Kas biodiislil on Eestis tuleviku (0)

Kas biodiislil on Eestis tuleviku? Hetkel on saanud väga populaarseks globaalse soojenemise teema. Igale poole kuhu lähed, 
räägitakse, et sõida vähem  autoga , hinga vähem, ära küta maja,  kõnni  jala vms. Mõnda 
inimest see kindlasti on juba üle visanud. Kaua võib üht ja seda sama  jama  kuulata. Lõpude-
lõpuks elab inimene vaid korra ja teda ei huvita mis toimub maal näiteks 1000 aasta pärast. 
Kuid tulevaste põlvkondade rõõmuks ikkagi leidub inimesi kes ka neile mõtlevad. Paljud 
teadlased teevad iga päev ränk  rasked tööd, et leida alternatiive naftale. Sellega kaasnevalt 
tahetakse ka parandada looduse olukorda. Kuid kas biokütus ikka üksi suudab alistada 
maailma kõige vägevama vastase, nagu seda on nafta ?  Biokütus – see sõna kõlab juba  selliselt , et ju see üks mõnus  hipide   kokteil  on, mis toob tagasi 
saurused  ja kaotab globaalse soojenemise. Majandusministeeriumi kunagine nõunik Heido 
Vitsur ütles kord, et biokütuse tootmine on tulevikumuusika!   Biodiisel  on diiselmootorite 
kütusena kasutatav metüülester, mida valmistatakse taastuvatest looduslikest allikatest, 
eeskätt taimeõlidest, loomsetest  rasvadest  ja ümbertöödeldud kasutatud toiduõlist, neid 
lõbusaid ühendeid nimetatakse ka rasvhapete metüülestriteks ehk FAME . Kuna erinevalt 
naftast on rapsiõli taastuv, siis sellepärast Vitsur seda kiidabki. Nüüd statistika juurde: et 
biodiiseliga käima  lükata  kõik Eesti autod, selleks on vaja 55 000 ruutkilomeetri suuruse 
põllulapitäis rapsi. Eesti pindala on 10 000 ruutkilomeetrid väiksem. Lahenduseks on toota 
vähem ahneid autosid. Kui praegu  seedivad  autud kuni 190 grammi CO2 kilomeetri kohta, 
siis juba aastaks 2009 on näiteks Citroën lubanud välja tulla C4 hübriidautoga, mis tahab 
saada vaid 100 grammi kilomeetri kohta. Ainus lahendus, mis päästaks terve Eesti põlluks 
muutmist , oleks  vesinikmootor , mis ei saastaks üldse õhku, sest eritaks vaid veeauru. Aga ühe 
sellise mootori hind on 780 000 krooni. Aga  vaevalt   kellegil  meist  nõnda  palju raha 
tagataskust võtta on, nii et  tuleme  biokütuse juurde tagasi. Vastavalt Eestis kehtestatud 
standardile tohib meil müüa ainult puhast biodiislit ehk B100 ning 5 % biodiisli sisaldusega 
diiselkütust ehk B5. Teistes riikides on kasutusel ka muud seguvariandid. Lätis on kehtestatud 
B30 standard ja USAs on kõige levinum segu B20. Maailmas valmistatakse u 80% biodiislist rapsiõlist. Sellisele biodiislile kehtib rahvusvaheline 
standard EN 14214.  B100 füüsikalised ja keemilised omadused sarnanevad naftal baseeruvate diislikütuste 
omadustele ning seda võib mõnedel juhtudel kasutada olemasolevates diiselmootorites 
mootorit või toitesüsteemi ainult natuke või üldse mitte muutes. Samal ajal kui B100 võib 
diiselmootorites kasutada kui puhast diislikütust, eksisteerivad B100 ja tavapäraste 
diislikütuste vahel olulised erinevused, mida peab B100 kasutades või käsitsedes silmas 
pidama .  B100 on hea lahusti. See võib lahti leotada ja/või lahustada kütusepaakidesse ja 
toitesüsteemidesse tavapärasest diislikütusest aja jooksul kogunenud  setted . B100 külmub kõrgemal temperatuuril kui enamik tavapäraseid diislikütuseid, mida peab B100 
kasutamisel  alati silmas pidama.  Talvisel  ajal peab olema veendunud, et biodiislisse on lisatud 
külmakindlust tõstvaid lisandeid, mis võimaldavad kuni -26 kraadist pakast. Kvaliteetse 
biodiisli leektäpp on tavaliselt 160*C kandis , rohkem kui 100*C kõrgem fossiilsest, seetõttu 
kütuse  lekke  korral ei sütti biodiisel nii kergesti kui fossiilkütus, vähendades nõnda  plahvatus  
ohtu. Enamasti on peale 1996. aastat toodetud autod juba nn biodiislikindlad. B100 ei sobi 
mõnedele voolikutele ja tihenditele,  mistõttu  võib pehmendada ja lagundada nende 
kummisegusid (näiteks  buna  N, nitriil, naturaalkumm) ning panna  voolikud   lekkima  ja 
lagunema  sellises ulatuses, et need pudenevad ja muutuvad kasutamiskõlbmatuks. B100 
kasutamisel peab jälgima, et iga kütusega kokku puutuv  toitesüsteemi detail oleks ühilduv 
B100-ga. Paljudes süsteemides kasutatakse juba biodiislile vastupidavaid materjale (näiteks 
Viton™). B100 ei sobi kokku mõnede metallide ja plastmassidega. Puutudes pika aja jooksul kokku 
vase või vaske sisaldavate metallidega ( messing , pronks) või tina, plii või tsingiga (näiteks 
tsingitud pindadega), moodustab biodiisel  settekihi . Nimetatud  sete  võib ummistada  filtri . 
Eeldatavasti  ei sisalda diiselsüsteemid nimetatud  metalle , kuid mõnikord harva neid ikkagi 
esineb. Peale selle võib B100 aja jooksul  tungida  läbi tüüpiliste  plastmasside  ( polüetüleen , 
polüpropüleen ) ning neid ei tohi B100 säilitamiseks kasutada.  Tanklast  biodiislit  ostes  neid 
probleeme ei esine. Enamasti kasutatakse biodiisli valmistamiel aluskatalüüsitud transesterifikatsiooni koos 
alkoholiga, kuna see on majanduslikult kõige otstarbekam meetod.  Alternatiivideks  on otsene 
happekatalüüsitud õli esterifikatsioon metanooliga või õli  muundamine  rasvhapeteks ja 
seejärel alküülestriteks happe katalüüsil Tooraine  (taimeõli või loomne  rasv ) filtreeritakse, lisatakse katalüsaatorit (enamasti  naatrium - 
või kaaliumhüdroksiid), mis on protsessi kiirendamiseks  segatud alkoholiga  (enamasti 
metanool ). Segu soojendatakse 50 kuni 60 kraadini ja segatakse 2…3 h. Selle aja jooksul 
reageerivad triglütseriidid ja moodustuvad metüülestrid (biodiisel) ning kõrvalsaadusena 
glütseriin. Segu lastakse 2…3 päeva seista. Glütseriin settib  mahuti  põhja, eraldatakse ja 
kogutakse kokku edasiseks käitlemiseks, biodiisel puhastatakse ja kogutakse mahutitesse. 
Metanooliaurud kogutakse kokku ja taaskasutatakse. Biodiisli kütteväärtus ja tsetaanarv varieeruvad. Kütteväärtus on fossiilsest toormest 
diislikütusega võrreldes madalam kuid põlemisel eraldub vähem keskkonnaohtlikke aineid. 
Biodiisli kasutamine vähendab veidi auto võimsust. Kogu eelnevast   jutust  võime järeldada, et biokütus on nii meile kui ka  loodusele  parim, kuid 
kui kahejalaga maale tagasi tulla, siis tuleb mõelda, et me ei saa künda kogu Euroopad ülesse , 
et rapsi kasvatama hakata. Biokütus sobib esialgu küll diislikütuste asetamisel, kuid biodiislile 
tuleb kindalsti leida lisa  alternatiiv . Teine võimalus on muidugi vähendada bensiini neelajate 
arvu ja neid säästlikemaks teha, kuid kas ikka õige mees tahaks  sõita  0,9 liitrise  masinaga , 
mille  tippkiirus  ulatuks kõigest 120 km/h, eriti ei usu. Biodiislil on küll Eestis tuleviku, kuid 
vaevalt see saab olema sama suur, kui hetkel seda on bensiini- ja naftal baseeruval 
diislikütusel.                               Kadrina  Keskkool
                             13. detsember 

          Hardi  Hansson
                 XI B

Kasutatud allikad: http://biodiisel.favius.com/
http://www.biooil.ee/
http://et.wikipedia.org/wiki/Biodiisel .