Kirjand "Paratamatu lõhede tekkimine eri põlvkondade vahel" (0)

Paratamatu lõhede tekkimine eri põlvkondade
vahel
Kuigi ühte põlvkonda kuuluvad inimesed on kõik üksteisest 
erinevad, on nad üldises plaanis vaadatuna siiski väga sarnased. 
Põlvkondadevaheliste  kommete  ja käitumisnormide muutumine on aga
paratamatu.
Väga suurt rolli põlvkondadevaheliste suhete muutumisel mängib
keskkond. Julgen väita, et näiteks Esimese maailmasõja ajal suheldi 
oma  sugulastega  rohkem või vähemalt nähti rohkem vaeva, et seda 
teha. Ka suhtlemisel oli sel ajal suurem väärtus. Keegi ei saanud kindel
olla, kas ta sugulastest keegi järgmisel päeval ka elus on või on ta äkki 
juba surma saanud. Hoiti kokku, ühte peresse kuulus mitu põlvkonda. 
Lapsele võis vanaemal olla sama suur tähtsus kui ta emal.
Tänapäeval jääb aga mulje, et suurt tähtsust omavad ainult 
suhted oma vanemate, õdede ja vendadega, inimestega, kellega ühe 
katuse all elatakse. Oma vanavanematega räägitakse vaid viisakusest. 
Neile küll helistatakse, kuid see piirneb enamasti tühja jutuajamisega. 
Tänapäeva Eestis võib igapäevaelu pidada küll juba suhteliselt 
turvaliseks. Oma sugulaste elu pärast ei pea enam nii palju pead 
vaevama, kuid see tekitab näiliselt tunde, et näiteks vanaema ongi 
igavene . Ta elab kuskil, see on tähtis, kuid temaga koos veedetakse 
aega üha vähem. Ei tulda tihti selle pealegi, et praegu temaga aega 
veeta, sest varsti teda enam meie seas ei ole.  Niimoodi  suurenevadki 
erimeelsused ja erinevad arusaamad eri põlvkondade vahel.
Vähem tähtsaks ei saa pidada ka vanemate rolli. Vanemate 
suhtumine ja käitumine on lapsele väga suureks eeskujuks. Kuigi 
tegelikkuses ei kasva lapsest vanemate  koopiat , kes teeb seda, mida 
vanemad on talle õpetanud või näidanud, on nad siiski väga palju oma 
vanematelt üle  võtnud . Kui laps juba  noorest  peale on  harjunud  
nägema tihti oma vanavanemaid või teisi  sugulasi , kes neist kaugemal 
elavad, siis pole mingi ime, kui ka laps täiskasvanuna kontakte oma 
teistest põlvkondadest pärit sugulastega säilitab. See tundub olevat 
justkui üks tähtis osa elust. Nooremad  võtavad midagi üle vanematelt, 
vanemad jällegi noorematelt ja nii ei teki põlvkondadevahelistes 
suhetes ka nii suuri kontraste. Mingil määral see siiski  muutuma  peab, 
sest muutuvad ajad ja inimeste arusaamad.
Asjale tuleks läheneda ka inimese enda koha pealt. Kui oletada, 
et meid ümbritsev keskkond ei muutuks ja ka vanemad propageeriksid 
head läbisaamist teiste põlvkondade inimestega, leiduks ikka inimesi, 
kes selle  lõhe  tekitaksid ja seda suurendama hakkaksid.  Piisab  juba 
ühe inimese arvamuse muutumisest, et see  kaudselt  ka teisi inimesi 
muutma  hakkaks . Muutuse põhjuseid võib olla mitmeid. Alustades 
vaimsetest traumadest, lõpetades lihtsalt sooviga olla teistest erinev. 
Kuhugi  sinna vahele jäävad ka inimesed, kelle arvates heade suhete 
hoidmine eri põlvkondade vahel on mõttetu ajaraiskamine, tähtis on 
vaid noorte põlvkond. Kuid ükskord ei kuulu ka sina enam noorte 
põlvkonda. Siis sa ei mõista enam noori, miks nad teevad nii ja miks 
nad vanemate inimeste arvamust ei kuula. See on nagu bumerang - 
algul ei huvita sind vanemad inimesed, hiljem ei mõista sa, miks 
nooremad sind ei mõista. Et kõik ennast võimalikult hästi tunneksid, 
tuleks arvestada kõikide põlvkondade arvamustega ja mitte proovida 
neist olla  targem , osavam või parem, sest igal põlvkonnal on omad 
positiivsed ja negatiivsed jooned.
Erimeelsuste tekkimine põlvkonnavahelistes suhetes on 
paratamatu. Inimesed  tervikuna  on ikka liiga erinevad ja mängu 
tulevad ka mitmed muud tähtsad tegurid nagu näiteks keskkond. 
Ainus, mida me teha saame, on  pidurdada  selle lõhe  suurenemist .