Inimene � saatuse mängukann või oma õnne sepp (0)

“Inimene – saatuse mängukann või oma õnne sepp?”  ”Kuningas Oidipusele” mõeldes ”Poeg tapab isa ja abiellub oma emaga!” See kurjakuulutav sõnum andis kahele mehele, isale ja pojale, tõuke ohjad enda kätte haarata, et sellist saatust vältida. Oma töös vaatlen, kas saatus on kõrgemalt poolt ette määratud või ”Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja” nagu ütlevad tuntud laulusõnad “Viimse reliikvia” filmist.      Inimene on saatuse mängukann. Kreeka mütoloogias mängisid jumalad väga tähtsat rolli. Kreeklased uskusid, et jumalad ja jumalannad suudavad muuta tulevikku ja mõjutada elus ja looduses toimuvat ning saatus on nende poolt ette kirjutatud ning selle eest pole pääsu kellelgi. Teeba kuningas Laios röövis kuningas Pelopsi poja ning sai selle eest needuse kaela ehk ta pidi oma poja käe läbi surma saama. Laios üritas pojast vabaneda ning saatis ta mägedesse surema. Saatusel olid aga teised plaanid ning laps jäi ellu. Oidipus kasvas üles Korintose printsina ning tal tekkisid kahtlused oma päritolu kohta. Et asjasse selgust tuua, pöördus ta oraakli poole, kus kuulis, et ta mõrvab oma isa ja abiellub oma emaga. Oidipus pidas Korintose kuningat oma isaks ning et ettekirjutuse küüsist põgeneda, lahkus ta oma kodulinnast. Oidipus arvas, et tulevik on tema enda kätes, kuid ta eksis rängalt, sest saatus juhatas ta otse traagiliste sündmuste keerisesse ning tõeks sai kõik, mis ennustatud.   Mina arvan, et Sophoklese, kui Vana-Kreeka kirjaniku, eesmärk oli oma teosega öelda, et ükskõik, kui palju sa enda saatuse eest põgeneda ei püüa, jumalate   tahe   jääb   alati   peale.   Eestlased   on   usuleige   rahvas   ja   mina,   kui   eestlane   arvan,   et jumalatel pole meie saatusega mingsugust pistmist. Küll olen ma aga arvamusel, et kui inimene teeb teisele halba või kurja, siis tuleb see talle mingil eluhetkel ringiga tagasi aga see pole seotud jumalate tahtega, vaid inimese enda iseloomuga.  Inimene  on oma  õnne sepp. Oidipus ja Laios,  mõlemad  käisid  ennustaja  juures oma tuleviku kohta uurimas ning said teada, mis neid ees ootab. Kui nad poleks oma tulevikku ette teadnud, siis nad oleksid äkki saanud ise oma saatuse valida. Tõenäoliselt poleks isa oma poega mägesesse surema saatnud. Ta oleks äkki oma poega suure headusega hoidnud ja kasvatanud ning sellega suutnud jumalate viha lepitada. Kas Oidipusel oli vaja teeristil suur tüli üles kiskuda ning kõik teelised maha tappa? Mina leian, et mehed võinuks mõlemad olla lahkemad, sest tekib


küsimus, et miks tülisid lahendatakse tapmisega, mitte sõnadega. Vaevalt, et jumalad Oidipust tapatööle  sundisid, see oli ikka tema  enda vaba valik. Ja veel  üks mõte, et kui Oidipus oli oraaklilt kuulnud, et ta oma isa mõrvab, siis selge mõistus ütleb, et sa kohe eriliselt hoidud igasugusest   vägivallast,   mis   võib   kellegi   surmani   viia.   Ma   arvan,   et   Oidipus   hoidis   oraakli sõnadest liiga kõvasti kinni ning see juhtiski ta hukatusse.  Ennustuste vabas elus on iga inimene oma õnne ja saatuse sepp.  Kas Oidipust tabanud saatus oli õiglane? Minu meelest oli Oidipust tabanud saatus ühest küljest õiglane ja teisest küljest ebaõiglane. Tapmise eest oli ta kindlasti karistuse ära teeninud aga see, et tema seljas nuheldi isa patte, oli küll ülekohtune. Leian, et Teeba linna Sfinksi küüsist päästmine ja oma riigi õiglane valitsemine oleksid võinud olla karistust kergendavad asjaolud. Samas, Sophokles kirjutas tragöödia ning munasjutuline lõpp, kus kangelased elavad õnnelikult elu lõpuni, oleks pisut veider olnud.