Kas Eesti riik on rikas või vaene (1)

Kas Eesti riik on rikas või vaene?
„Rikas“ ja „vaene“ on tohutult laiad mõisted, mis igaühe jaoks omavad erisugust tähendust. Esimesena arvatakse, et teemaks on materiaalsed väärtused, kuid tegelikult saab nende sõnadega võrrelda ka rahva, ajaloo ja kultuuripärandi mitmekesisust.
Enne, kui saaks rääkida Eesti rikkusest või vaesusest, peaks selgitama, mida üldse mõeldakse. Minu arvates on riigi jõukuse määramiseks kaks põhilist kriteeriumi: materiaalsed väärtused ja muu, inimhingele oluline. Esimese all pean silmas eelkõige selliseid hüvesid nagu näiteks maavarad , investeeringud, suurettevõtted, riigikassa tagavarad ja tootlikkuse ning ekspordi suured numbrilised näitajad. Selle tahu poolt vaadates tuleks rikka riigina pähe esmalt suurriigid nagu USA või Lääne-Euroopa mõjukad riigid Prantsusmaa, Suurbritannia , Saksamaa. Neis on kindel majandus, suur EKP, vähene tööpuudus, suurepärane infrastruktuur ja muudki taolist. Kas aga kõik see muudab riigi automaatselt jõukaks? Arvan, et unustada ei tohi ka seda, mis on inimesele oluline ka siis, kui kogu raha on kadunud: perekond ja sõbrad, kultuur, rahva ajalugu ja ühtekuuluvustunne, abivalmidus ja haridus . Rahvastiku mitmekesisus ja kultuuride paljusus näitavad, kui väikese osa moodustab üksikisik kogu maailmast. Haritud ja paigas väärtushinnangutega noored võivad riigile olla palju suuremaks varaks kui naftaleiukohad või masstoodangutehased, kuna kannavad edasi iidseid väärtusi ning saavad tulevikus tõeliseks ligitõmbajaks – on ju tänapäeva mikrotehnoloogia ja automatiseeritud tootmise ning lihtrahva vahele vaja kõrgelt haritud intelligentset tööjõudu.
Kui üritada iseloomustada Eestit, ei saaks väita, et meil just tohutu palju kapitali oleks – praeguses raskes olukorras tulevad eriti välja meie puudused, näiteks riigikassa varude vähesus, lünkadega rahvastikupoliitika või väheväärtuslik maapõu. Kõik see pole aga oluline ega sugugi mitte ületamatu, kuna materiaalsed puudujäägid korvab kultuur ja selle edasikandjad. Meie haridus on ka mõnede suurriikidega võrreldes üliheal tasemel ning meie noored on visad ja töökad; me keskaegse rikkuse, 700-aastase orjapõlve, lühikese iseseisvuse ning Nõukogude okupatsiooni poolt raskeks muudetud ajalugu on muutnud rahvast tugevamaks ning ühtehoidvamaks. Võõrvõimu ikkele hoolimata on säilinud kultuur isegi siis, kui selle alalhoidjaid on alla miljoni. Pikk kannatuste rada viis lõpuks välja omariikluseni, mis on ülim võit hoolimata sellest, et Eesti nimi ei ole tootmisriikide loetelu eesotsas või ei ole kaugemates maailma otstes pea kellegi kõrvu jõudnud.
Kui keegi tuleks mulle ütlema, et mu koduriik on vaene, viiks ma ta jalutama Tallinna vanalinna ning jutustaks pikalt meie rahva kannatustest, kultuuriloost ja tänapäevast. Olen kindel, et Eestimaal elades pole võimalik seda hoiakut kaua hoida, kuna just oma läinud, praeguste ja tulevaste elanike poolest oleme tohutult rikkad ja jääme selleks alati.
Laura Kassin
10.a klass