perfektse keha ja vaimuga aga ühiskond - too väljamõeldis - sandistas mu võttis mult võime armuda kõigesse mida näen põleda ihast iga uuwe asja järele ÜKS MÕTE ma olen 24 h ööpäevas inimene juba paljalt selle eest võiks mulle tasuta raha anda tüdind ootamast bussi taksot igavest armastust ideaalset joobeastet katarsist ja armaggedoni anna alla jänes inimene on looduse kroon universumi valitseja pole kohta teisele ÜKS HELI kui langeb trummipulk algab jazz ja sõpruse puiestee on kahele poole nii kaugele kui magistrali eest paistab inimtühi mööda kihutab üksik tragi taksist tarimas oma kundet
kunsti. Enn Põldroos kuulub n-ö Picasso tüüpi kunstnike sekka, kellel on tohutu produktsioon ja kes on pidevas muutumises. Praeguste näituste taustaks räägib ta kunsti sotsiaalsusest, kuid seda oma moodi. Põldroos on öelnud: ,,Tänane sotsiaalselt orienteeritud kunst on taandunud kunstnike ja kuraatorite siseringi mänguks, mille mõju väljaspool olevale on tühine. Kui kunagised Repini "Burlakid" võisid omaaja õrnukesi intelligente vapustada, siis Kuliku koerahammustused võivad katarsist pakkuda vaid kitsale mõttekaaslaste ringile". Põldroosi enda sotsiaalne kunst on ka kuidagi hillitsetud. Muidugi, kui maalida inimesi ja veel grupina , siis on seal ikka midagi sotsiaalset, kuid Põldroosi sõnum pole nii loetav nagu mõne noorema kunstniku räiges töös. Samuti pole ta unustanud oma värviküllast maalilist aega, mille juurde pöördub ta ikka tagasi ka siis, kui jaotab maali mustvalgeks ja värviliseks. Põldroos esindab maalijana paradoksi
rahva/keele kirjanduse osaks, millesse teos on tõlgitud. Funktsionaalselt Kirjanduse funktsiooni järgi liigitatakse kirjandust mitmeti. Sageli võivad funktsioonid ka omavahel kattuda või seguneda. · Ilukirjandus ehk belletristika on kirjanduse kui kunsti liik, millel mitmete käsitluste kohaselt otsene funktsioon ehk otstarve puudub; ehkki tema funktsioonideks on peetud esteetilist naudingut, meelelahutust, katarsist jpm. Traditsiooniliselt jaguneb ilukirjandus eepikaks, lüürikaks ja dramaatikaks ehk draamakirjanduseks, kuid on ka teisi liigitusi ja täiendavaid kategooriaid. Teises tähenduses on ilukirjandus "fiktsioon" ehk väljamõeldis, millel ei pea olema tõe väärtust. Vaata lähemalt artiklist ilukirjandus. · Esseistika on arutlev, mõtisklev, loogilist ja argumenteeritult esitatud mõttearendust kasutav kirjandusliik
Kui kõik oleks otsustanud, et pommi panna on õige, siis oleks see ka õige olnud. (“It is not the place of the theatre to show the correct path ,but only to offer the means by which all possible paths may be examined”) Katarsist pole. Kui tavaliselt oleme harjunud, et revolutsioon toimub teatris (milleks seda siis päriselt enam korraldada?), siis antud juhul see simulatsioon just kutsub esile osalejaid revolutsiooni päriselt ellu viima. Selline teatri vorm kutsub osalejaid üles mässama, reaalsuses asju muutma/ellu viima. o The theatre as discourse
Lõõgastumine on vajalik selleks, et suuta probleemile uut moodi läheneda. Usulises kontekstis tähendab probleemist eemaldumine selle usaldamist Jumala hooleks, avatust võimalikele teistsugustele lahendustele. Olles andnud võimaluse uue selguse tekkimiseks, võib inimese arusaamades ja tunnetuses toimuda järsk teisenemine - valgustatus. Probleemi nähakse sootuks uues perspektiivis, lahendus on seal, kus seda ei osatud otsidagi. Uut selgust kogetakse kui müstilist elamust, katarsist, sisemist selginemist. Usuliselt tunnetatakse seda kui Jumala vastust või andi, jumalikku selgust. Seega ei seisne loomingulise kriisi lahendus mitte probleemis kui sellises, n.ö. asjaolude teisenemises, vaid uues vaatenurgas, arusaamises ja tunnetuses. Loominguline selginemine ei jää mitte ainult elamuseks või arvamuseks, vaid seda kontrollitakse, leitakse kinnitus praktikas. See tähendab uue selguse sõnastamist, selle kaudu elu tunnetamist, selle rakendamist
Järeldus: Järeldus: Kunstist. Kunst sünnib kujundamisimpulsist ja emotsionaalse väljenduse igatsusest. Kunsti olemus on reaalsuse väljendamine ja loodusele tema enda näitamine peeglist, mille tekitab jäljendamislõbu inimeses, kuid kunsti sihiks pole esitada asjade välist ilmet, vaid nende sisemist tähendust. A. meelest õilsaim kunst mõjutab nii aju kui emotsioone. Kunsti eesmärgiks on tekitada katarsist ehk puhastust: kunsti nautides vabanevad järsku tundmused, mis meis kuhjunud (nt. nutmapuhkemised, läbi raputatuse tunne pärast kunstisündmust ) Elik ,, kunst peab vaatajat puhtamaks tegema, lastes tal end teoses kujutatavaga samastada ja võimaldama tal toimuvat läbi elades vabaneda omaenese afektidest " (A ja O taskuteatmik- Filosoofia lk. 53.) Õnne olemus ja eetika. Mida enam ta noortele õpetust jagas, seda enam ta tundis, et tähtsad pole mitte teaduse
· Sigmund Freud (1856-1939) - tal ei ole olemas küll süstemaatilist mängukäsitlust, kuid tal on mitmeid väga olulisi mõtteid mängust. Näiteks on ta käsitlenud mängu ja nalja ning huumori seost, lõbuprintsiipi jmt. Oma varasemates töödes nägi F mängu eelkõige kui soove täitvat vahendit, mis võimaldab lapsel välja elada mitmesuguseid keelatud impulsse, nt. agressiooni. Soovide täitumisega on seotud ka mängu puhastav, katarsist esile kutsuv funktsioon, mis võimaldab mängijal vabaneda hirmust. F esitab mõtte, et lapsed mängivad oma mängudes neid olukordi, mis on neile suurt mõju avaldanud ja mis võimaldavad mängijal ennast olukorra peremehena tunda. ( Arvas, et mäng annab lapsele meetodi soovide täitmiseks ja traumaatilistest sündmustest ülesaamiseks. ) · Lili Esther Peller (1898-1966) - on põhjalikult käsitlenud rolle, mida lapsed mängivad. Ta
Skeptitsism oli negatiivne. Kuulutadess välja sisemise vaimu rahu, soovivad hoiduda igasugusest kohtuotsuste, positiivsetest ja negatiivsetest, mis sunnisid inimest mis tahes tegudele ja muretsemistele. Neoplatonism väljendab hierarhilise struktuuri olemise. Ilu on saavutatud vaimu võitlemine meeletega. Spetsaalne esteetiline õpetus antiikajast. Kalokagatiya ("Kalos" - ilus, "Agathos" - hea), välise ja sisemise harmoonia, mis on ilu individuaalsuse tingimuseks. Katarsist (puhastust) - märgistas ühte olulisi punkte esteetilise kunsti mõju inimestele. Mimesist (imitatsioon, paljunemine), põhiprintsiip kunstniku loometegevuse. Keskaja esteetika. Olulisemad põhimõtted. Laiemas mõttes keskaja esteetika on kõikide keskaegsete piirkondade esteetika (Lääne-Euroopa, Vana Venemaa jne). Kitsas tähenduses (Lääne-Euroopa V - XIV sajandil.) Bütsantsi esteetika.
Sigmund Freud (1856-1939) - tal ei ole olemas küll süstemaatilist mängukäsitlust, kuid tal on mitmeid väga olulisi mõtteid mängust. Näiteks on ta käsitlenud mängu ja nalja ning huumori seost, lõbuprintsiipi jmt. Oma varasemates töödes nägi F mängu eelkõige kui soove täitvat vahendit, mis võimaldab lapsel välja elada mitmesuguseid keelatud impulsse, nt. agressiooni. Soovide täitumisega on seotud ka mängu puhastav, katarsist esile kutsuv funktsioon, mis võimaldab mängijal vabaneda hirmust. F esitab mõtte, et lapsed mängivad oma mängudes neid olukordi, mis on neile suurt mõju avaldanud ja mis võimaldavad mängijal ennast olukorra peremehena tunda. ( Arvas, et mäng annab lapsele meetodi soovide täitmiseks ja traumaatilistest sündmustest ülesaamiseks. ) Lili Esther Peller (1898-1966) - on põhjalikult käsitlenud rolle, mida lapsed mängivad. Ta
mängust. Näiteks on ta käsitlenud mängu ja nalja ning huumori seost, lõbuprintsiipi jmt. Oma varasemates töödes nägi Freud mängu eelkõige kui soove täitvat vahendit, mis võimaldab lapsel välja elada mitmesuguseid keelatud impulsse, nt. agressiooni. Soovide täitumisega on seotud ka mängu puhastav, katarsist esile kutsuv funktsioon, mis võimaldab mängijal vabaneda hirmust. Freud esitab mõtte, et lapsed mängivad oma mängudes neid olukordi, mis on neile suurt mõju avaldanud ja mis võimaldavad mängijal ennast olukorra peremehena tunda. (Arvas, et mäng annab lapsele meetodi soovide täitmiseks ja traumaatilistest sündmustest ülesaamiseks.) Lili Esther Peller (1898 - 1966)- Ta on põhjalikult käsitlenud rolle, mida lapsed mängivad.
Skeptitsism oli negatiivne. Kuulutadess välja sisemise vaimu rahu, soovivad hoiduda igasugusest kohtuotsuste, positiivsetest ja negatiivsetest, mis sunnisid inimest mis tahes tegudele ja muretsemistele. Neoplatonism väljendab hierarhilise struktuuri olemise. Ilu on saavutatud vaimu võitlemine meeletega. Spetsaalne esteetiline õpetus antiikajast. Kalokagatiya ("Kalos" - ilus, "Agathos" - hea), välise ja sisemise harmoonia, mis on ilu individuaalsuse tingimuseks. Katarsist (puhastust) - märgistas ühte olulisi punkte esteetilise kunsti mõju inimestele. Mimesist (imitatsioon, paljunemine), põhiprintsiip kunstniku loometegevuse. Keskaja esteetika. Olulisemad põhimõtted. Laiemas mõttes keskaja esteetika on kõikide keskaegsete piirkondade esteetika (Lääne-Euroopa, Vana Venemaa jne). Kitsas tähenduses (Lääne-Euroopa V - XIV sajandil.) Bütsantsi esteetika.
Ta oli Austria psühhiaater ning psühhoanalüüsi teooria ja meetodi rajaja. Tal ei ole olemas küll süstemaatilist mängukäsitlust, kuid tal on mitmeid väga olulisi mõtteid mängust. Näiteks on ta käsitlenud mängu ja nalja ning huumori seost, lõbuprintsiipi jmt. Oma varasemates töödes nägi Freud mängu eelkõige kui soove täitvat vahendit, mis võimaldab lapsel välja elada mitmesuguseid keelatud impulsse, nt. agressiooni. Soovide täitumisega on seotud ka mängu puhastav, katarsist esile kutsuv funktsioon, mis võimaldab mängijal vabaneda hirmust. Freud esitab mõtte, et lapsed mängivad oma mängudes neid olukordi, mis on neile suurt mõju avaldanud ja mis võimaldavad mängijal ennast olukorra peremehena tunda. Arvas, et mäng annab lapsele meetodi soovide täitmiseks ja traumaatilistest sündmustest ülesaamiseks. Sigmund Freudi meelest asendab mäng vabade assotsiatsioonide tehnikat, millel põhineb psühhoanalüüs. Mängu põhiülesanneteks on keeldude
esteetiliste traditsioonidega. 6. Mis on tragöödia, komöödia ja draama (kui sõnateatri zanri) põhitunnused? Tragöödia on traagiline: kangelane, keda tabab traagiline situatsioon, õnnetus, kuhu tegelane satub mingi juhusliku eksimuse tõttu ja põhjustab talle kannatusi, positiivse lahenduseta olukord, õnnetu lõpp, VÄRSSKÕNE. Kui lugeja/vaataja elab kannatavale kangelasele kaasa, siis kaastunde ja hirmu läbi puhastuvad tema emotsioonid ning ta kogeb katarsist (puhastumine). Komöödia on koomiline: tegelased lihtsad, keel argine, situatsioonid igapäevased; lõpp tavaliselt õnnelik; teose koomika peaks lugejas/vaatajas esile kutsuma naeru, mis mõjub puhastavalt ja lõõgastavalt; naeruvääristatakse enamasti ühiskonnas taunitud nähtusi. Draama on tõsise konfliktiga näidend, kus traagiline ja koomiline element vahelduvad. 7. Mis on dramatiseering, mis on dramaturgiline tekst?
esteetiliste traditsioonidega. 6. Mis on tragöödia, komöödia ja draama (kui sõnateatri zanri) põhitunnused? Tragöödia on traagiline: kangelane, keda tabab traagiline situatsioon, õnnetus, kuhu tegelane satub mingi juhusliku eksimuse tõttu ja põhjustab talle kannatusi, positiivse lahenduseta olukord, õnnetu lõpp, VÄRSSKÕNE. Kui lugeja/vaataja elab kannatavale kangelasele kaasa, siis kaastunde ja hirmu läbi puhastuvad tema emotsioonid ning ta kogeb katarsist (puhastumine). Komöödia on koomiline: tegelased lihtsad, keel argine, situatsioonid igapäevased; lõpp tavaliselt õnnelik; teose koomika peaks lugejas/vaatajas esile kutsuma naeru, mis mõjub puhastavalt ja lõõgastavalt; naeruvääristatakse enamasti ühiskonnas taunitud nähtusi. Draama on tõsise konfliktiga näidend, kus traagiline ja koomiline element vahelduvad. 7. Mis on dramatiseering, mis on dramaturgiline tekst?
Kangelane, eriline inimene, enamasti jumalus või ülik (Hamlet, Oidipus) Kangelase eetilisus (Hamleti eetiline dilemma) Traagiline situatsioon, õnnetus, mis põhjustab kangelase kannatusi (Hamleti isa surm ning ema truudusetus) Positiivse lahenduseta olukord Õnnetu lõpp (Hamlet tapetakse, Rome ja Julia surm) Värsskõne Aristotelese järgi on vaatajal võimalik läbi tegelastele kaasaelamise, läbi kaastunde ja hirmu, kogeda katarsist puhastumine. Kui kunagi oli tragöödias kangelase vastaseks kõrgemad jumalikud jõud, siis tänapäeval on selleks saanud saatus ja ühiskond. Kuna maailm on muutunud aina rohkem indiviidikesksemaks, on tragöödia võimalikkus kaasajal kahtluse alla seatud. Selle asemele on tekkinud absurditeater seosetu dialoog, tegevuse vähesus, maailma tajumine absurdina S. Beckett ,,Godot'd oodates" Komöödia klassikalist komöödiat käsitleti tragöödia vastandina tegelased on
Pöördumist iseloomustavad: 1) Inimese mina muutus identiteedi muutus 2) Rajaneb otsusel 3) Mina huvide, hoiakute, käitumise muutus 4) Uus mina on parem kui vana mina 19. Pöördumise tüpoloogiad tempo, motiivide ja sotsiaalse konteksti põhjal. Pöördumise tempo: Kiire pöördumine lühikese aja jooksul ja inimesed elavad seda läbi kui sügavat muutumiskogemust. Sisu poolest võib tähendada nii emotsionaalset katarsist kui ka intellektuaalsele selgusele jõudmist. Seda seostatakse sisemiste pingete religioosse lahenemisega. Inimesed mäletavad detaile Aeglane pöördumine pikaajaline protsess. Sisu on intellektuaalne ja puudutab oma maailmapildi ümbervaatamist Motiivid: 1. Intellektuaalset pöördumist iseloomustab kestev elu- ja olemise mõtte otsing. Pöörduja loeb palju, osaleb loengutel ja diskussioonidel. Pöördutakse üksinduses,
· värsiline kõne. Need tunnused kehtivad klassikalise tragöödia puhul. 20. sajandil on suur kangelane asendunud väikese inimesega. Antiiktragöödias oli kangelane vastamisi jumaliku seadusega. Kaasajale lähenedes asendub see eksistentsiaalse ja seejärel sotsiaalse situatsiooniga. Tragöödia temaatikast on välja kasvanud eetikas oluline mõiste katarsis. Kaasaegne inimene ei ole võimeline tajuma maailma läbinisti traagilisena ega pole seega võimeline kogema ka katarsist ehk kunstilist puhastumist/purgatooriumi. Aristoteles: tragöödia on tõsise, lõpetatud ja üleva tegevuse jäljendus tegevuse vormist, mis kaastunde ja hirmu kaudu vabastab inimese emotsioonist. Kunstilised emotsioonid tekivad eelkõige vaatleja samastumisel tegelasega. Kaasaja inimeselt on maailmasõjad võtnud empaatiavõime? Inimestele meelivad traagilised zanrid, sest me tajume nende kunstlikkust. Ka tänapäeval elatakse läbi katarsist.
Need on pöördumise tempo, pöördumise motiivid ja pöördumise sotsiaalne kontekst. ● Pöördumise tempo alusel räägitakse kiirest ja aeglasest pöördumisest. Näiteks Paloutzian (1996, 146-161) kirjeldab erinevaid uurimusi üldistades neid kahte pöördumistüüpi alljärgnevalt. Kiire pöördumine toimub lühikese aja jooksul ja inimesed elavad seda läbi kui sügavat muutumiskogemust. Sisu poolest võib see tähendada nii emotsionaalset katarsist kui ka intellektuaalsele selgusele jõudmist. Mõnedel juhtudel võivad kiire pöördumisega kaasneda ka teadvuse teisenenud seisundid. Kiire pöördumise puhul mäletavad inimesed oma pöördumise aega ja kogetut detailse täpsusega. Aeglane pöördumine on pikaajaline protsess. Pöördumisprotsess võib kesta mõnedest päevadest kuni aastateni. Kiire pöördumisega võrreldes on aeglase pöördumise sisu pigem intellektuaalne (mõistuslik)
Sellel oleks lai kõlapind ja sügav alltekst. Kui esimese asjana silmad peast torgata, siis oleks see vist odav efektitsemine. Kõige olulisemast tõmbaks see tähelepanu kõrvale. Kuigi kõvast efektist oleks... OIDIPUS Nii et enne maapakku ja ales seal silmad peast? Ei lähe läbi. Esiteks jääks siis haripunkt teebalastel nägemata ja teiseks ei näeks sa ka ise nii kaugelt üldrahvalikku katarsist. EUSOPHYLOS Seda ei näe ma siin siis ka, kui ma end kõigepealt pimedaks teen. OIDIPUS Kas sa oled Oidipus või ei? Mis viga maalt pageda! Silmad peast, siis vaatame edasi! EUSOPHYLOS Sa ei usalda mind? Tooge mulle midagi teravat! KOORIJUHT
Klassikaline tragöödia on: 3 vaatust peategelaseks tavaliselt eriline inimene (kuningas Oidipus, prints Hamlet) tegelastel kõrge eetika, mis viib neid sageli elus dilemma ette (Tiina valik) tegelane satub SAATUSE tahtel õnnetutesse olukordadesse (Hamlet isa roima tõttu, Tiina ema oli nõid) olukorral puudub positiivne lahendus, lõpp on traagiline Aristoteles: tragöödia ülesanne on vaatajas tekitada katarsist (puhastumine kr.k) e tunneb ja elab kaasa, elamuslikkus. Hea kunst puhastab inimest. Komöödia (komos-külapidu, ode-laul kr.k) madalam zanr. Eesmärgiks panna inimest naerma. Must-valge e vastandlikkus. situatsioonikoomika ("Pisuhänd") karakterkoomika (Piibeleht) sõnakoomika ("Kapsapea") Draama- naer läbi pisarate. Tõsise konfliktiga näidend. Arenes 18.saj keskel. Reaalne elu, rohkem tihendatud(Tsehhov, Ibsen, Vilde, Kitzberg)
annaabi.ee 
