Kasvuhormoon sportlaste seas (0)

Kasvuhormoon sportlaste seas
Sissejuhatus
Kasvuhormoon – 191-aminohoppest koosnev üheahelaline polüpeptiid - on valgupõhine peptiidhormoon, mille ülesandeks on reguleerida kehapikkust, lihaste ja organite kasvu. Seda sünteesivad, talletavad ja eritavad somatotroopsed rakud ajuripatsi eessagaras.
Organimsis toodetavat kasvuhormooni nimetatakse somatotropiiniks (hGH), sünteetilist somatropiiniks (rhGH). Sünteetilist kasvuhormooni kasutatakse ravimisel arenguhäiretega laste puhul ja aidsihaigetel, et vältida kaalukaotust, kuid viimastel kümnetel on aine muutunud aina populaarsemaks ja skandaalsemaks ka sportlaste seas.
Käesolevas referaadis käsitlen kasvuhormooni iseärasusi , sünteetilise kasvuhormooni mõju ja selle kuritarvitamist sportlaste hulgas. Jutuks tuleb muuhulgas ka 2011ndal aastal alanud ja siiani küsimusi ja vaidlusi tekitav skandaalne juhtum, mil endine tippsuusataja ja kahekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu mõisteti süüdi dopingu kasutamises , täpsemalt sünteetilise kasvuhormooni tarvitamises.
Esimest korda uuriti kasvuhormooni tõsisemalt 1956.aastal. See eraldati inimese ajuripatsi näärmetest ja kasutati kasvuhäiretega loomade kasvu kiirendamiseks, hiljem kasutati seda ka laste kasvuhäirete puhul. Täiskasvanute seas hakkas see koguma populaarsust 1962.aastal.
1987.aastani olid ainukesed kasvuhormooni allikad laibad (Richard I.G Holt jt, 2009).
Viimasel kümnendil on räägitud palju kasvuhormooni kuritarvitamisest sportlaste hulgas. Mõningad sporlased üritavad sellega kiirendada ja suurendada lihaskasvu, et parandada tulemusi. Kasvuhormoon soodustab lihaste ja luude kasvamist. Sünteetilise kasuvhoromooni manustamise kõrvalmõjude hulka kuuluvad allergilised reaksioonid, diabetogeensed toimed ja akromegaalia, kui manustada suurtes doosides. (M. Jegathesan, Spordimeditsiini käsiraamat arstile ja treenerile). Positiivseid dopinguproove seoses kasvuhormooniga on andnud nii anaeroobse kui ka aeroobse lävega sportlased – näiteks tõstjad, maadlejad, suusatajad pesapallimängijad. Esimene skandaalseim kasvuhormooni kuritarvitamise juhtum leidis aset 1988 aasta Souli olümpiamängudel, kus kanadalane Ben Johnson võitis 100 meetri sprindi hämmastava ajaga – 9,79 sekundit (püstitatud maailmarekord tühistati pärast positiivse dopinguproovi andmist). Mõtlemapanev on ka endise ameerika jalgpalluri Lyle Alzado surivoodil tunnistatud väide, et 80 protsenti ameerika jalgapalli mängijatest on sünteetilist kasvuhormooni tarbinud.
Praegusel ajal kehtiv kasvuhormooni kontrollimismeetod töötati WADA (Ülemaailmne dopingu agentuur ) poolt välja 2010. aasta suvel.
Kasvuhormooni testimisel analüüsitakse erinevate molekulitüüpide ehk isovormide tasakaalu vereseerumis. Eeldatakse, et inimese kehas valitseb loomulikult leiduva kasvuhormooni puhul erinevate isovormide vahel kindel ja stabiilne tasakaal. Kui süstida hormooni kehasse, suureneb süstitava isovormi ja väheneb teiste isovormide hulk. (M.Bidlingmaier jt, 2009) Hormoonpreparaadi manustamise jäljed kaovad organismist 10-36 tunni jooksul.
WADA teadusdirektorina töötanud Oliver Rabin on väitnud, et kasvuhormooni määrav probleem on olnud keerukaim, mille WADA on kasutusele võtnud. Kasutusel oleva meetodi väljatöötamise on kestnud pikalt ja seda on saatnud palju tagasilööke ja kahtlusi . Seega, usun, et antud proovi puhul võib valepositiivsete proovide andmine osutada tunduvalt sagedamaks, kui ükskõik millise teise dopinguproovi puhul ja seda oleks tingimata vaja muuta.
Usun, et suurem osa eestlastest on rohkemal või vähemal määral kursis Andrus Veerpalu dopingu(?) juhtumiga. Isegi ühes maailma populaarseimas netiportaalis facebook avaldati meie endisele tippsuusatajale ning kahekordsele olümpiavõitjale toetust juhtkirjaga „Usume Andrus Veerpalu“. Veerpalu andis 2011 aasta jaanuaris positiivseks osutunud dopinguproovi, milles osutus kasvuhormooni tase veres lubatust suuremaks. Veerpalu meeskond on küll tõestanud, et mehel on ülivõimas treeningujärgne kasvuhormooni tase (kui teistel suusatajatel tõstab treeningjärgne kasvuhormooni tase umbes kümnekordseks, siis Veerpalul lausa sajakordseks), kuid sellest süüdistuse tagasilükkamiseks ei piisa. Tavatingimustes langeb sportlaste treeningjärgne kasvuhormooni tase 2 korda iga 20 minutiga, kuid antud juhul viibis Veerpalu pärast rasket treeningut alpimajas, mille tingimustes tase peaks hoopis tõusma. Kuid ka sellest ei piisa sportlase süütuse tõestamiseks. Samuti paneb proovide tulemused kahtluse alla tõsiasi, et tema antud proove tsentrifuugiti mitukümmend tundi hiljem reeglistikus kirja pandud ajast (veres hakkavad pikema aja jooksul toimuma protsessid, mis võivad mõjutada kasvuhormooni isovormide määramist), samuti puudub piisav info traspordi- ja säilitustingimuste kohta.
2008. aastal Standfordi ülikooli teadlaste poolt avaldatud artiklis, mis võttis kokku 44 varasemat uuringut kasvuhormooni ja sportlike tulemuste seosest, jõuti järeldusele, et antud hormooni süstimine ei paranda sportlikke tulemusi, vaid pigem hoopis kiirendab väsimust ja suurendab vigastusteohtu (Hau Llu jt, 2008; 755).
Jalgratturid, kes läbisid hormoonkuuri, saavutasid pärast kuuri kehvemaid tulemusi ja lihastes oli kõrgenenud laktaadi kogused (Kai Henrik Wiborg Lange jt, 2002).
Uuringute põhjal pole leitud tõestud, et kasvuhormoon parandaks tervete inimeste puhul lihaskasvu ja sportikke tulemusi (M J Rennie, 2003; 103)
Kasvuhormoon ei parandanud jõunäitajaid, hapniku tarbimisevõimet ega ka anaeroobset vastupidavust . Kasvuhormooni tarbijatel esines sagedamini liigesvalusid ja karpaalkanali sündroomi (Hau Llu jt, 2008; 766). Pikaajaline tarbimine suurendab ka diabeedi, osteoporoosi, vererõhutõve, lihaste- ja liigesvalude ja impotentsuse riski.
Tuginedes teadustöödele ja uurimustele, julgen öelda, et sünteetilise kasvuhormooni kuritarvitamine sportlaste seas toob endaga kaasa pigem kahju kui kasu.
Kokkuvõte:
Sünteetiline kasvuhormoon on üks keeruliseim ja enim küsimusi tekitav dopinguaine sportlaste seas. Paljud neist usuvad, et antud aine kasvatab nende lihasmassi, mis on iseenesest tõsi, kuid nad ei mõtle asjaolule, et seda tarvitades ei lisandu jõudu ja vastupidavust.Teaduslikult ei ole tõestatud, et kasvuhormooni pruukimine aitaks tulemusi parandada, pigem vastupidi. Kestvussportlastega läbiviidud katsetel tuli välja tõsiasi, et tulemused pigem langesid ja kõrgenes laktaadi kogus lihastes. Samuti suurendab antud aine tarbimine riski haigestuda mitmetesse haigustesse , nagu näiteks osteoporoos, diabeet ja samuti suurendab see vigastuste ohtu.
Kasvuhormooni taset on mõõdetud sportlastel juba aastaid ja selleks on välja töötatud mitmeid meetodeid , kuid piisavalt usaldusväärset ja kindlat testi pole siiani leitud. Praegu kasutusel olev meetod on pärit 2010nda aasta suvest ja ka seda on saatnud arvukalt skandaale ja küsimusi. Üheks eestlastele südamelähedasemaks on kindlasti Andrus Veerpalu juhtum, milles endine tippsuusataja mõisteti küll dopingu kasutuses süüdi, kuid see, mida uskuda, jääb igaühe enda otsustada.
Kas ja kuidas kontrollitakse sportlaste kasvuhormooni taset pärast treeninguid ja/või võistlusi, pole küll minu otsustada, kuid loodan siiralt, et WADA töötab selle kallal hoolega, kuna siiani kasutatavad meetmed on tekitanud (ja teevad seda ilmselt ka edaspidi) liiga palju kahtlusi ja kõhklusi .
Olen nõus sellega, et sünteetilise kasvuhormooni kasutamine on sportlaste hulgas keelustatud ja kuulub dopinguainete hulka ning see peaks siiski jääma kasutusele kasvuhäirete raviks, kus antud ainest on tõesti kasu, kuid sportlaste testimist kasvuhormooni manustamisel peaks veel kindasti parandama.