Kerttu Rakke - referaat (5)

Referaat
Kerttu Rakke
Klaarika Leppik
Elva Täiskasvanute
Gümnaasium
12 B
2007
Sisukord
Elulugu lk 3
Looming lk 4
Teosed lk 5
„ Seitse päeva” lühikokkuvõte lk 6
„Ilusasjake” lühikokkuvõte lk 7
Kasutatud kirjandus lk 8
Kerttu Rakke
(kodanikunimi Kadi Kuus; sündinud 16. septembril 1970 Võru linnas) on eesti proosakirjanik.Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogina , hiljem õppis Eesti Humanitaarinstituudis semiootika magistrantuuris. Töötanud reklaamiagentuurides korrektori ja copywriterina. Oma kirjanikudebüüdi tegi Kerttu Rakke 1989. aastal olles vaid 17-aastane, kui Vikerkaares ilmus noorteelu kirjeldav jutustus “Let`s go”, mis tolle aja kohta küllalt räigetes värvides oli. Pseudonüüm Kerttu Rakke pärinebki juba tollest ajast. Nimi Kerttu Rakke tundus Kadi Kuusile mõnus ja dünaamiline, sellise õige rütmiga. Pseudonüümi võtmist põhjendab Rakke alaväärsuskompleksiga: “Varjunimi tuleb hirmust, et asja, mida sa ise heaks pead, ei pea teised heaks. Aga vanemaks saades tuleb julgust juurde. Nüüd ütlen jah, et mina kirjutasin kõik need asjad.” ( Areen 25. jaanuar 2001).
Looming
Tema looming on dünaamiliselt särtsuv ja otsekohene , siin leidub palju kõnekeelt, žargooni, ka ebatsensuurseid väljendeid, samas on see kõik esitatud tõetruult. Rakke naistegelased on ülbed ja sageli käituvad skandaalselt, ent sisimas on vägagi haavatavad. Rakke pilab kõiki oma tegelasi, tuues kiretu aususega välja inimlikke nõrkusi. Kõnekeelsed väljendid on vahend tegelaste tõetruumaks muutmiseks. Rakke naistegelased peavad meestest lugu vaid siis, kui mehed nende arvates seda väärt on. Rakke teoseid võrreldakse tihti Kaur Kenderi omadega, kes oma loomingus naistegelasi alavääristab. Arvamus, et Rakke naistegelased alavääristavad mehi, on tekkinud (nõrkade) (mees)kriitikute eelnevate kogemuste puudumisest taolise kirjandusega. Sageli on Rakket nimetatud naisnaturalistiks. Suurema tuntuse saavutas Rakke kodumaise igapäevaseriaali "Kodu keset linna" stsenaristina. . Peale “Kalevipoja” ilmumist rõõmustas Pilvre, et lõpuks on eesti kirjanduses avaldatud esimene teos, mida saab nimetada naisnaturalistlikuks. (Looming nr. 12, 2000). Kerttu Rakke julge stiil viis koguni arvamuseni, et pseudonüümi taga peitub mees (“Kalevipoja” esitlusel esitas Kadi Kuus end kui raamatu kirjastajat, väitis koguni, et autoreid on mitu), näiteks kirjutab Pilvre: “Rakke lähenemine seksiteemale on kohati tegelikult selline, et tekib küsimus, kas on ikka tegemist naisautoriga.” (Looming nr. 12, 2000); Karl Martin Sinijärv kirjutab oma retsensioonis jutustuse “Seitsme päeva” kohta: “No ja naistekas pole ta teps, ja kui tema ka naisterahva kirjutet on, siis seda daami tahaks ma ihusilmaga näha. Kangesti musku- ja maskuliinne tundub see jora (…). Naisterahvuslik autorsus tundub endiselt ebatõenäolisena – ei või välistada, et teatav kildkond tillita inimesi sel moel end omis mõtteis väljendab, uskuda ei tihka sellegipoolest.” (Looming nr 2, 2001). Rakket on sageli võrreldud Kenderi ja Sauteriga.
Teosed:

• "Let’s go" (jutustus, 1989)
  
• "Kalevipoeg" (jutukogumik, 2000)
  
• "Seitse päeva" (2000)
  
• "Mitu juttu " (jutukogumik, 2001)
  
• "Kolmas printsess " (2001)
  
• " Iluasjake " ("Kolmanda printsessi järg, 2002)
  
• " Susanna ja mina" (2002)
  
• "Kordustrükk" (jutukogumik, 2003)
  
• "Kodu keset linna" (seriaalistsenaarium, 402 seeriat , 2003-2006)
  
• "Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud" (2007)
  

“Seitse päeva” ilmus detsembris 2000, Vaapo Vaher on selle teose kohta öelnud: “Kui “Kalevipoeg” on põhiolemuselt suurustav, siis “Seitse päeva” näitab autori arenevat dramaatilist tunnetust.” (Looming nr. 3, 2001). Jutu peategelane Riin on väikesest maakohast pärit, ta ei saa sisse Kunstiakadeemiasse, kuid otsustab ikkagi Tallinnasse tööle minna. Ta saab oma sugulase Kristiina kaudu tööd ilusalongi administraatorina. Ta satub nn tibide keskkonda, inimestesse enda ümber suhtub ta üleolekuga, mõnes mõttes on ta ju silmakirjalikki – ta ei ütle, vaid mõtleb neist halvasti; ta põlgab oma ülemust, kes räägib grammatiliselt ebakorrektset eesti keelt ning huvitub Hollywoodi staaride dieetidest; ei mõista Kristiinat, kes elab väga raskesti üle suhte purunemist kauaaegse elukaaslasega. Riinul endal on seljataga suhe mafioosse äriga tegelenud Silveriga; selles suhtes näib Riin olevat olnud allasurutud, ta kirjeldab meest sõnadega: “Silver muidugi oli meesšovinismi võrdkuju.” (Rakke 2001: 151) või: “Siis hakkasin ma natuke mõtlema. Ja tulid esimesed tülid. Minupärast oleks võinud nad lihtsalt vaidlusteks jääda, kuid Silverile käis munade peale, et mu jutus oli loogika . Tavaliselt lõpetasin tüli sellega, et vaatasin talle lamba pilguga otsa ja palusin vabandust , et ma lihtsalt tahtsin natuke arutleda, et mul polnud kavaski teda solvata või mida iganes.” (Rakke 2001: 95). Oma igavat tööd üritab Riin kompenseerida raju pidutsemisega, mille lahutamatuks osaks on alkohol, narkootikumid ja juhuvahekorrad. Ent sellise elu elamine toob kaasa allakäigu. Lõpp jääb lahtiseks, Riin võtab üledoosi, kuid lugeja ei saa teada, kas ta sureb või jääb ellu.Toon ära veel mõned huvitavad lõigud. Nagu öeldud, tabab Riinu sugulast Kristiinat tabab raske hoop – mees jätab ta maha, naine on mustas masenduses, Riin ei suuda Kristiinast eriti aru saada, olukorda püüab Riinule seletada Kristiina sõbranna: “Kristiinal olid ju enamus peretuttavad, sellepärast ta ehk tunnebki end nii halvasti – kogu tema maailm on ju nüüd kuhugi kadunud, enamuse jaoks polnud ta mitte Kristiina, vaid Gregi naine. Nüüd siis eksnaine.” (Rakke 2001: 114). Näha on see iseloomulik joon – naist määratletakse mehe kaudu!
Raamatus “Iluasjake” on vaatluse all taas nn tibielu. Peategelane Marilyn töötab pangas administraatorina, elab koos jõuka ja targa mehe Janiga. Ent neiu ei ole õnnelik, sest Jan veedab suure osa oma ajast Tartus, kus ta oma firma filiaali avas. Nagu hiljem selgub , on Janil Tartus armuke , kes on täielik vastand Marilynile – inetu ja tark. Jan üritab oma pikki kodust äraolekuid kompenseerida jättes Marilynile 1500 krooni kirjaga : “Tee endale üks mõnus õhtu!”. Marilyn läheb hirmkallisse ilusalongi, kui Jan sellest teada saab, küsib ta irooniliselt, et kas see ongi mõnus õhtu? Jan on mõnes mõttes vastuoluline isik, ta on irooniline, kui Marilyn veedab aega ilusalongis, samas meeldivad talle ilusad, aga mitte targad naised. Raamatus kohtab suhtumist, et naine on iluasjake, kelle põhiline ülesanne on hea välja näha ning oma tarka ja rikast meest kaunistada, nii mees- kui naistegelaste poolt. Võib-olla tuleneb see mingitest ühiskonnas juurdunud mõttemallidest, pealiskaudse elu (ja inimeste) eelistamisest. Lõpetuseks tooksin veel ühe huvitava lõigu: “Vaata,” alustas Jan. “Ma olen eluaeg mõelnud, et mu naine peab olema eelkõige ilus. Sina olid esimene naine, kes nägi minu meelest hea välja ja kes mulle kohe närvidele ei hakanud käima. Sellepärast ma tahtsingi, et sa minu juurde koliksid. Ja, kui nüüd aus olla, siis ma armastan sind tõesti. Selliseid naisi, nagu Tairi , polnud ma elu sees selles mõttes naisteks pidanud, et nendega mingit liini aretada. Tead, kui naine on tark ja ei näe eriti hea välja, siis kipub mingi vastik feminismijoon juttu ja olemisse sisse, ja minu arust on see tõve. Tavaliselt olen ma ka tööle võtnud just selliseid tibisid, kes ei pruugi küll kuigi taibukad olla, aga nad on usinad ja näevad head välja ”. Seega, mida tahab Jan? Ilusat naist, intellektuaalsed omadused ei mängi olulist rolli. Vastupidi, tarkus ja haritus paistavad mehi hirmutavat. On siin tegemist alaväärsuskompleksiga, meeste püüdega alati targem olla kui naine või meeste vajadusega tunda end suure ja tugevana… Üheseid vastuseid ilmselt pole…
Kasutatud kirjandus:

• http://et.wikipedia.org/wiki/Kerttu_Rakke "
  

• http://www.ilumaailm.ee/index.php?lang=est&main_id=2&id=957
  

• http://et.wikipedia.org/wiki/Kerttu_Rakke
  

• http://www.hot.ee/kurvet/konspektid/fem/kerttu_rakke.ht m
  

• Barbi Pilvre “Kalevipoeg, vibraator ja Visa -kaart”, Looming nr. 12, 2000, lk 1894- 1897
  
• Marko Mägi “Kes on Kerttu Rakke?”, Areen 25. jaanuar 2001, lk B4
  
• Karl Martin Sinijärv “Kerttu, Rakke, Mõis ja praadimata munad”, Looming nr. 2, 2001, lk 310-311
  
• Vaapo Vaher “Eesti proosa 2000: infantiilsusest seniilsuseni”, Looming nr. 3, 2001, lk 429-442.
  
• Jaanus Hämarsoo, Sven Haljand “Blondide kätš”, Kroonika 23. aprill 2002, lk 10-13
  
• Evelin Kivimaa “Kerttu Rakke: Eramaa ! Tulistan!”, Eesti Naine nr. 7, 2002, lk 8-12
  
• www.kertturakke.com
  
• Kerttu Rakke “Mitu juttu”, Kadikas 2001
  
• Kerttu Rakke “Iluasjake”, Kadikas 2002
  
• http://www.hot.ee/kurvet/konspektid/fem/kerttu_rakke.ht m