Kas vajame piiranguid ja piire? (0)

Juba maast madalast õpetatakse meid elama reeglite järgi. Kui lapsepõlves ütlesid vanemad, mida teha võib ja mida mitte, siis nüüd hakkavad üha enam meie elu vormima seadused. Kuid kas on neid üldse vaja? Miks me ei või olla täiesti vabad?
Peresisesed reeglid on olnud pikka aega tähtsaimad piirangud, mida me teame. Ema ütles, kui palju kommi süüa tohib ning keelas puutuda ravimeid. Hoiatati, et õues üksi liiga kaugele ei mindaks ning hoiduda võõrastest inimestest ja nende pakutavatest asjadest. Oma vanemaid tuleb austada ning neile ei tohi vastu hakata. Kodutööd tuleb ära teha ning õppida hästi. Taskuraha jagatakse tavaliselt plaani alusel. Veidi vanemana lubati kauem väljas olla, kuid siiski pidi kindlaks ajaks koju jõudma. Need perekonnas loodud reeglid õpetavad inimest hilisemas elus järgima ka teisi, riigi poolt seatud piiranguid.
Ühe osa inimest ohjeldavatest reeglitest moodustavad eetika ja moraal . Need määravad, mida peetakse ühiskonnas heaks ja mida halvakspandavaks. Suurem osa eetikareeglitest on maailmas universaalselt tuntud ja aastasadu vanad, nagu näiteks viisakas käitumine ja abivajajate aitamine. Lastelt oodatakse , et täiskasvanuna toetavad nad ka oma vanemaid. Nende põhimõtete vastu eksimine võib näidata inimest isegi halvemas valguses, kui isikut, kes on seadusevastaselt käitunud. Mõte, et väära teo tegemine võib jätta kauaks ajaks häbipleki külge, paneb iga südametunnistusega inimese enne selle tegemist kõhklema.
Seadused panevad täpselt paika, mis on lubatud ja mis keelatud. Näiteks alkoholi ja sigarette tohib ainult müüa alates 18 aastat vanale isikule. Narkootikumide omamine ja kasutamine on seadusevastane, nende levitamine veelgi suurem kuritegu . Sellised süüteod nagu varastamine ja röövimine on olnud läbi aegade karistatavad. Minevikus oli kombeks vargaid karistada käe maharaiumisega, siiski nii brutaalselt enamikes maades enam ei toimita. Kuigi vastavad keelud on olemas, arvavad mõned ikkagi heaks astuda neist piiranguist üle. Mis saaks, kui seadused üldse tühistada?
Kujutage ette maailma ilma piirideta. Absoluutselt kõik oleks lubatud, riik vaataks kõigile tegudele läbi sõrmede. Kuritegevus lokkaks, varem keelatud, nüüd lubatud ained leviksid. Alkoholi kuritarvitataks pidevalt ning hakatakse tegema utoopilisi asju, mida mõistusel on vähegi võimalik välja mõelda. Valitsevaks jõuks saavad need, kes võimuvõitlustes peale jäävad. Kui pole seadusi, pole vajadust ka inimesi kontrollida. Terroristid saaksid vabalt täita oma eesmärgid ning nad hakkaksid maailma ümber korraldama enda nägemise järgi. Pole vaja palju juurelda aru saamaks, et piirideta ja reegliteta maailm langeb peagi kaosesse.
Karistamatuse tunne on üks kõlvatumaid inimese omadusi üldse. Me oleme pidanud läbi elama mitmeid perioode , kus piirangud on olnud karmimad ja leebemad, kuid ühes peame me nõustuma: seadused ning hirm karistuse ees hoiavad enamikke inimesi tegemast halbu asju.