Kas Peeter I otsus säilitada Balti aadli privileegid oli Vene impeeriumi seisukohalt õige? (0)

Kas Peeter I otsus säilitada Balti aadli privileegid oli Vene impeeriumi seisukohalt õige?

Pärast Põhjasõda kapituleerusid baltisaksa rüütelkonnad ja linnad äärmiselt soodsatel tingimustel tsaar Peeter I ees. Seda püüti mõnede monarhide poolt küll kaotada, kuid aadli positsioon ning võim säilis tegelikult mitu sajandit. Tsaari poolt kehtestatud laialdased privileegid on Venemaa heaolu seisukohalt taunitavad.
Liivi sõja alguses alistus orduriik 1561. a Poola kuningale . Liivimaa aadlile kehtestati vastutasuks privileeg , millega anti neile hulganisti õigusi ja vabadusi. Sõjale järgnes Rootsi aeg, mil aadli elu halvenes – kuningas korraldas reduktsiooni ja peaaegu kaotas oma tegevusega aadli omavalitsuse Liivimaal. Peale Põhjasõda taastas Peeter I aadli eesõigused - Balti erikorra , mis sai alguse 1710. aastal, vältas kuni Katariina II reformideni 1783.a ja asendati siis asehalduskorraga, mis kestis kuni 1796.aastani. Paul I kehtestas seejärel taas vana erikorra, mis kestis 1881. aastani, kuid tegelikkuses kadusid aadli eesõigused alles Esimeses maailmasõjas(1914-1918).
Venemaa võitis küll Põhjasõja, kuid ei saanud kindel olla oma vallutuste püsivuses ning selleks tuli pälvida siinse aadli toetus. Poolehoiu võitmiseks alustati juba sõja kestel restitutsiooniga – anti mõisad tagasi endistele omanikele, taastati pärisorjus. See oli Venemaa ainus võimalus ohjes hoida balti aadlit.
Baltikumi valitsemise põhijooned kinnitati 1721. aastal Uusikaupunki rahuga. Siinne aadel ja linnad säilitasid laialdase omavalitsuse, kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus, et mitte häirida aadlit äkiliste muutustega. Säilitati tollipiir Venemaaga, mis tähendas, et polnud vaba liikumist ja venelased ei saanud riigist välja voolata, kuid majanuslikult ei näe ma tollipiirist erilist tulu riigile, kui võib-olla välja arvata salakaubaveo piiramine. Säilis luteri usk, saksa keel jäi asjaajamiskeeleks ja sakslased riigiametnikeks. Tegu oli justkui Saksa riigiga Vene Keisririigis.
Siinse keskvõimu esindajaks sai kindralkuberner , kes oli välismaalasena tsaariarmees karjääri teinud mees. Tegelikku võimu teostasid kaks valitsusnõunikku kohaliku aadli seast, rüütelkondadel olid omavalitsused. Omavalitsuse ladviku moodustasid maanõunikud ja raehärrad, kellede amet ei olnud valitav, vaid kes nimetati ametisse eluks ajaks vastavalt Maanõunike Kolleegiumi või rae poolt.
Baltisakslastele anti eesõigusi nagu välismaalastele, et meelitada neid Venemaale militaarteenistusse. See oli Peeter I poolt kindlasti hea nii Venemaale kui baltisakslastele. Venemaale oli vaja asjatundjaid, keda koha peal aga ei jätkunud. Baltisaksa aadlikud moodustasid Peetri valitsusajal umbes 12% Venemaa diplomaatilisest korpusest. 
Kõik need privileegid vihastasid aga ülejäänud Venemaad, sest selline korraldus ei tundunud neile aus ja Vana-Liivimaa alad olid justkui täitsa vabad, olemata keisrivõimule allutatud. Vene aadlik oli vaba kohustuslikust teenistusest, ihunuhtlusest ja maksudest, ta olulisim privileeg oli õigus omada maad ja talupoegi, kuid neid privileege ei saanud isegi edasi pärandada. Talupojad olid põhiline maksumaksjate kiht. Kuigi siinsete talupoegade elugi polnud kiita, oli õige vene talupoja elu kõvasti hullem.
19. sajandil hakkas baltisakslaste seni siiski üsna hinnatud positsioon Vene ühiskonnas langema , sest neid peeti saksameelseteks impeeriumi sisevaenlasteks. Selle põhjuseks oli baltisakslaste eelistatud positsioon. Palgavahe oli küll 18.sajandi lõpus likvideeritud, kuid arusaam püsis. Baltisakslased edenesidki ametiredelil kiiremini, kuid tegelikuks põhjuseks oli siin oma kohustuste parem täitmine.
Negatiivne suhtumine baltisakslastesse tuleb 19. sajandi keskpaigas esile seoses avalikustamisega, kui hakatakse rääkima nende eelistatud positsiooni tagamaadest. Alates venestusest 1860. aastail hakkasid baltisakslased tuge otsima Saksamaalt ja seoses Saksamaa ühinemisega nähakse baltisakslasi aga Saksamaa käsilastena.
Impeeriumit sooviti nüüd rohkem ühendada, tugevdada keskvalitsust, see osutus aga raskeks, sest siinne aadel oli harjunud omavalitsemise ja hea eluga. Tsaarivalitsus hakkas pooldama reforme, kuna siinne talurahva olukord häbistas juba Vene riigi mainet.
Peeter I reformid olid Venemaa seisukohalt vajalikud rahu hoidmiseks peale Põhjasõda ja need tõid kasu ka kõrgelt hinnatud ja vajatud baltisaksa ametnike, sõjaväleaste ja diplomaatide näol, kes Venemaale meelitati. Vene rahva seisukohalt võib sellist olukorda pidada aga väga ebaausaks. Liivimaa oli nagu eraldi riik, kus elu oli parem ja kelle inimesed eelisseisuses, ometigi kuulus ala Venemaale. Aadlike pikk poputamine muutus kahjulikuks 19. sajandil, kui tänu sellele muutus raskemaks impeeriumi ühtlustamine.