Kehalise töövõime testid (1)

KEHALISE TÖÖVÕIME TESTID
DÜNAAMILINE TÖÖ

• Töö kestvus - skeletilihaste omadused
  
• Töö kestvus 3-10 min
  - südame- veresoonkonna süsteem
  - hingamissüsteem
  - O2 kandjad
  
• Töö kestvus 11-30 min
  - skeletilihaste omadused
  - piimhappe ainevahetuse omadused
  
• Töö kestvus üle 30min
  - lihasesisene glükogeenidepoo (saame infot, kui hästi on arenenud meie lihastesisene glükoosivaru – aeroobne ainuvahetus)
  

KEHALINE TÖÖVÕIME

• Aeroobne töövõime
  - piiriks on max O tarbimine
  - töö toimub oksüdatiivse formuleerimise teel
  - mõõdetakse mitu l/min suudab organism max hapnikku tarbida
  NB! Peab välja arvutama ka suhtnäitaja (hõlmab sportlase kehakaalu), et kg’i peale võrdlusmoment tekitada – l/min/kg
  –> hea: ~50ml/min/kg (tav sportmängurlased)
  tav inimene: 25-30 ml/min/kg
  ülihea: 80-90ml/min/kg ( suusatajad , jalgratturid, pikamaajooksjad)
  Sõltub:
  - hemoglobiini hulgast
  - hapniku difusioonist lihastes (hapnikku üleminek verest lihastesse)
  - oksüdatiivsete ensüümide hulgast ja aktiivsusest
  - lihaste sisesest glükoosivarust
  
• Anaeroobne töövõime
  (= hapniku võla suurus)
  - kui hästi suudetakse likvideerida laktaadisisaldus lihastes ja taastuda muutustele/-test
  - anaeroobse läve kõrguse määratlemine annab näidu organismi talumisvõimest
  

Organismis toimuvad muutused erineva töövõime (treenituse) korral
* pidevjoon – treenitud inimene
katkendjoon – treenimata/ vähem treenitud inimene
–> treenitul: füsioloogilised protsessid jõuavad väga kiiresti tööks vajalikuks
püsiseisundisse (kõige ökonoomsem seisund organismile)
–> treenimata: ei suuda töö ajal püsivat seisundit saavutada
NB! Töövõimet kajastavad testid on ülesehitatud taastuvale (= kui kiire on taastumine) või püsiseisundi leidmisele töö ajal.
Koormustestid
Koormustestile esitatavad nõuded:
- piisavalt informatsiooni andev
- täpselt regprodutseeritav (!!!)
- kasutatav dünaamikas võrdlusandmete saamiseks (individuaalne, gruppidevaheline), mis tagabki reprodutseeritavuse
- tehniliselt lihtne
- testitavale minimaalse riskiga
Koormustesti liigid:

• Käsiveloergomeetria
  
• Jalgade veloergomeetria (nii istuvas kui ka lamavas asendis)
  – üldise koormustaluvuse määramiseks sobivaim
  
• Liikurrada ehk tredmill (kõndimine/ jooksmine - liikumine)
  
• Stepptest (astumistestid – astutakse mingi teatud/kindla kõrgusele kindlas tempos )
  

Koormustestide kasutamise eesmärgid:

• Üldise kehalise töövõime määramiseks
  
• Spetsiaalse fitnesskomponendi (mingi kehalise võime - kiirus, jõud, vastupidavus, aeroobne koormustaluvus) määramiseks
  
• Lähtevõimete määramine enne treeningprogrammi käivitumist (tav alati enne uue sportlase/võistkonna treeningutega alustamist, tuleks teha lähtevõimete test)
  
• Treeningu efektiivsuse hindamiseks (kordustestid annavad infot edasi-, tagasi- või seismisliikuvusest treenitu arenemisest)
  

Koormustestide tüübid:

• Puhkepausideta astmeliselt suurenev koormus kuni maksimaalseni (tav kõige enam kasutatavam tüüp)
  
• Puhkepausidega astmeliselt suurenev koormus kuni maksimaalseni (koormuste vahel väikesed puhkepausid, mil võetakse ka vereproove)
  
• Puhkepausideta astmeliselt suurenev koormus kuni submaksimaalseni (et saada teada, millal saavutatakse submaksimaalne võime; ei saada infot kui kõrgele tõuseb maksimaalne kopsudeventilatsioonimaht/-suurus)
  
• Puhkepausidega astmeliselt suurenev koormus kuni submaksimaalseni
  
• Püsiva inetnsiivsusega koormus (nt veloergomeetriline test; koguaeg on töö intensiivsus ühesugune)
  
• Astmeliselt erisuguse kiirusega suurenev koormus submaksimaalseni
  
• Maksimaalne koormus (nt sportlasel lastakse veloergomeetril vändata nii kiiresti, kui ta suudab olenemata ajalisest pikkusest)
  

Testide valik kehalise võimekuse mõõtmiseks

• Millisel eesmärgil kehalist võimekust testitakse
  
• Millist treeningu efekti tahetakse mõõta
  
• Sobivus uuritavale (peab arvestama, kas sobib nt vanuselt – stepptesti puhul astme kõrgus nt)
  
• Läbiviidavus (nt ajaline limiit , kui viiakse läbi massitest; kui lihtne/keeruline on aparatuur ; ...)
  
• Maksumus
  
• Testide valiidsus ja usaldusväärsus (testi ei saa nt lihtsalt välja mõelda ja siis olla kindel, et see näitab uuritavust kõige objektiivsemalt)
  

Üldised nõuanded testimisele
Eelnevalt on testi sooritamise harjutatud.
Testitav peab olema terve, väljapuhanud (isegi nohu korral ei anna test õiget tulemust).
Samal ja eelneval päeval ei tohi tegeleda raske kehalise tegevusega .
Eelnevalt tuleb süüa süsivesikuterikast toitu. Viimasest toidukorrast peab olema möödas väh 2 tundi.
Testimise ruumi temperatuur peab olema vahemikus 18-22 kraadi, et tagada optimaalne tulemus.
Ruumist peab kõrvaldama segavad tegurid.
Testitav peab olema väh 10 min enne testi algust kohal, tegema soojendusharjutusi ja ootama järjekorda istudes .
Peab kasutama julgestuvahendeid või – meetodeid .
Maksimaalset pingutust nõudnud testimise korral tuleb testi lõppedes koormust vähendada järk-järgult (järsdu peatamise korral on vererõhk kõrge ja veretagasivool häiritud, mis vähendab vereringluses oleva vere hulka ning mille tagajärjel ei jõuta aju hapinikuga piisavalt varustada –> minestamine).
Test PWC170
(= veloergomeetriline test)
- kasutatakse doseeritud tööd (intensiivsus, kestus/aeg, raskusaste ei muutu)
- mõõdetakse teatud kindla organismi tööd ja selle reageerimist koormusele
- näitab, milline koormus kutsub esile südame löögisageduse 170 korda minutis (peale 170’t lineaarne sõltuvus kaob)
- näitab üldist kehalise töö võimet (nii aeroobset kui ka anaeroobset)
–> hea ka tervisesportlasele
- määratakse astmeliselt tõusva koormustesti alusel (tav kasutatakse ainult kahte koormusastet puhkepausiga – I koormus 5 min, puhkepaus 3 min, II koormus 5 min)
- põhineb südame löögisageduse ja koormuse tõusu lineaarsel sõltuvusel
f – südame löögisagedus
N - koormus
NB! Kasutatakse suhtarvunäitajat (st tulemus jagatakse testitava kehakaaluga).