Kirjakeel, kõnekeel, tsitaatsõnad.
Hääldusalus, veaohtlikud hääikuühendid, võõrsõnade ja nimede hääldamine.
Hääldusalus on iga keele eriomane viis häälikuid hääldada.
Hääldusalust iseloomustatakse tavaliselt nelja tunnuse abil: keele asend, häälduskoht,
hääldusintensiivsus ja huulte asend.
Eesti keeles on keele asend hääldamisel suhteliselt madal, häälduskoha poolest on eesti keel
suhteliselt eespoolne, hääldusintensiivsuse poolest keskmine.
Aktsent võõrkeele kõnelemisel avalduv emakeele hääldusaluse mõju.
g,b,d,s häälduvad eesti keeles helitult. Vaid heliliste häälikute vahel on nad poolhelilised.
Häälikut f tuleb hääldada vaid sõnades, mille kirjapildis ta esineb.
Sõnades süüa, lüüa, müüa, tuleb häälikujärjendit üü hääldada üi.
Sõnaalguline jä-on sõnades jätkama, jätkuma, jänn JA jändama.
Rõhk, välde, palatalisatsioon.
Rõhk on suurenenud hääldusintensiivsus, mis avaldub sõna teatud silpide hääldamisel.
Rõhu põhiülessanne on muuta kõne rütmiliseks.
Eesti keeles ...