Kaljo kiisk Kaljo kiisk läks 1995. aastal riigikokku ja oli seal kaheksa aastat. Ta räägib, et “Punane viiul” oli ta kõige halvem film. Sellel filmil puudub kuntstiline väärtus. Kinoliidu esimees oli Kaljo 23 aastat. Kinoliidu praegune maja tehti tema ajal. Enne seda oli seal Poola saatkond. Nad said moskvast raha ja tegid kinomaja. “See aeg oli hea,” väidab Kaljo, “sest siis käis palju rahvast.” Kinoliit oli koht, kuhu tuldi ka nukrutsema ja kaebama oma asju, istusime ja rääkisime, see ei olnud ametlik jutt. Kaljo käis ka sõjaväes. Ta oli enne seda omakaitses ja ta isa oli kaitse liitlane. Neil oli kodus kaks püssi. Ja kui tuli mobilisatsioon, ei olnud neil peres
1994. Aasta 20. aprillil põhjustas ta Tallinn-Tartu maantee 130.kilomeetril Põltsamaa ristmikul liiklusõnnetuse, milles sai üks inimene surma. TUNNUSTUSED NSV Liidu rahvakunstnik, 1986 Eesti Rahvusmeeskoori audirigent, 1989 Rootsi Põhjatähe I Järgu rüütliristi kavaler, 1989 Soome Lõvi I järgu komandöri medali kavaler, 1992 Rahvusooper Estonia audirigent, 1994 Eesti Muusikaakadeemia audoktor (1994) ja erakorraline professor (1998) Eesti Kinoliidu auliige Valgetähe III klassi teenetemärk, 1999 UNICEF-i hea tahte saadik, 1.juuni 1999 2009 Muusikapreemia Sõpruse orden (Venemaa, 2010) Eesti Olümpiakomitee auliige (2010) TUNNUSTUSED NSV Liidu rahvakunstnik, 1986 Eesti Rahvusmeeskoori audirigent, 1989 Rootsi Põhjatähe I Järgu rüütliristi kavaler, 1989 Soome Lõvi I järgu komandöri medali kavaler, 1992 Rahvusooper Estonia audirigent, 1994
2013 REIN MARAN Sündinud – 13 september 1931, Tartus Filmioperaator Lavastaja BIOGRAAFIA Aastal 1972 lõpetas ta Üleliidulise Kinematograafiainstituudi teadusfilmi operaatorina. Aastal 1967 asus ta tööle Tallinnfilmis, hiljem Eesti Telefilmis. Tema eestvõttel asutati 1964. aastal fotogrupp "Stodom" ja 1989 Tallinna Fotoklubi. Aastail 1989–1993 oli ta Eesti Kinoliidu juhatuse esimees. Alates 1996. aastast õpetab ta Tallinna Pedagoogikaülikoolis. FILMOGRAAFIA Mängufilmid Dokumentaalfilmid Autorifilmid KASUTATUD MATERJAL http://et.wikipedia.org/wiki/Rein_Maran http://www.gaviafilm.ee/et/content/reinmaran http://www.gaviafilm.ee/et/content/hiitelummus es2013 Google pilt http://www.youtube.com/watch?v=LfhUhsktkjk
talupidajate pojana · 1942 lõpetas ta algkooli, 1947 Rakvere Kaubanduskeskkooli ja 1953 Moskvas A. Lunatsarski nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi · On lavastanud "Kevade" · 1953-59 töötas V. Kingissepa nimelises TRA Draamateatris näitlejana. · 1962-64 oli L. Koidula nimelises Pärnu Draamateatris algul lavastaja, hiljem pealavastajana. · 1965-91 töötas ta rezissöörina stuudios Tallinnfilm. · Ta on olnud Eesti riikliku Teatriühingu (1953-1970) ja Eesti Kinoliidu (1969) liige. Viis tema filmi · "Don Juan Tallinnas" (mängufilm, 1971) · "Naine kütab sauna" (mängufilm, 1978) · "Bande" (mängufilm, 1985) · "Sügis" (mängufilm, 1990) · ,,Kevade" (mängufilm, 1969) Katkend filmist
Peeter Simm 24.02.1953 7 fakti eluloost • Lahkus 15aastasena kodust, et õppida Nõo keskkoolis füüsikakallakuga klassis • Lõpetas Moskva Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi (VGIK) cum laude • 1993.aastal asutas stuudio Lege Artis Film • 2001.aastal tunnustati Valgetähe V klassi teenetemärgiga • 2001. aastal ilmus Evelin Kivimaa poolt elulooraamat ,,Peeter Simm. Eesti filmi partisan” • Eesti Kinoliidu juhatuse esimees aastast 2014 (mai). • Tema tehtud on Eesti kalleim film ,,Georg”, samuti ilma rahata tehtud film ,,Vereringe” Miks-kuidas-kus • režissöör? Ta õppis ja lõpetas Moskva Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi - mängufilmide režissööri erialal. • Aastatel 1975-1993 töötas Tallinnfilmis, esmalt režissööri assistendina, seejärel mängufilmide režissöörina, samal ajal teostas
Näitlejahariduse omandas ta Draamateatri õppestuudios, mille ta lõpetas 1970. aastal. Alates sellest ajast on ta pidanud elukutselise näitleja ametit. Lisaks on ta juhtinud ka mitmeid telesaateid ning osalenud telesarjades ("M-Klubi"). Mänginud paljudes filmides (nt Metskannikesed 1979, Nipernaadi 1983, Keskea rõõmud 1986, Regina 1990, Vastutuleval kursil 1986, Eksitus 1988, Tallinn pimeduses 1993, Head käed 2001, Georg 2007, Oma Maapäev 2007, Detsembrikuumus 2008). Eesti Kinoliidu auliige. Enda karjääri vältel on talle omistatud ka mitmeid autasusid 1973 hooaja ergutuspreemia (Kreeklane otsib kreeklannat, Tantsuõpetaja Rakvere Teatris) 1974 ENSV noorte lavajõudude ülevaatuse mälestusmedal (Tantsuõpetaja, Tuutu-Luutu linna moosekandid, Aristokraadid Rakvere Teatris) 1978 Tammsaare lavastuste festivali parim meesnäitleja (Vanad ja noored Rakvere Teatris) 1980 Nõukogude Eesti I filmifestivali parim meesnäitleja (Metskannikesed, Tuulte pesa)
Arvo Valton Elulugu Sündinud 14.detsembril 1935 Märjamaal 1943-1949 õppis Märjamaa algkoolis 1949-1951 õppis edasi Novosibirski oblasti Tsanovski 7-klassilises koolis 1951-1953 Tsanõ Keskkoolis 1954 lõpetas Magadani keskkooli, peale mida ta naases Eestisse. Kirjanikutee algus 1965. aastal sai ta Kirjaniku Liidu liikmeks Aastatel 19681975 oli Arvo Valton kutseline kirjanik. Eesti Kinoliidu liige 1979. aastal Tegutsenud Tallinna kirjandusklubi Pegasus esimehena. Valtoni tegevus riigi jaoks 1980. aastal osales 40 kirja aktsioonis Valton oli üks mõttevahetuse algatajaid fosforiidimaardlate üle 1987. aastal 19921995 oli Valton VII Riigikogu koosseisu liige Kuulub 1994. aastast Isamaaliitu (praegu Isamaa ja Res Publica Liit) Looming Iseloomulik on inimese soovide kokkupõrge nende täitmist takistavate asjaoludega ja inimese jäämine argielu rataste vahele. 1960
Kaljo Kiisk sündis 3. detsembril 1925. aastal Voka vallas Vaivina külas. 1944. aastal teenis ta Relva-SSi koosseisus ja võttis õhutõrjekahuri meeskonnas osa Sinimägede lahingust. 1946. aastal lõpetas Rakvere 1. keskkooli. 1953. aastal lõpetas ta Moskva teatri- ja kinokunstiinstituudi eesti stuudio. Pärast seda oli Kiisk Tallinna Draamateatri näitleja ja aastatel 1955-1990 Tallinnfilmi lavastaja. Aastatel 1962-1987 oli Kiisk Eesti Kinoliidu juhatuse esimene sekretär. Aastal 1980 sai Kiisk ENSV teeneliseks rahvakunstikuks. Aastatel 1980-1990 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, 1985 aastast ühtlasi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige, aastatel 1989-1991 NSV Liidu rahvasaadik. 1995. ja 1999. aastal valiti Kiisk Eesti Vabariigi Riigikogu liikmeks, kus ta esindas Eesti Reformierakonda. 2003. aastal Riigikogust lahkudes oli ta vanim Riigikogu liige läbi aegade. Lavastajana
õpetades omaloodud õppeainet, mille sisuks muusika ja heli roll filmi dramaturgia kujunemisel. Grünberg on Eesti Budismi Instituudi algataja ja direktor, korraldanud Dalai laama visiite Eestisse ja kirjutanud Esindamata Rahvaste Organisatsiooni hümni. Ta on välja andnud veel plaadid "OM" (1988), "Milarepa" (1993), "Prana Symphony" (1995), "Mess" (1995), "Hukkunud Alpinisti hotell" (2001), "Küsi eneselt" (2004). Ta on kinoliidu ja heliloojate liidu, samuti viskiklubi liige ning Eesti akadeemilise orientaalseltsi juhatuse liige.
Riiklikku Teatriinstituuti, kuid aastal 1948 vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva "kaitsvate müüride" vastu, asudes õppima Moskva teatri- ja kinokunstiinstituudi eesti stuudios, mille lõpetas aastal 1953. Pärast seda oli Kiisk Tallinna draamateatri näitleja ning aastatel 1955 1990 Tallinnfilmi lavastaja. Aastal 1980 sai Kiisk Eesti NSV rahvakunstnikuks. 2001. aastal anti talle Valgetähe III klassi teenetemärk. Kaljo Kiisk oli ka ühiskondlikult väga aktiivne: 196287 Eesti Kinoliidu juhatuse I sekretär, 198090 Eesti NSV Ülemnõukogu saadik (alates 1985. aastast ühtlasi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige), 198991 NSV Liidu rahvasaadik, 19952003 Riigikogu liige. 1965 anti talle Eesti NSV teenelise kunstitegelase ja 1980 Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus, 1985 ENSV riiklik preemia. Kaljo Kiiska peeti näitlejasõbralikuks, näitlejat avastavaks filmirezissööriks. Tema filmid,
Lisaks näitleja ja rezissööritööle oli Kaljo Kiisk ka Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) Keskkomitee liige, Eesti NSV Ülemnõukogu saadik aastatel 1980-1990, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige 1985. aastast ja NSV Liidu rahvasaadik aastatel 1989-1991. 1995. ja 1999. aastal valiti Kiisk Eesti Vabariigi Riigikogu liikmeks, kus ta esindas Eesti Reformierakonda. 2003 aastal Riigikogust lahkudes oli ta vanim Riigikogu liige läbi aegade. Aastatel 1962-1987 oli Kaljo Kiisk Eesti Kinoliidu juhatuse esimene sekretär. Talle on omistatud ka hulgaliselt preemiad: 1965. aastal ENSV teeneline kunstitegelase aunimetus 1978 üleliidulise filmifestivali peapreemia 1980 ENSV rahvakunstniku auhimetus 1985 ENSV riiklik preemia 1992 parima meesnäitleja tiitel 2001 Valgetähe teenetemärk 2004 PÖFFi elutööpreemia Kaljo Kiisk oli Eesti filmilavastaja, näitleja ja poliitik. Teda peeti alati näitlejasõbralikuks, näitlejat avastavaks filmirezissööriks
1999 Saksamaa Pagendatute Liidu kõrgeim aumärk 2000 Saint Olafi Ülikooli (USA) audoktor 2000 Turu Ülikooli audoktor 2000 Batlineri Instituudi Väikeriikide auhind 2001 Eesti Teaduste Akadeemia liige 2001 Max Schmidheiny Vabaduse auhind (Sankt Galleni ülikool, Sveits) 2004 Surrey Ülikooli audoktor 2004 F. D. Roosevelti Sõnavabaduse Auhind 9. Liidud ja ühingud Eesti Kirjanike Liidu liige 1963 Eesti Kinoliidu liige 1966 Kalevala Seltsi (Soome) välisliige 1975 Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige 1976 Soome-Ugri Seltsi kirjavahetajaliige 1977 Soome Kirjanike Liidu auliige 1982 Eesti PEN-klubi liige 1989 Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia juhatuse liige 1993 Kommunismiohvrite Mälestusfondi rahvusvahelise nõukogu juhatuse liige 1995 Parlamentidevahelise Antisemitismivastase Nõukogu liige 1997 Soome Kodukandi Liidu auliige 1999 10. Aumärgid
* Leedu Vabariigi Vytautas Suure teenetemärk 1997 * Poola Vabariigi Valge Kotka orden 1998 * Islandi Vabariigi Hauka teenetemärk 1998 * Norra Kuningriigi Püha Olafi ordeni suurrist 1998 * Kreeka Vabariigi Lunastaja teenetemärgi suurrist 1999 * Saksamaa Liitvabariigi Teeneteordeni suurristi erijärk 2000 * Malta Vabariigi Auliidu teenetemärgi kett 2001 * Prantsuse Auleegioni suurrist 2001 Liidud, ühingud: * Eesti Kirjanike Liidu liige 1963 * Eesti Kinoliidu liige 1966 * Kalevala Seltsi (Soome) välisliige 1975 * Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige 1976 * Soome-Ugri Seltsi kirjavahetajaliige 1977 * Soome Kirjanike Liidu auliige 1982 * Eesti PEN-klubi liige 1989 * Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia juhatuse liige 1993 * Kommunismiohvrite Mälestusfondi rahvusvahelise nõukogu juhatuse liige 1995 * Parlamentidevahelise Antisemitismivastase Nõukogu liige 1997 * Soome Kodukandi Liidu auliige 1999
Solarise kino teeb ka koostööd PÖFFi ja Just Filmiga. EESTI FILMIPÄEVAD: Kui Eesti kinoliit hakkas alates 1980.a. osalema eesti filmipäevade korraldamises kandis üritus nime ,, Nõukogude Eesti filmifestival". 1983 aasta mais toimus ,, 2. Nõukogude Eesti filmifestival" ja 1986 toimus Viljandis ,, 3. Nõukogude Eesti filmifestival", mille korraldajad olid ENSV riiklik kinokomitee ,ENSV riiklik teleraadiokomitee ja eesti kinoliit. Taasiseseisvunud Eestis toimus eesti kinoliidu eestvedamisel rahvuslik filmiüritus esmakordselt aastal 1999. see on toimunud sellest ajast peale iga aasta Tallinna kinomajas. Ekraanile tulevaid filme on igast zanrist. Kuna viimasel ajal on osalevaid filme liiga palju siis on filmifestival kasvanud ka kinomajast välja. Viimaseid filme on näiteks näidatud Uue Maailma Seltsimajas, Art Cafe's, Kumu auditooriumis, Cinamonis, artises, klubis Shah ja kinos kosmos. PÖFF:
(4) 5 3. Saatuslik reis 10. klassis käis Ita kaardimoori juures. Ta mäletab ennustamisest vaid ühte seika. Kaardimoor ütles: ,,Laps, te saate elus palju reisida!" Tookord mõtles Ita, et rääkigu pealegi, kuhu tema ikka reisida saaks. Ometi on need sõnad kindla peale täide läinud. (1) Ita on tundnud ennast kõige kodusemalt Inglismaal, kus ta käis kinoliidu kaudu. Inglismaa ja inglise keel on talle kogu aeg meeldinud, juba kooliajast, aga inspiratsioon rohkem teada saada tuli muidugi põhiliselt tänu suhtlemisele Karliga. Saladuslik ja saatuslik Karl Humer, peaaegu unenäoline tegelane kesk nõukogude tegelikkust, on samuti Ita ,,reisitrofee". (1) Ita tutvus Karliga 1962. aastal turismireisil Ungarisse, kus Draamateatrist oli direktor, Ita ja
Susumani keskk-i ja tuli tagasi Eestisse. 1954-59 õppis TPI Keemia- ja Mäeteaduskonnas, lõpetas mäeinsenerina, töötas 1959-61 Maardu Keemiakombinaadis ja 1961-68 Tallinna Mõõduriistade Tehases. 1961-67 õppis Üleliidul. Kinoinstituudi kaugõppes filmidramaturgiat, hiljem töötas stuudio ,,Tallinnfilm" toimetuses. KL-i liige(eesti nõukogude kirjanike liit,ensv kirjanike liit, al. 1989 eesti kirjanike liit) 1965, juh. liige 1971.a-st, esimehe at. 1990-92. Eesti Kinoliidu liige 1979. EV Riigikogu saadik 1992-95. Valtoni esimestele lühiproosakogudele ,,Veider soov" (1963) ja ,,Rataste vahel" (1966) on tunnuslik argieluseikade leidlik visandamine, 1960.a-te teisel poolel toimus tema loomingus murrang: novellidesse ilmusid satiiril. hüperbool ja grotesk, mis kujunesid proosauuenduses tooniandvaks. Toimub inimtegevuse võõrandumine bürokraatliku rutiini haardes: kogud ,,Kaheksa jaapanlannat"" (LR) ja ,,Luikede soo. Karussell" (mõl. 1968)
Saksamaa Pagendatute Liidu kõrgeim aumärk 1999, St. Olafi Ülikooli (USA) audoktor 2000, Turu Ülikooli (Soome) audoktor 2000, Batlineri Instituudi Väikeriikide auhind 2000, Max Schmidheiny Vabaduse auhind 2001 (St. Galleni ülikool, Sveits). 6 Austadud ekspresident kuulus mitmetesse liitudesse ja ühendustesse. Ta oli Eesti Kirjanike Liidu liige 1963, Eesti Kinoliidu liige 1966, Kalevala Seltsi (Soome) välisliige 1975, Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige 1976, Soome-Ugri Seltsi kirjavahetajaliige 1977, Soome Kirjanike Liidu auliige 1982, Eesti PEN-klubi liige 1989, Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia juhatuse liige 1993, Kommunismiohvrite Mälestusfondi rahvusvahelise nõukogu juhatuse liige 1995, Parlamentidevahelise Antisemitismivastase Nõukogu liige 1997 ja Soome Kodukandi Liidu auliige 1999.
1998 Krakovi Jagellonia ülikooli hõbemedal 1998 Aasta Eurooplane 1999 Liberaalse Internatsionaali Vabaduse auhind 1999 Lapi Ülikooli audoktor 1999Saksamaa Pagendatute Liidu kõrgeim aumärk 2000 St. Olafi Ülikooli (USA) audoktor 2000 Turu Ülikooli (Soome) audoktor 2000 Batlineri Instituudi Väikeriikide auhind 2001 Max Schmidheiny Vabaduse auhind 13 Liidud, ühingud 1963 Eesti Kirjanike Liidu liige 1966 Eesti Kinoliidu liige 1975 Kalevala Seltsi (Soome) välisliige 1976 Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige 1977 Soome-Ugri Seltsi kirjavahetajaliige 1982 Soome Kirjanike Liidu auliige 1989 Eesti PEN-klubi liige 1993 Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia juhatuse liige 1995 Kommunismiohvrite Mälestusfondi rahvusvahelise nõukogu juhatuse liige 1997 Parlamentidevahelise Antisemitismivastase Nõukogu liige 1999 Soome Kodukandi Liidu auliige 1999 Ordenid
aastal peaauhina Suur Merevaik, Balti liiduvabariikide ja Valgevene V filmifestivalil. Kokku lõi ta 17 filmi, mis räägivad eesti rahva jaoks olulistest sündmustest. Neist kõige tuntumad on ,,Hullumeelsus", mis Nõukogude Liidus Keelati ning ,,Nipernaadi", mille eest sai Kiisk 1984. aastal auhinna parima rezissööritöö eest III Nõukogude Eesti filmifestivalil. Kaljo Kiisk on ka tuntud näitlejana filmist ,,Kevade" ning seriaalist ,,Õnne 13". Aastatel 1962-1987 oli ta Eesti Kinoliidu juhatuse I sekretär, aastatel 1980-1990 ENSV Ülemnõukogu saadik ning aastatel 1989-1991 NVS Liidu rahvasaadik. 1985. aastal anti talle ENSV riiklik preemia. Kaljo Kiisk suri 20. septembril 2007. aastal. 15 Kasutatud kirjandus http://www.emic.ee/? sisu=heliloojad&mid=32&id=117&lang=est&action=view&method=biograafia Eesti Muusika Biograafiline Leksikon
1998: Poola Vabariigi Valge Kotka orden, Islandi Vabariigi Hauka orden, Norra Kuningriigi Püha Olafi ordeni suurrist 1999: Kreeka Vabariigi Lunastaja ordeni suurrist 2000: Saksamaa Liitvabariigi Teeneteordeni Suurristi erijärk 2001: Malta Vabariigi Auliidu ordeni kett Prantsuse Auleegioni Suurrist Liidud, ühingud 19 1963: Eesti Kirjanike Liidu liige 1966: Eesti Kinoliidu liige 1975: Kalevala Seltsi (Soome) välisliige 1976: Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige 1977: Soome-Ugri Seltsi kirjavahetajaliige 1982: Soome Kirjanike Liidu auliige 1989: Eesti PEN-klubi liige 1993: Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia juhatuse liige 1995: Kommunismiohvrite Mälestusfondi rahvusvahelise nõukogu juhatuse liige 1997: Parlamentidevahelise Antisemitismivastase Nõukogu liige 1999: Soome Kodukandi Liidu auliige 1999 LISA 2: KÜSITLUS LENNART MERI KOHTA
1947. asus Kiisk õppima Eesti Riiklikku Teatriinstituuti, kuid aastal 1948 vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva “kaitsvate müüride” vastu, asudes õppima Moskva Teatri- ja Kinokunstiinstituudi Eesti stuudios, mille lõpetas aastal 1953. Pärast seda oli Kiisk Tallinna draamateatri näitleja ning aastatel 1955–1990 Tallinnfilmi lavastaja. Aastal 1980 sai Kiisk Eesti NSV rahvakunstnikuks (isegi NL tunnustatud inimene). Aastatel 1962–1987 oli Kiisk Eesti Kinoliidu juhatuse esimene sekretär. Kaljo Kiisk oli EKP Keskkomitee liige. Aastatel 1980–1990 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, alates 1985. aastast ühtlasi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige, aastatel 1989.–1991. NSV Liidu rahvasaadik. 1995. ja 1999. aastal valiti Kaljo Kiisk Riigikogu liikmeks, kus ta esindas Eesti Reformierakonda. Valisin tema, sest loomulikult oleme kõik teadlikult tema rollist ’’Õnne 13’’-
Soomes ilmus raamat Eva Lille tõlkes alles 1988. aastal. Ka seda soomekeelset väljaannet on Lennart Meri ositi redigeerinud ja täiendanud, muu hulgas Sakari Pätsi tsitaatidega. Lõppkokkuvõttes võeti raamat Soomes soojalt . Meri elu 1960. aastatel positiivne. Kümne aasta jooksul oli ta teinud kaks tähelepanu äratanud ekspeditsiooni, kirjutanud kaks suurepärase vastuvõtu saanud raamatut, saanud Eesti Kirjanike Liidu liikmeks ja valitud selle juhatusse, astunud Eesti Kinoliidu liikmeks ja käinud esimest korda välismaal, Ida-Saksamaal Leipzigis. Eraelus oli kõige tähtsam sündmus noorema poja Kristjani sünd 1966. aastal. 1963. Aastal oli Meri asunud Tallinnfilmi teenistusse. Toimetuskolleegiumi liikmena oli tema esmane ülesanne hoolitseda stsenaariumide eest. Toibunud esimesest sokist, mille põhjustas stuudio peaaegu ainult venekeelne personal, märkas ta, et uus töökoht pakub uusi väljavaateid. Meril tekkis võimalus
annaabi.ee 
