Doping Eesti spordis (0)

Kohila Gümnaasium
DOPING EESTI SPORDIS
Referaat
nimi
klass
Kohila 2013

Sisukord

Sissejuhatus 3
Mis on doping? 3
Andrus Veepalu dopingujuhtum 3
Antidopingualased regulatsioonid 4
Dopinguvastased organisatsioonid Eestis 5
Dopingu kasutus 20. sajandil 5
Dopingukontroll ........................................................................................................................................6
Kokkuvõte.................................................................................................................................................6
Lisad..........................................................................................................................................................6
Sissejuhatus
Doping on spordis olnud nüüd juba üle 100 aasta. Seda kasutatakse nii inimeste kui ka loomade peal. Teema on spordis väga tähtis, sest dopingu läbi võimendatakse võistlejate sooritusi. Töö eesmärk on teada saada rohkem dopingu kohta Eestis, kui laialdaselt levinud see on ja kuidas selle vastu võideldakse.
Mis on doping?
Doping on spordis reeglitevastane vahend, mida kasutatakse võistlustel oma soorituse võimendamiseks. Doping võib olla keemiline aine (sagedamini  anaboolne steroid vms), mis on vastavate spordiorganisatsioonide reeglites keelatud ainete nimekirja kantud ning mille kontsentratsioon sportlase organismis ei tohi ületada teatud piiri. Dopinguainete nimekirja võivad kuuluda ka tegelikku dopingut maskeerivad ained.
Sõna "doping" ilmus esmakordselt tõenäoliselt 1889. aastal ühes inglise sõnastikus. Terminiga nimetati  oopiumi ja teiste narkootikumite segu, mida kasutati hobuste ergutamiseks. Dopingu kasutamine on keelatud, sest see annab võistlejale teiste üle ebaausa eelise.
Tänapäeva spordis kasutatakse dopingut laialdaselt ja teadlikult. Sageli ei kasutata dopingut mitte selle pärast, et võiduhimu on nii suur, vaid sellepärast, et majanduslikud kasumid võidust määravad sportlase karjääri ja tuleviku.
Andrus Veerpalu dopingujuhtum
Võib väita, et Andrus Veerpalu kohtuasi oli Eesti läbi aegade kõige suurem dopingujuhtum. Rahvusvaheline Antidopingu Liit (World Anti-Doping Agency / WADA ) tuvastas Veerpalu organismist 14. veebruaril 2011 lubatud normist kõrgema kasvuhormooni  (HGH) taseme, mis sai B-proovi näol mitteametliku kinnituse 5. ja 6. aprillil  Saksamaal Kölni laboris. 23. veebruaril 2011, A-proovi ja B-proovi avamiste vahelisel perioodil, teatas Andrus Veerpalu, et ei osale tervislikel põhjustel peatselt algavatel Holmenkolleni Maailmameistrivõistlustel ning lõpetab oma sportlasekarjääri. Sel hetkel avalikkus positiivsest A-proovist veel midagi ei teadnud , kuid sportlane ise oli proovi tulemustest teadlik. Umbes sellest ajast hakkasid ka spordiringkondades levima kuulujutud, et A- proov on osutunud positiivseks , kuid laiem üldsus oli endiselt infota. 2. aprillil 2011 ilmus Postimehes  Tuuli Kochi ja  Peep Pahvi sensatsiooniline artikkel, milles anonüümsele allikale viidates esimest korda avalikult väideti, et A-proov on osutunud positiivseks. 7. aprillil peetud Eesti Suusaliidu pressikonverentsil kinnitati avalikuks tulnud fakti. Sama tegi ka Rahvusvaheline Suusaspordi Föderatsioon  (FIS). Sportlane ise eitab keelatud aine kasutamist.
Veerpalu on Eestlastele spordis väga tähtis isik. Ta lükkas oma süüdistused tagasi, mille peale inimesed teda toetasid ja teda uskusid. Suhtlusportaalis  Facebook  moodustati Veerpalu toetuseks kommuun "Usume Andrus Veerpalu", millega liitus kiiresti üle 55 000 inimese. Toimusid ka mitmed avalikud kogunemised.
 23. augustil langetas kolleegium Andrus Veerpalu apellatsiooni osas lõpliku otsuse, mis jättis Andrus Veerpalu dopingu tarvitamises süüdi, jättis jõusse positiivseks osutunud dopingutesti tulemused ning määras 3-aastase võistluskeelu. Otsus kaevati  Aivar Pilve abiga edasi spordiarbitraažikohtusse.
Otsuse teatamist lükati korduvalt edasi, kuid 26. märtsil 2013 tühistas kohus Veerpalule Rahvusvahelise Suusaliidu dopingupaneeli poolt määratud kolmeaastase võistluskeelu, kuna WADA testis (WADA isoform hGH test) arvestati kasvuhormooni piirmäärasid valesti ja esines protseduurilisi vigu. Sellest hoolimata kinnitas Spordiarbitraažikohus, et "paljud tegurid" "kaldusid viitama" Veerpalu kasvuhormooni-manustamisele.
Antidopingualased regulatsioonid
Eestis jõustus 1998. aasta 1. jaanuaril Euroopa Nõukogu Dopinguvastane konventsioon (Anti-Doping Convention ), sellega muutusid konventsiooni põhimõtted Eesti riigile siduvaks.
26. novembril 2004 aastal ratifitseeris Eesti Vabariik Euroopa Nõukogu dopinguvastase konventsiooni lisaprotokolli (jõustus 01.03.2005), millega ühinenud riigid tunnustavad teiste riikide poolt läbiviidud dopingukontrolle.
Dopinguvastased organisatsioonid Eestis
Et võidelda dopingu kasutamisega Eestis ja propageerida ausat ning tervislikku sporti, loodi organisatsioon SA Eesti Antidoping . SA Eesti Antidopingu missiooniks on edendada tervislikku ja ausat sporti viies läbi kvaliteetset dopingu kontrolli, erinevatele sihtgruppidele mõeldud anti-dopingualast haridustööd ja anda oma panus rahvusvahelisse anti-dopingualasesse koostöösse. Keskuse töös juhindutakse siseriiklikest ja rahvusvahelistest õiguaktidest ja üldtunnustatud antidopingualastest põhimõtetest.
Dopingu kasutus 20. sajandil
Mitmekülgne Eesti sportlane, Uno Kajak , kuulus pärast II maailmasõda Nõukogude Liidu koondisesse kahevõistluses. Ta on andnud dopingu kohta järgneva intervjuu :
“Olen saanud dopingut kaks korda. Enne Cortina d’Ampezzot rahvusvahelistel võistlustel Moskvas 1955. aastal, kus olin omadest kolmas ja kokkuvõttes üheksas, andis arst meile 18 km suusatamise eel vaikselt mingisuguse ampulli sisse. 15 km peal kukkusime kõik ära, aga sõitsime lõpuni. Ma ei tea täpselt, mida meile anti, aga sees hakkas pistma ja paar kuud möllasime maksaga, siis läks kõik jälle korda.
Teine kord andis mu oma treener olümpiale eelnenud koondise katsevõistlusel mulle väga lihtsat asja – koolapulbrit. Näiteks sõja ajal kasutasid lendurid seda, et jaksaks öösel lennata . Väikeses koguses on koolapulber täiesti kahjutu, mis hoiab inimese erksana.“
Dopingukontroll
Sportlastel on keelatud kasutada ning arstidel, treeneritel ja teistel isikutel määrata ning sundida kasutama dopinguaineid või keelatud meetodeid , mis on fikseeritud Rahvusvahelise Olümpiakomitee meditsiinikomisjoni või rahvusvaheliste spordialade föderatsioonide poolt.
Dopingu kasutamine on keelatud ka ratsaspordis hobustel.
Dopingukontrolli Eestis teostab Eesti Antidopingu Keskus ja rahvusvahelised organisatsioonid, kes omavad vastavaid volitusi.
Isikuid, kes kasutasid, õhutasid või sundisid kasutama dopinguaineid või keelatud meetodeid, karistatakse rahvusvaheliste spordiorganisatsioonide ja Eesti riigi seaduste alusel.
Kokkuvõte
Eesti sportlased on õnneks dopinguga vähe patustanud. Kontrolli satub aastaringselt c.a. 30 sportlast. Dopingukontrolli hind on kõrge, seega, ei teostata seda väga tihti.
Doping ei ole Eestis väga laialdaselt levinud ja selle vastu on ka loodud organisatsioon. Vahele jäänud sportlaste arv jääb teiste riikidega võrreldes suhteliselt madalaks, seega, võib öelda, et Eestlaste sport on enam-vähem puhas.
Lisad
Kasutatud materjalid: http://et.wikipedia.org/wiki/Doping
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/doping_ja_sport.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Andrus_Veerpalu#Dopingus.C3.BC.C3.BCdistused.2C_karj.C3.A4.C3.A4ri_l.C3.B5pp_ja_v.C3.B5istluskeelu_t.C3.BChistamine
http://www.antidoping.ee/
http://www.wada-ama.org/en/