Kas Eestis tuleks muuta valimissüsteemi? (2)

Kas Eestis tuleks muuta valimissüsteemi?
Eestis kasutatakse nii europarlamendi , Riigikogu kui ka volikogude valimistel proportsionaalset valimissüsteemi. Proportsionaalse ehk võrdelise valimissüsteemi järgi saab erakond parlamendis kohti võrdeliselt kogu riigis kogutud häältearvuga. Praeguse valimissüsteemi peamiseks plussiks on parteide küllaltki võrdsed šansid saada parlamendis esindatud ning parem pluralismi tagamine valitsemises. Teisest küljest aga on proportsionaalne valimissüsteem ülesehituselt küllaltki keerukas ja erakondadel on suur mõju valimistulemustele.
Tulenevalt proportsionaalse valimissüsteemi keerukusest on tavahääletajatel raske mõista, kellele nad tegelikult oma hääle annavad ja miks just üks või teine inimene valituks osutub. Valija annab oma hääle küll konkreetsele kandidaadile, kuid valituks osutumine sõltub erakonnale kogu riigis antud häältest ning konkreetse kandidaadi kohast erakonna valimisnimekirjas. Soodsatel asjaoludel võib valituks osutuda ka väga vähe hääli saanud kanditaat , näiteks juhul kui tema erakonnale antakse hääli suhteliselt palju, ning ta on oma erakonna nimekirja eesotsas. Kaudselt tähendab see, et Riigikogu liikme mandaat ei ole seotud kindla piirkonnaga ning valijate ja valitute vahel puudub personaalne side. Keerulise valimisüsteemi tõttu väheneb ka valimisaktiivsus.
Enamik proportsionaalse esindatusega süsteeme kasutab ka valimiskünnist, eesmärgiga vältida esinduskogude liigset killustatust. Eestis kehtiv Riigikogu valimiste künnis 5% üle riigi kogutud häältest on üpris kõrge, mistõttu väiksemad erakonnad parlamenti ei pääse. Ka see on tekitanud valijates pettumust, sest väikeste erakondade poolt hääletades on paratamatuks tulemuseks häälte “kaotsiminek”. Valimiskaotuste tagajärjel väikeparteid kas hääbuvad või liituvad mõne suurema erakonnaga.
Proportsionaalse esindatuse süsteem kujundab olukorra, kus üks erakond ei suuda saada absoluutset häälteenamust ning esinduskogudesse pääseb tavaliselt 4-6 erinevat poliitilist jõudu. Riigikogu valimistel kehtib kolm mandaatide jagamise tsüklit (isikumandaat, nimekirjamandaat, kompensatsioonimandaat), mis tähendab häälte ülekantavust ühe nimekirja kandidaatide vahel. Niisuguste protseduuride tagajärjel võivad valituks osutuda kandidaadid, kellele valija oma häält ei andnud. Selline põhimõte vähendab saadiku legitiimsust rahava silmis ning seotust oma ringkonna valijatega.
Eestis on palju räägitud kaheparteisüsteemi sissetöötamisest ja seda eelkõige suurparteide seas, kelle võimulepääs oleks enesestmõistetav. Selline süsteem on kasutusel näiteks Suurbritannias ja USAs, mis aga eeldaks majoritaarse valimissüsteemi eksisteerimist. See on lihtne ja arusaadav süsteem, kus häälte kokkulugemine on odav ning valimiste tulemuste pärast tekib vaidlusi harva. Valitsuste kokkupanekule ei eelneks piinarikkaid läbirääkimisi, kompromisside otsimisi või aeganõuvat kauplemist. Olulisem vastuväide on aga see, et ühiskond ei jagune kunagi mustvalgelt. Normaalses ühiskonnas on palju selliseid valijaid, kellel maitsele ei vasta kumbki neist kahest parteist, kelle vahel on võimalik valida. Ühiskond koosneb erinevatest vähemustest, kes tahaks lasta oma häälel kõlada. Väiksemad erakonnad või siis hetkel mitte kuigi jõulised toovad seevastu esile Skandinaavia mudeli sobivuse meie oludes: erakondi olgu neli-viis või lausa kuus- seitse , sest sellega tagatakse võimalikult paljude erinevate valijagruppide esindatus.
Kokkuvõtvalt võib väita, et inimestele, kes ei ole põhjlikult Eesti valimissüsteemiga tutvunud, võib kogu valimisprotsess arusaamatuks jääda. Esmajärjekorras tuleks muuta kogu valimissüsteemi olemust, et see igale kodanikule kergesti mõistetav oleks ja seeläbi suuremat huvi riigi poliitika ja valitsemise vastu ärataks.
Mari- Leen Sandre 12A