Kas demokraatia on Eesti tugevus või nõrkus (0)

Kas demokraatia on Eesti tugevus või nõrkus?
Demokraatia tähendab rahva võimu. Rahva valitsemine rahva poolt ja rahva heaks.
Eesti demokraatia on esindusdemokraatia – avaliku elu küsimuste üle otsustavad rahva poolt valitud esindajad ehk saadikud.Peale Eesti iseseisvaks saamist on demokraatia areng olnud kiire. Meil on tagatud demokraatia kolm põhinõuet: konkurents , hääleõigus ja kodanikuõigused. Oleme Euroopa Liidus ja NATO -s. Eesti riigikogu, valitsus ja president on lahus ja hoiavad üksteist tasakaalus, sõltuvad üksteisest ja saavad alguse demokraatlikest rahvavalimistest.
Aga demokraatia on alles väga noor ja habras. Eesti taasliitus demokraatlike riikide hulka 20 aastat tagasi, praeguses mõistes demokraatia on ehk paarisaja aasta vanune. Et ta võiks kosuda ja areneda, püsida ja süveneda, on vaja kultuurilisi eeldusi , poliitilist tahet ja eelkõige kodanike valmidust, oskust ja tahtmist seda hoida ja kaitsta. Demokraatiat ei saa kaitsta ühiskonnas, kus kodanike enamus seda ei soovi, ta vajab inimeste laia toetust. Tuletagem või meelde Hitleri võimuletulekut demokraatlike valimiste abil. Ettevaatlik peaks olema ka sõnavabadusega, millega me nii harjunud oleme. Demokraatlik sõnavabadus eeldab kõige, ka uskude, kriitika õigust. Aga religiooni kriitikat on hakatud islami survel piirama. Sõnavabadus on positiivne siis , kui inimene ise selle eest vastutab. Meil tundub see vabadus rohkem üksteise materdamise ja klatšiga piirduvat. Palju on muidugi väga häid arvamuslugusid ja telesaateid, ilmselt läheb meie inimesel vaja lihtsalt aega ja ehk ka pisut suunamist, kui valitutel selleks aega peaks üle jääma.
Meie poliitiline kultuur (uskumused, väärtused, teadmised, hoiakud, normid poliitikas) tervikuna nagu lonkaks pisut. Iga kodanik saab hääletada konkreetse kandidaadi poolt, aga tegeliku esindaja valitsusse valib partei. Valimissüsteem ise juba muudab rahva tegelikku tahet (kandidaat saab vähe hääli ja ei osutu valituks). Käib erakondadevaheline vihane võitlus Isamaa päästja tiitli pärast, üksteise mahasurumine ja ületrumpamine. Ka on olnud erakondade rahastamisega suuri skandaale/probleeme, mis aga hakkavad pikapeale päevavalgele tulema . Mina näeks selles tugevuse märki, kuna asjad muutuvad avatumaks ja läbipaistvamaks. Selline sõnavabadus on vägagi teretulnud .
Me oleme hetkel nn maskuliine ühiskond: eneseteostus, võistlus, materiaalsed väärtused, vähem on sallivust ja hoolivust. Eesti ühiskond on olnud üsna individualistlik, tahet koos teha, koos liikuda on olnud vähevõitu. Oleme võõrandunud poliitikast , harva suudame koopereeruda oma huvide kaitseks. Hea näide vastupidisest on Pühajärve kooli juhtum, kus inimesed julgesid oma nime all võimuga vastakuti minna. Meie poliitiline aktiivsus on olnud tagasihoidlik, seda ei seostata kohustusega riigi asjades kaasa rääkida. Pigem pass /ID-kaart taskus poliitika. Mul on see õigus.
Samas oleme me väga altid muutustele.Väärtustatakse aktiivset tegutsemist ja väljakutseid, alalhoidlikkusel ja konservatismil ei ole eriti kõlapinda. Kahjuks annab see tunda ka meie perspektiivitundes- ootame kiireid tulemusi ja materiaalseid hüvesid, huvi pikemaajaliste arengukavade vastu on leige.
Meie demokraatia värskus on nii selle nõrkus kui tugevus. Me ei ole veel päris välja arenenud, meie sotsiaalne pool on hooletuses, me nõuame palju (seadusega ei saa tagada üksteisele naeratamist, ehkki see on meeldiv), meie ametiühingud on nõrgad ja rahast viisakad inimesed lihtsalt ei räägi. Aga meil on võimalus õppida teiste õnnestumistest ja vigadest, me oleme avatumad ja mitmekülgsemad, kui nii mõnigi heaoluriik (nt Soomes välditakse konflikte ja eelistatakse avalikule arutelule vaikimist). Me peame end kuuldavaks tegema, me peame harjuma mitte ainult kaasa rääkima, vaid ka tegema. Teisiti ja paremini.