) ladina keeles Rahvapäraseid Forell, jõgiforell, hõrnas, eherus, tähnik, eerus, tähniklõhe, nimesid jõelõhe, iherus. Kehamõõtmed Tavaliselt 25...45 cm, suurim Eestis püütud isend 79 cm. Kehamass Tavaliselt 200...500 g, suurim Eestis püütud isend 7 kg. Levik Levinud Euroopa jõgedes, Eestis ainult idapoolsemates jõgedes. Arvukus Arvukus langeb kudemispaikade vähesuse tõttu. Elupaik ja -viis Mageveekala, elab kiirevoolulistes, jaheda ja selge veega jõgedes ja ojades, eelistab mudapõhja. Oluline on varjepaikade olemasolu (vette langenud puutüved, kaldauurded). Toitumine Jõeforellide toit on mitmekesine: vee- ja õhuputukad, nende vastsed, vihmaussid, kalamari, väikesed kalad, isegi konnad, hiired ja sipelgad. Sigimine Kudemiseks vajab kruusast põhja. Kudemine algab, kui
Väga suur >5 ·Eesti suurima langusega jõgi on Piusa 207,9 m ja väikseimaga Emajõgi 3,6 m. · Voolukiirus jõgede ökoloogilise rezhiimi oluline kujundaja. ·Voolukiirus > 1 m/s jõepõhi kivine 0,5 - 1 m/s kivine-kruusane 0,25 - 0,5 m/s kruusane-liivane 0,1-0,25 m/s peenliivane < 0,1 m/s mudane või savine ·Jõe elustikule avaldub veevool otsest mõju mehhaanilise survena, kaudset mõju gaasireziimi ja põhjasetete kujundajana. Kiirevoolulistes lõikudes on vesi küllastunud hapnikuga, vool eemaldab kiiresti ainevahetusjäägid ja kannab uut tahket materjali (nt. orgaaniline tahke aine = pude = detriit), lahustunud orgaanilist ning mineraalseid aineid, kaasaarvatud toitesoolad ehk biogeenid. ·Voolukiirusest sõltuvalt kujunevad erinevad biotoobid. Vee läbivoolukiirusest sõltub planktoni areng vooluveekogudes. Kiiretes jõgedes seda praktiliselt ei tekigi või vähemalt on see tühine.
Suurematel karpidel esineb vahel röövtoidulisust. Söödaks võib karpkalale anda nii teravilja ( eelistatuim on nisu, mais ), hernest jms. ja seda naturaalsel kujul terana, leotamata ja keetmata. ( Martin, R) 1.7Elupaik Looduslikus veekogus on karpkala eelistatumaks elupaigaks seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Päikeselisel suvepäeval hoidub ta meelsasti veepinna lähedale. Ta suudab elada ka jahedaveelistes kiirevoolulistes veekogudes või mõõduka soolsusega (kuni 5) rannikumeres. Sigimiseks ja maimude kasvuks peaks vee soolsus olema alla 2. Karpkalale soodsaim temperatuur on 1825 °C. ( Martin, R) Karpkala talub hästi ka riimvett. Talve veedavad karbid talveunes veekogu põhjalähedastes kihtides. (Väike-Emajõgi 2003-2005) 2. Kasvatus Karpkala on tähtsaim soojaveelises tiigimajanduses kasvatatav kala, mida kasvatatakse oma kiire kasvu ja maitsva liha tõttu. (Väike-Emajõgi 2003-2005)
teavefaktid ajalooraamatust, kasutades töö käigus entsüklopeediat. 2 Niagara jõgi Paljud jõed saavad alguse mägedest, paljud aga allikatest. Jõe ülemjooksul on madalas kiirevoolulises ojakeses palju hapnikku, kuid vähe taimset toitu loomadele. Kui oja jõuab madalikele ja muutub jõeks, saavad taimed asuda kasvama üha suureneval setete massil. Elusolenditel, kes elavad kiirevoolulistes jõgedes ja ojades on sageli kehakuju, mis hoiab neid minema uhtumast või vastu kive põrkumast. Nimetatud rusikareeglid kehtivad ka Niagara jõe puhul, mis on tuntud ühe maailma suurema joa, Niagara joa, asukohana. Niagara jõgi on jõgi Põhja-Ameerikas, USA ja Kanada piiril. Niagara jõgi voolab välja Erie järvest. Ülemjooksul voolab rahulikult, on laevatatav ja hargneb. Harude vahele jääb Grand Island, mis on saar Niagara jões, joast ülesvoolu. Selle pindalaks on
Arvukamad kalaliigid on särg, latikas,säinas ja haug. Mitu Emajõe lisajõge on lõhilaste kudemis- ja elupaigad. Alam-Pedja jõgedes leidub elupaiku neljale üleeuroopalise kaitseväärtusega kalaliigile: siin elavad võldas, hink ning tõugjas, Emajõe vanajõed on üks tähtsamaid vingerja elupaiku Eestis. Jõgedes on tegutsemas vähemalt 2530 saarmast ning 200 kobrast, samuti on leitud 22 liiki 43-st Eesti mageveekogude molluskiliigist. Pedja ja Põltsamaa jõe kiirevoolulistes osades elab arvukalt paksukojalist jõekarpi. Kalastik. Jõe lähteosa, madal Simuna allikas, allikajärv on väga kalavaene: leitud on ainult haugi, kelle arvukus on olnud alla keskmise. 1994. aastal oli kalastik keskjoosksul liigirikas, ligi 10 liiki, kuid seejuures ebapüsiva koosseisu ja arvukusega. Härjanurmest kuni Puurmanini on jõgi kalarikas, koosseisult mitmekesine ja liigirikas. Härjanurmel oli jõgi väga kalarikas ja registreeriti 12 kalaliiki
wikipedia.org/wiki/J%C3%B5eforell, 13.03.2012). Põhja-Ameerikas leidub teda mägistel aladel ning Kesk-Aasias. Eelmise sajandi jooksul on teda Euroopa tutvustanud mitmetele regioonidele: Aasiale, Aafrikale, Lõuna- ja Põhja-Ameerikale, Austraaliale ja Uus-Meremaale (Fishes of Estonia, 2003). Jõeforell on mageveekala. Jõeforell on levinud (joonis nr. 2) Euroopas (ilma Vahemere vesikonnata) Valges meres, Onegas, Laadogas, Läänemeres, Musta ja Kaspia merede kiirevoolulistes alades, jaheda ja selge veega jõgedes ja ojades. Leidub teda veel Koola poolsaarel ja Islandil (Mikelsaar, 1984). Joonis 2. Jõeforelli levik maailmas (http://wolfaway.wordpress.com/2011/09/ ) Jõeforelli leidub Eestis peamiselt idapoolsetes jõgedes ja ojades. Ta elab paljudes Eesti jõgedes: Pirita-Kuivajões, Jänijões, kõigis jõgedes Pudisoo jõest kuni Pada jõeni, Pärnu jõe ülemjooksul, Vodja, Põhjaka ja Prandi jões, Põltsamaa jõe ülemjooksul, Varangul, Preedi,
Kudemisrändel saab ta selga pulmarüü: isased lõhed tumenevad, varieerudes hallrohekast pruunikas-kollaseni, kõht võib helkida purpurpunaselt. Isaslõhe kindel tunnus on konksjas kõhrjätke lõua otsas. Emaslõhe pulmarüü jääb tagasihoidlikumaks, keha värvus muutub vähem. Emased lõhed pöörduvad sünnijõkke pärast kaht kuni viit, isased pärast üht kuni nelja meres veedetud aastat. Jõkke tõusu soodustavad meretuuled ja kõrge veetase nii jões kui ka meres. Lõhe koeb kiirevoolulistes liivase või kruusase põhjaga jõelõikudes. Isased kalad tõusevad koelmutele varem, võideldes parimate kohtade eest ja kaitstes neid sissetungijate vastu. Hiljem saabuvad emased, kes valivad sobiliku kudemispaiga. Tugevate sabalöökidega kaevab küljele kaldunud emaslõhe jõe põhja pesalohu, mille sügavus ulatub 30 sentimeetrini ja pikkus paari meetrini. Pesalohku lastakse mari. Seda tehakse mitu korda (portsjonilised kudejad) ning kudemine võib kesta kuni paar nädalat.
Väiksem osa võib kudema hakata ka 6–7-aastaselt ja mitte vähem kui 60 cm pikkuselt. Kudemiseks sobivad veetemperatuurid on 20–30°C. Kudemist on registreeritud ka 15°C juures. Viljakus jääb sõltuvalt emaskala mõõtmetest vahemikku 237 000 kuni 1,7 miljonit marjatera. Valgeamuur kasutab portsjonkudemist ning koeb looduslikus areaalis aprillist kuni augusti keskpaigani. Mari on veest natuke raskem ja selle areng peab toimuma suurtes suhteliselt kiirevoolulistes jõgedes, kus mari hõljuvas olekus allavoolu kandub. See on vajalik selleks, et mari saaks piisavalt hapnikku. Arvatakse, et kui mari vajub veekogu põhja, siis ta hukkub. Normaalseks arenguks peab mari läbima vähemalt 50 km pikkuse teekonna. See on ilmselt ka üks põhjus, miks valgeamuur pole Eestis kudemisvõimelist asurkonda moodustanud. Introdutseerimine Valgeamuuri on introdutseeritud paljudesse riikidesse. On üheks kõige tähtsamaks akvakultuuri
rannakarbid suudavad vastu pidada ka lühemaajalisi kuivi perioode. Karbid on limuste seas ainulaadsed, sest nende suus puudub toitumiseks vajalik hõõrel ehk raadula. Karbid toituvad kas vett filtreerides (on filtrijad) või sifoonide abil. Karpidele on omapärane ka elamine üksteisega kokku kinnitunult või liiva ja teiste setete all. Mõned karbid (näiteks kammkarbid) suudavad ka ujuda. Jõekarp Jõekarpi leidub eelkõige selgetes, liivase või kruusase põhjaga keskmise- või kiirevoolulistes veekogudes. Jõekarbi tagaosa on sageli kaetud hallika või kollaka vetikatest pealiskasvuga, mis settes ei saa areneda . Koja pealispinna õhuke sarvkiht kas rohekas, kollakas, sageli aga vees sisalduvate raua- ja mangaaniühendite tõttu tumepruun. Täiskasvanud koda on tavaliselt 67, mõnikord 411 cm pikk. Jõekarp elab nõrgalt aluselises või neutraalses vees. Jõekarpe võib kasutada mitmesugustes roogades.
ei piira: haug, lepamaim, trulling, luts, luukarits, ahven ja jõeforell. Kõik peale jõeforelli võivad elutseda ka jõgedes ja ojades, mis kuivadel suvedel lompideks kuivavad. Kiirevooluliste jõgede kaladel on kere ristlõikes tihti ümaram kui väheliikuvate vete elanikel (nt kui võrrelda forelli ja särge). Rohukonn eelistab elada vee ääres. Veekonn ja järvekonn elavad aga ka suurtes, sügavates ning kiirevoolulistes jõgedes. Harilik kärnkonn ning rohekärnkonn viibivad aga enamuse oma elust maismaal. Jõgede linnustik on liigirikas, iseloomulikud liigid on vihitaja, jäälind ning talviti vesipapp. Kasari delta linnurikkas lageluhas pesitseb 155-300 paari linde ühel ruutkilomeetril, kusjuures kurvitsaliste (tutkas, tikutaja ja kiivitaja) osakaal võib värvuliste (sookiur, kõrkja-roolind, põldlõoke) kõrval kohati tõusta kuni pooleni linnustikust. Imetajad : saarmas, ondatra, kobras.
Plankton on liikumisvõimetute ja väheliikuvate organismide kogum. Nekton on avameres aktiivselt ujuvate organismide kogum, kes suudavad ületada ka lainetused. 2)põhjakooslus - põhjasetete sees või peal elavad organismid (bentilised) 3)äärevööndi kooslused - suhteliselt madalas vees; palju on kinnituvaid veetaimi Kõik kooslused on olemas peaaegu kõikides, aga erinevates proportsioonides. Jõgedes on domineerivaks äärevööndi kooslused. Kiirevoolulistes jõgedes pole eriti planktonit. Meres on rikkalikum bioota (floora ja fauna) kui magevees. Fütoplanktonit on nii meres kui magevees. Meredes on palju vetikaid, mis kinnituvad risoidide abil, kuid mererohud kinnituvad juurtega. Magevee fauna koosneb: 1)loomad, kes asusid elama maismaalt 2) loomad, kes asusid elama otse merest Lameussid, väheharjasussid, kalad, karploomad, koorikloomad asusid elama otse merest.
Juurdunud makrofüütide eeliseks on, et nad võivad võtta toite-elemente nii veest kui põhjasetetest. Kui vees on toite-elemente küllaldaselt, ei võta nad setetest. Juured on siis eelkõige oluliseks kinnitumisorganiks. Vooluvete taimestik oleneb peamiselt voolu kiirusest ja jõesängi ehitusest, selle profiilist ja setetest. Seisva veega soodid e. koolmed sarnanevad eutroofsete 14 järvedega. Kiirevoolulistes mägijõgedes saavad ainult vähesed liigid (samblad, vetikad) kasvada, soontaimed enamasti puuduvad. Ka tasandikujõgedes võib märgata taimeliikide erinevust kiirevoolulises keskosas ja kalda ääres. Parasvöötme külmemas osas võib taimestikku suuresti mõjutada kevadine jääminek, mis ka tasandikujõgedel viib endaga kaasa kaldaid, põhja jne. Samal ajal avaldavad taimed omapoolset mõju jõgedele, eriti väikejõgedele. Taani uurijad (Sand-Jensen jt., 1989)
Suuremad toituvad suveperioodil hironomiididest, taimedest, molluskitest, lülijalgsetest. Poole aasta vanuselt 22 g / 11 cm; harva kasvavad üle 8 kg / 15 a. ХХ saj. Seitsmekümnendatel püüti 10 - 100 t ,1978 a püük keelati. 6 Eluviis looduses Sobivamad on seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Hoiavad veepinna lähedale. Elavad ka kiirevoolulistes veekogudes ja mõõduka soolsusega (kuni 5%0 ) rannikumeres. Soodsaim temperatuur 18-25 kraadi. Noorjärgud toituvad planktonist, hiljem põhjaloomastik ja veetaimed. “Künnavad põhja”. Piiravad veetaimestiku kasvu. Teatud oludes söövad vastseid ja noorkalu. Looduslikul toidul võib võib juurdekasv olla 50 – 150 kg ha veepinna kohta. Noorjärkude vaenlased on teised kalad. Suguküpsus saabub 4-5 aastaselt üle 2500 g raskustena. Eestis koeb mai lõpus juunu algul.
kinnitumisorganiks. 41 % mageveelised, · Vooluvete taimestik oleneb 1% siirdekalad peamiselt voolu kiirusest ja jõesängi ehitusest, selle profiilist ja setetest. Seisva · Eesti vetes on teada 75 kalaliiki. veega soodid e. koolmed sarnanevad Võrtsjärves ja selle voolavates jõgedes 34, eutroofsete järvedega. Kiirevoolulistes Peipsis 37 liiki. mägijõgedes saavad ainult vähesed liigid Võrreldes õhuga on vesi 800 korda (samblad, vetikad) kasvada, soontaimed tihedam ja 65 korda viskoossem. Vee enamasti puuduvad. Ka tasandikujõgedes tihedusest tulenevalt kalad hõljuvad vees ja võib märgata taimeliikide erinevust ei vaja seetõttu tugevat skeletti. kiirevoolulises keskosas ja kalda ääres
keha ja niitjate tundlatega putukad. Eestiivad on tagatiibadest kitsamad, kuid sarnase struktuuriga. Tagatiibade lai kannasagar volditakse lehvikukujuliselt kokku. Pika tagakeha tipus on pikad niitjad urujätked (mõnedel liikidel ka lühemad). Valmikud kooruvad varakevadel (elavad paar nädalat), vahel leitakse neid isegi lumelt. Lendavad halvasti ja ilmselt ei toitu. Puhkavad meeleldi veekogude kaldail asuvatel betoonehitistel. Vastsed elavad vees (eriti jahedates kiirevoolulistes ojades), arenevad 1-3 aastat. Toituvad kõdunevast orgaanilisest ainest, vetikatest või on röövtoidulised. Liikide arv: umbes 2000, Eestis ligi 30 liiki. Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Selts: Kõdutäilised Psocoptera Väikesed (1-10 mm), keskmise saledusega, pikkade niitjate tundlatega putukad. Esinevad haukamissuised. Osa liike kilejate, harvade soomustega kaetud tiibadega, osa tiibadeta. Elavad varjatult mitmesugustes elupaikades
Lisiidium: tigu meiofauna puhul: keeruline suuaparaat dentakulaarne setesöömine harjasussid Liikide tsonaalne levik Madalaveelises litoraaltsoonis (Litoraal on ookeanide, merede, järvede jt veekogude bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, mis üldiselt hõlmab ranniku- (kalda-) piirkonna, kus kasvab fütobentos ehk põhjataimestik. ) domineerivad hõljumistoitujad. Sügavamal on hõljumistoitujate liike aina vähem, süvikutes aga nende arv jälle suureneb. Ka kiirevoolulistes veekogudes on nende arv suhteliselt kõrge. Järvedes toimub biomassi langus allapoole termokliini (oligotroofsed järved). Toitaineterohketes järvedes biomassi suurus kasvab ülalpool termokliini.. põhjaelustiku toiduvõrk: toitumisgrupid: infauna (setesööjad) suurem energiavoog? epifauna (hõljumistoitujad, raipesööjad) ei sisalda palju kaloreid? Kõrvalpõige evolutsiooni:
ei piira: haug, lepamaim, trulling, luts, luukarits, ahven, jõeforell. Kõik, peale jõeforelli võivad elutseda ka jõgedes ja ojades, mis kuivadel suvedel lompideks kuivavad. Kiirevooluliste jõgede kaladel on kere ristlõikes tihti ümaram, kui väheliikuvate vete elanikel (nt kui võrrelda forelli ja särge). Kahepaiksed Rohukonn eelistab elada vee ääres. Veekonn ja järvekonn elavad aga suurtes ja sügavates ning kiirevoolulistes jõgedes. Harilik kärnkonn ning rohe-kärnkonn viibivad aga enamuse oma elust maismaal. Linnud Jõgede linnustik on liigirikas, iseloomulikud liigid on vihitaja, jäälind ning talviti ka vesipapp. Kasari delta linnurikas lageluhas pesitseb 155-300 paari linde ühel ruutkilomeetril, kusjuures kurvitsaliste (tutkas, tikutaja ja kiivitaja) osakaal võib värvuliste (sookiur, kõrkja-roolind, põldlõoke) kõrval kohati tõusta kuni pooleni linnustikust.
kg - seljakoti lubatud raskus t / p - tüdrukutel / poistel km / t - teekonna pikkus / aeg tundides antud teekonna läbimiseks - Iga 2025 minutise tõusu järel on soovitatav teha 10-minutine puhkepeatus. - Järskudel tõusudel tehakse 12-minutine puhkepaus iga 1520-minutise tõusu järel seljakotti seljast võtmata. - Liikuda on soovitatav ühekaupa kolonnis. - Mägedes potentsiaalselt ohtlikes kohtades ja mäestikujõgede läbimisel tuleb kasutada julgestusköit. - Suplemisel kiirevoolulistes mäestikujõgedes tuleb allavoolu organiseerida julgestus ja lubada vette korraga 34 õpilast. NÕUDED GRUPIJUHILE - Grupijuht kannab vastutust grupi matkaks ettevalmistumise ning marsruudi avariideta läbiviimise eest. - Grupijuhiks võib olla isik, kes on saanud kaheksateistkümne aastaseks ja kellel on vastav matkaalane ettevalmistus. - Grupijuht peab omama vajalikke organisaatorlikke võimeid ja olema grupis autoriteetne. MATKAGRUPI JUHT ON KOHUSTATUD:
annaabi.ee 
