Kes mõtleb abstraktselt? (0)

KES MÕTLEB ABSTRAKTSELT?
Kodutöö
Georg Wilhelm Friedrich Hegel määratleb oma artiklis „Kes mõtleb abstraktselt?“ abstraktsust kahel erineval viisil. Esimene võimalus on abstraktsust mõista kahte erinevat objekti või nähtust samastades. Selle kohta on tekstis hea näide mõrtsuka loo põhjal. Tihtipeale sildistatakse halva teoga hakkama saanud inimest koheselt halvaks. Hukkamõistetu ei saa enda kaitseks midagi öelda ega põhjendada, miks ta seda tegi. Igal käitumismaneeril on põhjus, kuid tihtipeale see üldust ei huvita. Artikli kurjategija näite põhjal on selgelt aru saada, kuidas rahvas mõistab hukka ka daami, kes nägi mõrvaris midagi rohkemat kui lihtsalt halba inimest. Teised isegi ei suvatse mõtiskleda hukkamõistetu üle pikemalt, nende jaoks on kõik selge (sest nad hindavad inimest esmapilgu järgi ja rohkem polegi nende jaoks vaja). Teine võimalus on abstraktsust mõista kui ühe objekti teatud omadused kantakse teisele üle (ehk kantakse mingi eseme omadus inimesele üle). Siinkohal on hea näide tekstist kahe naise omavahelisel dialoogil , kus ostja ütles turunaisele, et tolle munad on mädad, mille peale turunaine sõnastas „mäda muna“ omadused ostjale. Reaktsioon , kuidas turunaine käitus, oli äkiline ning otseselt ostja vastu pööratud, kust edasi järgnesid solvangud. Turunaine lihtsalt ei kannatanud kriitikat.
Inimeste abstraktset mõtlemist võib kohata igapäevaselt. Lihtne näide tänapäevast: Inimene on saanud uue töökoha, mis talle ideaalselt sobib. Ta on igal hommikul 15 minutit varem kohal ning teeb oma tööd hästi. Ta on väga tähelepanelik, täpne, kiire ja usaldusväärne töötaja. Ükspäev aga hilineb ta tööle teadmata põhjustel ning pärast seda suhtub ülemus temasse kui laiska või ebatäpsesse alluvasse. Selline ülemuse käitumine on hea näide abstraktsusest, kus ei hinnata seda, milline on inimene üldiselt, igapäevaselt, vaid hinnatakse inimest ühe vea pärast. Võib-olla hiljem, kui töötaja seletab hilinemise põhjust, peetakse veel teda valetajaks, kes teab. Teine näide tänapäevasest abstraktsest mõtteviisist on inimesest, kes on just kukkunud tänaval poriloiku ning ta riided on sopased. Kui ta koju kiirustab, möödub ta rahvamassidest, kes vaatavad teda nagu räpast ja kasimata inimest. Kindlasti paljud mõtlevad, et selliseid räpaseid inimesi pole meie ühiskonda vaja, kuid väga vähesed on need, kes ei mõista teda hukka. Kahjuks rühmitatakse võhivõõraid välimuse järgi, ilma et nad inimesest midagi teaksid.
Artiklis kirjutatud kurjategija näite põhjal saame võrrelda erinevate inimeste, lihtrahva ja inimesetundja, mõtlemist. Lihtrahvas nägi meest kui mõrtsukat ja automaatselt omistati mehele mõrtsuka omadused: kuri, õel, julm, verejanuline, südametu jne. Isegi, kui kõik kodanikud alguses nii ei mõelnud, olid nad tõenäoliselt liiga mõjutatavad teistest, kes olid veendunud eelnevalt kirjutatus. Seevastu inimesetundja vaatas meest kui tavalist inimest ning püüdis mõista, miks ta halvale teele sattus. Kuigi ta ei teadnud , mis põhjustas mehe kuritöö, kaalus ta erinevaid variante : võib-olla sai probleem alguse juba lapsepõlvest või on ta ühiskonna vastu kibestunud... Neid variante on palju, tuleb vaid silmad avada, et neid näha.
Hegeli idee antud artiklis on julgustada inimesi mõtlema teisiti üldsusest ja suurest massist. Kõik siin ilmas ei ole must ja valge, ilma vahepealsete toonideta. Kõik, mis esmapilgul tundub hirmuäratav ja jube, ei pruugi tegelikult nii olla. Inimesed peavad õppima kaasatundma teistele ning nägema igaühes midagi head. Keegi ei ole läbinisti kuri või halb, igas inimesed on midagi head. Nagu öeldakse: „Keegi pole siin ilmas halb, vaid ta teod ei pruugi alati head olla“. Samas, me ei saa üle ega ümber abstraktsest mõtlemisest, mida võib süvendada ka kõhutunne. Näiteks, kui kohatakse inimest, kes tundub alguses eemaletõukav, ebasümpaatne, siis hoitakse temast mingil põhjusel eemale. Tema välimus ei pruugi esmapilgul üldse nii jube olla, mis koheselt eemale tõukaks, kuid paljud inimesed tunnevad ära ebameeldiva tunde, mis valdab neid teatud hetkedel. Seepärast on abstraktne mõtteviis mingil määral kasulik, kui sellega hoitakse ära probleemid ja pahandused. Kuid siiski tuleb osata inimestes näha eelkõige head.