Kas koolikiusamise vastu saab võidelda? (2)

Kas koolikiusamise vastu saab võidelda?
Lugupeetud kuulajad,
Koolikiusamine on väga aktuaalne teema olnud juba mitmeid aastaid, see ei kao mitte kuhugi ning selle vastu tuleb pidevalt võidelda. Kui koolis on kasvõi ainult üks õpilane, keda kiusatakse, tuleb isegi sellele tähelepanu pöörata. Minu arvates saab koolikiusamise vastu võidelda või seda isegi ära hoida igaüks.
Koolikiusamine saab toimuda kahel viisil: psüühiliselt või füüsiliselt. Pigem esineb psüühilist- kiusatavat noritakse, solvatakse või antakse talle solvav nimi, tulenevalt sellest, mille poolest ta koolikaaslastest erineb. Sageli toimub kiusamine just vaesuse pärast, kui kiusajatele ei meeldi teise kantavad riided või üleüldse välimus. Kiusamine hakkab peale ka kaaslase tõrjumisest ning tihti asjade ära võtmisest ja peitmisest. Esialgu süütuna tundunud mäng võib edasi viia väga tõsiste probleemide ning kiusatava psüühika häirimiseni. Otsest peksmist esineb vähem ning seda ka vaid suuremates koolides , kus norimised võivad lõppeda isegi kiirabis.
Selleks, et kiusamist ära hoida, ei piisa kindlasti vaid kiusaja mõjutamisest. Pigem peaks mõjutama kõiki, kuna isegi passiivsed pealtvaatajad on kiusamise osalised. Kuna kodunt saab kõik alguse, peaks ka sealt just alustama. Kuna vanematel on väga tähtis roll nende lapse elus, siis just nemad saavad midagi oluliselt muuta. Ema või isa peaksid kindlasti lapsega rääkima, eriti sellest mis koolis toimub. Kiusatav ei julge sageli rääkida sellest, mis juhtunud on, kuid vanemad peaksid just sellele rõhutama. Lapse ema ja isa sageli õhutavad aga oma last valel viisil, kinnitades talle, et kiusajatele peab vastu hakkama, muidu on tegu luuseri ja äpuga. Sageli kasutavad vanemad abinõuna kooli vahetamist, kuid tegelikult ei ole sel eesmärki. Ohver jääb ohviks ka uues kollektiivis.
Lapsi abistavad ka psühholoogid, kes on igas koolis olemas ning mõnes on ka laste tugigrupid. Kuid kui tegu on näiteks kümneaastase õpilasega, siis kes meist oleks selles vanuses julgenud minna rääkima, isegi oma õpetajale? Sellele oleks järgenenud veel hullem kiusamine ja pärast tunde oleks klassikaaslaste kamp kooli nurga taga oodanud. Üks tähtsamaid abistajaid on ka õpetaja. Klassijuhataja, kellel on oma klassiga hea side, saab palju korda saata. Üks võimalus on lasta lastel üksteist tundma õppida ning tähtis on ka neid õpetada tülisid lahendama .
Kiusamine väheneb vanemaks saades , kuid lapsena kiusatud inimest saadab tulevikus vaid ebakindlus ja enesekindluse puudumine. Kui koolis ei ole kiusamist, läheb ka õppetöö paremini, kuna pole segavaid faktoreid, näiteks klassikaaslasi kes ähvardavad asju ära võtta või nõuavad kodust tööd. Kiusamist ei esine mitte ainult alg- või põhikoolis, vaid tegelikult ka gümnaasiumis. Mitte keegi meist ei tunnista seda, kuid klassikaaslase mõnitamine või solvamine avalikult on tegelikult samamoodi kiusamine. Kiusajad ei taju, mida nad teevad või kuidas kiusatu end tunneb. Solvamine tundub naljana, klassis seda tehes naerab enamik inimesi kaasa, mis teeb neist ka osalised koolikiusamises.
Koolikiusamine kestab alati edasi, selle vastu peab pidevalt võitlema, kuna see ei kao. Igaüks meist siin saab aidata, olles tolerantsem kaaslaste suhtes ning aidates abivajajaid. Senikaua, kuni on erinevaid inimesi ja erinevaid mõttemaailmu, jääb ka see probleem püsima.
Tänan kuulamast