus sellele palju kaasa. Võib-olla oli see juhus , kuid Tallinna linnavolikogu eelmistel valimistel võitis erakond, kes reklaamile enim ressursse kulutas. Veel üks eelis kõrgemaks positsiooniks on haridus . Isegi selles on paremini kindlustatud inimestel paremad võimalused. Rikkamad saavad lubada kalleid erakoole ja – õpetajaid ning riigieelarveväliseid ülikoolikohti kuni lõputunnistuste võltsinguteni välja. Alati ei kaasne sellega küll suurem haritus , kuid levinud arvamus on, et jõukamad on ka intelligentsemad. Eeliseid on neil selleks küllaga. Eestis on kultuurne olemine üsna kulukas . Käibemaksu tõusmise järel on raamatud, kontserdid ja teatrietendused nii mõnelegi üle jõu käivad. Peale harituse on ka näilised võimusümbolid, nagu kallid autod ja uhked majad, rikaste pärusmaa. Nii nukker kui see ka poleks, aitab varanduslik seis võimu saavutamisele palju kaasa.
Raha paneb inimesed alatult käituma. Vara nimel on tapetud ja rünnatud, rüüstatud ja vallutatud, end naeruvääristatud ja väärtushinnanguid unustatud. Margaret Mitchelli Ameerika kodusõja teemalise romaani „ Tuulest viidud“ peategelane Scarlett oli harjunud küllusliku eluga. Tema päevad koosnesid vaid pidulikest lõunasöökidest ja tantsupidudest. Scarlett kandis ainult kõige moodsamaid riideid ja tööd polnud ta kunagi teinud. Peagi sattus naine sõja tõttu väga raskesse majanduslikku olukorda. Ta otsustas alati valetamise ja teesklemisega oma endiselt armukeselt Rhettilt raha välja petta . See ei läinud Scarlettil läbi, kuid sellega ei piirdunud ta ponnistused taas rikkaks saada. Peagi abiellus ta ilma kaaslast armastamata ühe kaupmehega. Ka sellest ei piisanud rahahimurale Scarlettile. Täielikult tolleaegseid norme ja väärtushinnanguid eirates alustas ta naisele sobimatult isikliku äriga. Läbi alandusete ja valede – võib öelda, et isegi üle laipade – sai Scarlett taas jõukaks. Kuid mis hinnaga? Paljud inimesed said haiget, mitmed moraalinormid rikutud ja suhted laastatud. Õnne ei saabunud. Rahahimu võib inimesi tõesti alatuid tegusid sooritama panna.
Me elame kapitalistlikus tarbijaühiskonnas, kus iga liigutus maksab. Kui vabatahtlik töö välja arvata, siis pole ühtegi tööd, mida tehtaks tasuta. Tuhandeid kordi korrutatud väljend „Aeg on raha.“ Pole lihtsalt sõnakõlks. See ütlemine on muutunud nii aktuaalseks, et iga ülesande vastuseks kõlab: „Aga mis ma selle eest saan?“. Mul on sõbranna, kelle peres on normaalne, et harilike kodutööde tegemise eest küsitakse vanematelt raha. Ilma krabisevate kupüürideta ei liigutata seal leibkonnas lillegi. Kui on vaja oma õde hoida, esitab sõbranna emale tunnihinna. Lisaks veel loendamatud töönarkomaanid, kes nii harva, kui nad kodus on, ainult arvuti taga istuvad. Hoolitsevast pereisast on saanud külmalt kaalutlev ja numbrites mõtlev mees, kes perele „leiba teenib“ ja öösel nendega ühe katuse all magab . Tegelikud väärtused, nagu hoolitsev pere ja armastavad sõbrad, on jäetud tagaplaanile. Inimlik headus on asendunud kasuahnuse ja kõiges rahateenimisvõimaluste nägemisega.
Mida aga rahast pimestatud inimesed võib-olla kohe ei taipa, on see, et armastust ja hoolivust ei saa osta. Rikkad võivad maksta prostituutidele, kuid see on neile tüdrukutele vaid äri. Mingit kiindumust ja lähedust tegelikult ei teki. Kahju on inimestest, kes ei mõista, et raha ei asenda suhtlust, ei väljenda armastust. Honore de Balzaci teoses „Isa Goriot “ on näha just seesugust õnnetut arusaama. Peategelane Goriot elab tagasihoidlikus pansionitoas väga kesist elu. Mida keegi ei teadnud , oli see, et mees kulutas kogu raha oma tütarde Delphine ’ ja Anastasie’ peale. Kui mõned külmad visiidid välja arvata, siis muud suhtlust nende vahel ei toimunudki. Tüdrukud kasutasid oma isa alatult ära, kuid isa ei saanud sellest aru. Alles surivoodil, kui Goriot oli oma maise vara kõik tütarde pärast maha müünud, mõistis isa, et võib-olla temast ei hoolita. Lugu lõppes sellega, et Delphine ja Anastasie ei ilmunud isegi omaenda lihase isa matustele. Raha võib palju sellist võltsarmastust ligi tõmmata. Ega muinasjuttudes polnud asjatult printse, kes õige kallima leidmiseks enne kerjuseid mängisid. Kindel on see, et raha eest selliseid hindamatuid väärtuseid ei saa.
Muidugi saab varanduse eest uhke auto ja maja. Kui vaja, siis leidub ka odavat armastust ja isegi haridust. Kuid rahaga ei saa kusagilt võtta hoolitsevat peret ja armastavaid sõpru. Varandusega ei ole võimalik taastada väärtushinnanguid ega moraali. Rikkuse nimel on sooritatud kohutavaid tegusid, kuid pole leitud tõelist õnne. Kõigel siin ilmas on oma hind, kuid mõnesid asju saab ainult südame, mitte paksu rahakotiga.