Kujunes aastasadade jooksul 2. Jahu saamise viisid. Rukkiterade jahvatamise käigus( terve koorimata tera jahvtamisel; kliid on osaliselt eemaldatud) Käsikiviga, tänapäeval Tartu veskis( Tartu Mill) Viljaterasid peenestati uhmri või jahvekivide vahel, tambiküna ja tabilabidat. 3. Meie vanim leivavili. Oder ( rukis 11saj.-12saj.) 4. Hapendatud rukkileiva tulek. Põhja Euroopas Viikingite ajal, Eestis 11. sajandil 5. Leivaahju roll leiva arenguloos. Kerisahi( saunades ja rehielamutes)-koldega ja pealt kinni; suitsuahjud; lõõridega ahjud, ühendatud korstnaga. Leib oli pehmem ja säilis kauem. 6. Miks on rukkileib maitsvam kui odraleib? Odraleib muutub kõvaks ja rabedaks, aga rukkileib mitte( see on pehme) 7. Millised rahvad söövad rukkileiba? Eestlased, lätlased, leedukad, ida- soomlased, karjalased, soome-ugri rahvad, venelased, valgevenelased ja põhja- ukrainlased 8
● kerisahjud olid ülilihtsa ehitusega: ümmargused raudkivid laoti üksteise otsa kuhilasse ilma mingi sideaineta, suuremad alla, väiksemad peale. Ahju lagi tehti piklikest, paarikaupa katusekujuliselt teineteise vastu toetuvatest kividest, millele omakorda laoti väikesed kerisekivid. ● Umbahi erineb kerisahjust sellepoolest, et seal pole eraldi soojussalvestit – kerist. Selle asemel on suur ja kõrge tulepesa, mille peal on kogukas lagi. ( kerisahi) ( umbahi ) VILI ● Vilja lõigati sirbiga või vikatiga hiljem jäeti vili kuivama. Vilja kuivaatati partel. lakka kasutati heinte ja õlgede hoiukohana. Viljast tehti Odra, Rukki leiba söögilaud ● Söögilaud asus tavaliselt õuepoolses külgseinas diagonaalselt ahju vastas kahe seinapingi vahelises nurgas rehetuba Rehealune ja laut Laut.
Muinasaja lõpp valmistati oma 3.Küttimine elanikku. e, aga alates jõududega. Noad, 4.Kalapüük Elamuks 11.-12.saj. kirved, vikatid-sepad 5.Metsamesindus suitsutuba: hakkas levima valmistasid. Kujunesid väike, palkidest kristlik rauatootmiskeskused. 1-2 viljelusmajandus hoone, kerisahi. laibamatmise Pronksehted. 3-5 hankiv majandus Hajakülad komme (lk 41) Hõbeehted. Lõuna-Eestis. kolmeväljasüsteem Ridakülad Ida- Eestis, sumbkülad.
1974: 66). 3.3 Ahjud "Eestis olid levinud põhiliselt kahte tüüpi ahjud: kerisahjud ja umbahjud. Kerisega ahju juures oli oluliseks osaks tulepesa kohale kuhjatud kivikuhelik, mida 11 nimetati keriseks. Tuli ja suits tungisid läbi kerisekivide, kuumendasid neid ning kuumenenud kivid soojendasid jahtudes omakorda ruumi. Nii sai köetav ruum soojust mitte ahju seinte, vaid peamiselt kerise kaudu" (Tihase 1974: 104). Joonis 4. Kerisahi (Kerisahjud. Vikipedia) Joonis 5. Umbahi (Umbahjud. Vikipedia) Vanimad kerisahjud olid võrdlemisi primitiivse konstruktsiooniga. G. Ränk kirjeldab ühe vana kalamaja kerisahju järgmiselt: "Ahi on kõige primitiivsema ehitusega, mida üldse võib kujutleda" (Tihase 1974: 104). Tavaliselt tehti kerisahi järgmiselt: algul hakati tegema ahju tagust ja siis laoti külgmüürid. Et läbi kerise lennanud sädemed ei jõuaks nii kergesti ahjumüüriga
hauani saatnud. Hoolega jälgis põllumees rukki kasvu, sest rukkipõllult sai alguse igapäevane leib. Leiva kasutuselevõtt tõi kaasa kaks olulist uuendust. Esmalt õpiti valmistama leiba hapendatud tainast ja selle käigus kujunes välja leivaahi. Hapendatud tainast leiva küpsetamine mõjutas teise aastatuhande alguses oluliselt just ahju arengut. Tol ajal küpsetati leiba tavalises kerisahjus, mille konstruktsiooni vastavalt vajadusele täiendati. Kerisahi püsis meil ka järgnevatel sajanditel nii leivaahju kui ka rehe- ja toaahjuna. Aganaleib Päästja ikaldusaastatel Minevikus kahandasid eestlaste leivavilja saaki tihti ikaldused ja leivaviljast tuli puudus kätte. Sagedased ikaldusaastad eriti just 17.19. sajandil tõid kaasa väiksemaid ja suuremaid näljahädasid. Eriti rasked olid ajad, kui ikaldused kestsid kaks või kolm aastat järjest. Leivapuudust suurendas lisaks ikaldustele ka feodaal-pärisorjusliku
mille valmistamiseks osa püülijahust keeva veega töödeldi. Alles kolmandal päeval sai sellest keedust taina segada. Selliselt valmistatud leivad olid hea pehme sisuga ja magushapu maitsega. 19. sajandi viimasel kümnendil hakati ka täisterajahust leibasid tegema sellise tehnoloogia abil. Needki leivad olid kohevad ja magushapu maitsega, eriliselt krõbeda koorikuga ja seisid kaua värskena. Muutused toimusid küttekollete ehituses. Kui varem tehti maal ümara või ovaalse põhiplaaniga kerisahi, siis nüüd rajati suuremad nelinurkse põhjaga (põrandaga) küttekolded, millele laoti pärast süte koristamist hapendatud tainast vormitud ovaalse kujuga leivad. Need kerkisid ja küpsesid parajalt kuumas ahjus, pealispinnale moodustus krõbe koorik. Pärast ahjust välja võtmist niisutati leivakoorikut veega ja seejärel kaeti rätikuga. Selliselt küpsetati taluperes leiba kord nädalas või kord kahe nädala tagant.
Palju on püstitatud linnuseid(Viljandi, Iru, Rõuge). Tüüpiline oli neemikule rajatud linnus, kus elas kohalik vanem oma pere ja kaaskonnaka. Enamik talusid ja külasid paiknes linnustest eemale, põldude keskel. Maa andis rohkem saaki. Põllu ja kesa vaheldumine muutus regulaarseks, mis täh et oli üle mindud kaheväljasüsteemile. Tolleaegne elamu kujutas endast väikest üheruumilist rõhtpalkidest ehitist, mille seinad olid tihendatud saviga ja nurgas asus kerisahi selle ees leeauk, kuhu tõmmatud sütel valmistati süüa. Relvastus täiustus-ratsavarustusse ilmusid jalused, mis tegi ratsaniku palju kindlamaks ja tugevamaks. Peamised siiski odad ja kirved. Kiievi vürst Jaroslav Tark- 1030 korraldas ta sõjaretke Tartu alla, mille ta vallutas. Kedrakeraamika, pandi potikedrad keerlema. (sõnad rist, raamatpapp) Jaroslavi poeg, suurvürst IZJASLAV ja OSTROMIR(Novgorodi possaadnki) sooristasid sõjaretke, mis ulatus Harjumaani
mille valmistamiseks osa püülijahust keeva veega töödeldi. Alles kolmandal päeval sai sellest keedust taina segada. Selliselt valmistatud leivad olid hea pehme sisuga ja magushapu maitsega. 19. sajandi viimasel kümnendil hakati ka täisterajahust leibasid tegema sellise tehnoloogia abil. Needki leivad olid kohevad ja magushapu maitsega, eriliselt krõbeda koorikuga ja seisid kaua värskena. Muutused toimusid küttekollete ehituses. Kui varem tehti maal ümara või ovaalse põhiplaaniga kerisahi, siis nüüd rajati suuremad nelinurkse põhjaga (põrandaga) küttekolded, millele laoti pärast süte koristamist hapendatud tainast vormitud ovaalse kujuga leivad. Need kerkisid ja küpsesid parajalt kuumas ahjus, pealispinnale moodustus krõbe koorik. Pärast ahjust välja võtmist niisutati leivakoorikut veega ja seejärel kaeti rätikuga. Selliselt küpsetati taluperes leiba kord nädalas või kord kahe nädala tagant.
ülemine osa on vooderdatud paekiviga. Kaevamistööde käigus leiti poolsada 15.-17. sajandil ohverdatud münti ja mitmeid igapäevatööriistu. Ohverdamiskohtadeks olid ka väravakäigud ja arvatav allikakoht. 1974.-1982. aastal uuriti linnust üsna põhjalikult ning loendati umbes 90 elamukohta tähistavat kivivaret. Elamud olid väikesed, nelinurksed, rõhtpalkidest ilma korstnata suitsutoad. Taganurgas, suuga ukse poole paiknes kerisahi, selle ees koldel valmistati süüa, nii nagu ka hilisemas taluelamus. 19. sajandil elas linnuses metsavahi pere, kelle eluase oli idavärava lähedal ja kes keskaegset kalmistuala kasutas põlluna, hiljem heinamaana. Varbola Vahvad Vennad Varbola Vahvad Vennad (VVV) on Varbola linnuse kandis elavate või siit pärit meeste ühendus, mis on seadnud eesmärgiks Varbola linnusel muistsete sõjamasinate algupärase taastamise.
Hoolega jälgis põllumees rukki kasvu, sest rukkipõllult sai alguse igapäevane leib. Leiva kasutuselevõtt tõi kaasa kaks olulist uuendust. Esmalt õpiti valmistama leiba hapendatud tainast ja selle käigus kujunes välja leivaahi. Hapendatud tainast leiva küpsetamine mõjutas teise aastatuhande alguses oluliselt just ahju arengut. Tol ajal küpsetati leiba tavalises kerisahjus, mille konstruktsiooni vastavalt vajadusele täiendati. Kerisahi püsis meil ka järgnevatel sajanditel nii leivaahju kui ka rehe- ja toaahjuna. LÜHIDALT LEIVA AJALOOST Purukshõõrutud teravilja ja vee segust kuumadel kividel või tule paistel leiva küpsetamine oli tuntud juba nooremal kiviajal; taigna kergitamine hapendamise või mõne kergitusaine lisamise teel ning leivaahi on hilisemad leiutised. Maailmas tuntakse väga erineva kuju, koostise ja küpsetusviisiga leiva- ja saiatooteid (tortilla,
edelanurgas Alguses oli selle kõrguseks 35m, kuid hiljem ehitati kõrgmekas (16. saj) ning selle kõrguseks sai 45,5m, jalamilt on kõrguseks 50,2m. Torni läbimõõt on 9,5m. Pikk Hermann oli alguses kolmekorruseline. Esimene korrus oli kõrge ning kasutati arvatavasti laona. Sellesse pääses vaid teise korruse põrandaluugi kaudu. Torni tippu viiv trepp on kitsas ning 215 astmega. Tornis asus ka hüpokaustkütte põhimõttel töötanud kerisahi. Pikk Hermann, saksa keeles Lange Hermann, tähendab tõlkes pikk sõjamees ehk pealik ja tuleneb keskajal ihaletud kangelase Hermanni lugudest; niisugune nimi anti tavaliselt kõige tugevamatele linnusetornidele. Eestis veel Narvas ja Kuressaares. Sini must valge lipp tõsteti Pika Hermanni torni esmakordselt 12.12.1918. 23.02.1989 võeti tornist alla punane lipp ja 24.veebruaril 1989a. kell 7.32 heisati taas sini-must-valge trikoloor.
röövsalkade eest. Püstitati voortele ka nn Kalevipoja sängi tüüpi linnuseid(Alatskivi Kalevipoja säng). Peitleidude ajastu *Enamik talusid asusid põldude keskel.On tõenäöline, et põllu ja kesa vaheldumine muutus regulaarseks, mis tähendas, et oli üle mindud kaheväljasüsteemile. Raudader võeti kasutusele alles nüüd, 7-8 saj. *Tolleaegne elamu kujutas endast väikest(nt 4x5 m) üheruumilist rõhtpalkidest, ehitist, mille seined olid tihendatud saviga ja nurgas asus kerisahi, selle ees leekauk,kuhu tõmmatud sütel valmistati süüa. Mõnel juhul olid hooned tambitud savist või paeplaatidest põrand. *Suure rahvasterändamise ja viikingiaja segastele oludele viitavad rohked peitleiud. Leitud on rauast relvi, pronksist ja hõbedast ehteid jm.Leitud on ka viikingiaegseid hõbeaardeid mis sisaldavad araabia hõbemünte, dirhemeid. *Rooma rauaaja lõppedes(u 450a) oli hakanud kaduma ttarandkalmetesse matmise
tavaliselt kaupmehed ning nad hoidsid oma kaubavarusid ülemistel korrustel. Linnahoonete küttekolded Leeasemed olid enam-vähem nelinurksed alused, mille peal tehti tuld ning valmistati ühtlasi ka süüa. Tuli soendas samas ka seda ruumi või hoonet, kus ta asus. Üks vanimaid ning lihtsamaid küttekoldeid ning toiduvalmistamise kohti. 12.-13. sajandil ei olnudki paljudes saksa linnades ahju sees, vaid oligi lihtsalt leease, mis soojendas ka kogu ruumi ära. Leease ning kerisahi leeasemega on leitud TÜ Botaanikaaia arheoloogilistel kaevamistel. Kerisahjud olid nagu kerisahjud ikka, kuid viikingiaja lõpus tekivad juba kerisahjud, mille ees on ka leease. Selliseid ahjusid võib leida aga vaid Eestis ning mõnel pool ka Lätis. Kerisahjud olid ehitatud peamiselt paekividest ning maakividest. Keskaegsetes linnas olnud kerisahjudele on tehtud aga teatud täiendusi. Kolde sisemises osas on kasutatud juba küllaltki palju telliseid
Hoolega jälgis põllumees rukki kasvu, sest rukkipõllult sai alguse igapäevane leib.[] Leiva kasutuselevõtt tõi kaasa kaks olulist uuendust. Esmalt õpiti valmistama leiba hapendatud taignast ja selle käigus kujunes välja leivaahi. Hapendatud taignast leiva küpsetamine mõjutas teise aastatuhande alguses oluliselt just ahju arengut. Tol ajal küpsetati leiba tavalises kerisahjus, mille konstruktsiooni vastavalt vajadusele täiendati. Kerisahi püsis meil ka järgnevatel sajanditel nii leivaahju kui ka rehe- ja toaahjuna. [] II aastatuhande ajal hakati kasvatama talirukist, mis sai tähtsaimaks toiduteraviljaks. Nt hapendatud taignast rukkileib. Vanal ajal kui leiba suurtes kogustes tagavaraks tehti olid need ümmargused ja kaalusid 6-12 kilo. 19. saj lõpul väiksemad 3-6kg ovaalsed pätsid. Näljaajal lisati rukkile ka teisi vilju, tavaliselt aganaid. Tõeliselt suure nälja ajal lisati isegi
Soolaga ülehõõrumine saunas mõjub nahale kooriva hooldusena ja saunast väljudes tundub nahk tõeliselt siidisena. Soolase õhu sissehingamine mõjub aga profülaktilise hooldusena hingamisteedele. Kuna õhu temperatuur saunas on ligilähedane toatemperatuurile, võib ühekordne viibimine soolasaunas kesta isegi kuni 60 minutit. 1.1.5. Suitsusaun Olemuselt on suitsusaun ülilihtne seal on üks ruum, kus asub lava, korstnata kerisahi ja sellel pada sooja vee saamiseks ning enamasti ka teine ruum ehk esik riietumiseks. Omaette teema on, et õige peremees võõrast oma sauna kütma ei lasegi, sest igal suitsusaunal on erinev iseloom, nõudes tundlikumat lähenemist kui elektrikeris. Esimesena tasub suitsusaunasõbral teadmiseks võtta, et saunad on piirkonniti küllaltki erinevad ning seda tasuks uut suitsusauna rajades jälgida. Mida see tähendab? Lõuna-Eesti suitsusaunas on keris
Kirja kasutati pigem kui ornamendina, kuna puudus kirja tähendus tänapäevases mõttes. Põllumajandus, maaviljelus, karjakasvatus osa tollasest kultuurist. Mida rohkem levis põllumajandus, seda rohkem levis ka karjakasvatus. Arenes välja mitmeväljasüsteem. Kündmiseks hakati kasutama härga ja atra, hiljem ka hobust. Hooned, rõhkpalkidest, samblaga tihendatud, enamasti ilma aknata, üks suur ruum, ruumi keskel oli suur kerisahi. Läti Henriku kroonikast saab ka veidi infot tollase kultuurist Käsitöö tekstiil, vaibad (ka sellised, mida sai kanda), vööd (kaunistati kauniste ornamentidega, kanti ka loomanahkadest riideesemeid. Metallist käsitööesemed sõled (hoburaudsõlg tarbeese, kasutati rõivaste kinnitamiseks), sõrmused, rinnanaõelad, kaelakeed, käevõrud. Rahvaluule ja rahvalaulud regivärsiline laul (algriimiga riimusid sõnade algused), hiljem tulid laulud, millel riimusid sõnade lõpud
väljatõmme Uus kaabeldus toas soojendi: duširuumis elekter 6026 Pumbaga Mahtvee- Plastseptik Ahi ja pliit Meh. väljatõmme Uus kaabeldus toas soojendi: duširuumis elekter 6027 Pumbaga Mahtvee- Plastseptik Pliit, kerisahi, toas Uus kaabeldus toas soojendi: elektriradiaator elekter 6028 Pumbaga Mahtvee- Plastseptik Ahi ja pliit, Osaliselt toas soojendi: duširuumis uuendatud elekter elektriradiaator kaabeldus
annaabi.ee 
