Karusloomakasvatus Karusloomakasvatus on loomakasvatuse haru, mis tegeleb karusloomade kasvatusega. Eestis algas karusloomakasvatus 1920. aastatel, mil Kanadast toodi kohalikesse kasvandustesse esimesed hõberebased. Tegevuse tüüp: Hetkel kõrvale jäänud tegevusala, mis pakub alternatiive traditsioonilisele loomakasvatusele ja jahipidamisele ning annab võimaluse lisatulu saamiseks. Praeguse seisuga tegelevad karusloomakasvatusega valdavalt väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted (aktsiaseltsid ja osaühingud). Maht: Sobib igat tüüpi taludele, k.a
liiga külm õhutemperatuur. 2. Tundrade ja metsatundrad a) põhjapoolkeral, Põhja Ameerikas, Põhja-Venemaal, lähipolaarnevööde. Mullad : kivisüsi, vase-ja miklimaak, kuld, teemandid, fosforiit. Taimedest on seal puud ja põõsad, ning loomadest põdrad ning jänkud Inimtegevus on aga mitte aktiivne. Probleemid : traktorid, kalapüük kudemisajal, karusloomade jaht, roomikautod. 3. Parasvöötme metsad a) Okasmetsad Põhja-Ameerikas (Alaskal), Euraasias Norra rannikult Ohhoot mereni, parasvööde, muldadest leetmullad. Taimedest okaspuud ja samblikud, loomadest jänes, kobras, pruunkaru. Inimtegevus aktiivne, (majandus, küttimine) Probleemid : karusloomade lubadeta küttimine metsas b) Sega- ja lehtmetsad Põhja- Ameerikas, Suure Järvistu ümbrus,
soovivad. Loomakaitsjad on korduvalt paljastanud karusnahatööstuse telgitaguseid. Kõikjal leidub hulgaliselt pilte ja videosid, mis paljastavad selle äri julmuse. Kahjuks kasutavad mitmed moeloojad oma loomingus karusnahka, mistõttu inimesed on valmis moe pärast ignoreerima fakti, et nende kasuka pärast on palju verd valatud. Selles referaadis käsitlen karusnahatööstuse negatiivset mõju keskkonnale, sest võib-olla pole karusloomade jõhker kohtlemine veel piisav põhjus nende nahkadest loobumiseks. Käesoleva referaadiga üritan välja tuua olulisemad aspektid karusnahatööstuse juures, mis mõjutavad meie habrast looduskeskkonda. Esimeses peatükis on lühidalt juttu karusnaha ajaloost, järgmistes peatükkides käsitlen probleeme, mis tekivad karusnahafarmides, nahkade hankimisel ja töötlemisel. Selle referaadi eesmärgiks on teavitada lugejaid selle tööstuse ebapraktilisusest. 1
Joigamine Saami rahvamuusika iseloomulik traditsioon on joigude laulmine ehk joigamine. Tavaliselt lauldakse aeglaselt, kõripõhjast, samuti markeeritakse joigudes tihti meeleolu ja aimatakse järgi loodus- või kunsthelisid. Tänapäeval on lisaks traditsioonilisele saateta joigamisele levinud ka muusikalise saatega uued joiud või vanade töötlused, mis kuuluvad popmuusika eri žanritesse. Traditsioonid Saamid on tegelenud kalapüügiga nii merelt kui siseveekogudest, karusloomade jahtimine ja lammaste karjatamisega, ent enim tuntud on põhjapõtrade kasvatamine ja karjatamine. Vaid umbes 10 protsenti saame tegeleb traditsiooniliste aladega nagu põhjapõdrakasvatus, mida säilitatakse ,et hoida side rahvakultuuri ja rahvakommetega. Saami rahvas on rikas oma traditsioonide ja ajaloo ning kultuuri poolest. Nii käsitöö, laulud, tantsud kui ka rõivastus on tugevalt säilinud. Viimastel aastakümnetel on levinud saamide kultuuri üle maailma. Saamid ehk laplased
erinevaid murdeid kõnelevad sölkupid üksteist ei mõista. Omavahel räägivad nad vene keeles. esimene samojeedi keeles välja antud raamat on misjonär Grigorevski Narõmi kirjutatud aabits, aastal 1879. Elatusalad Tegeleti kalapüügi, jahi ja metsakorilusega ning põhjapool ka põhjapõdrakasvatusega. Jahtisid põtru ja hirvi, mille tulemusel said nad värsket liha ja nahka riiete jaoks. Karusloomade küttimine muutus oluliseks alates 16. sajandist seoses karusnahakaubanduse ja jassakinõude sisseseadmisega venelaste poolt. Põhjapõtru kasutatakse veoloomadena nartade ees nagu ka koeri. Usk Tähtsamad sölkupi jumalad on looja Nom ja allilmajumal Kõzõ, maaema Ilenta Kota ja kultuuriheeros Iitje. Sölkuppidel on ka olemas loodusvaimud, samaani abivaimud ja allilmast pärit kurjad vaimud, kes toovad haigusi ja surma.
Venemaa neenetsid Vali üks rahvusrühm ja tee google otsingus päring selle rahvusrühma kohta. Koosta lühike (vähemalt 10 lauset-fakti) sisaldav ülevaade sellest rahvusrühmast. Saamid kutsuvad ennast saam´ ja saamm´lja, sabme, sabmelas.Saamid elavad Põhja- Euroopas. Kokku on maailmas 80 000100 000 saami. Nad räägivad oma keelt ehk saami keelt. Kokku on 10 erinevat saami keele murret. Saamid on peamiselt Soome, Rootsi, Norra ja Venemaa aladel. Saamid tegelevad karusloomade küttimise, kalapüügi ja põhjapõtrade kasvatamise. Saami rahvamuusika iseloomulik traditsioon on joigude laulmine ehk joigamine Saamidel on oma rahvausund, kuid tänapäeval on suurem osa saame luterlased. Saamide kultuuripärandit tunnustatakse ja väärtustatakse aina rohkem.
kaevandamine Probleemid : kavanduste ja asulate alla on jäänud endised karjamaad ; torusid ei saa maasse paigaldada Parasvöötme okasmetsad Geograafiline asend : Põhja-Ameerikas ja Euraasias Kliimavööde : parasvööde Mullad : leetmullad Taimed : kuused, nulud, männid, lehised, siberi seedermännid, tsuugad, ebatsuugad Loomad : põdrad, pruunkarud, koprad, ilvesed, oravad, laanepüüd, musträhnid, ahmid, jne Inimtegevus : tselluloosi- ja paberitööstus, karusloomade küttimine Parasvöötme sega- ja lehtmetsad Geograafiline asend : hõlmab Põhja-Ameerikas Suure Järvistu ümbruses ja Euraasias Läänemere ja Vaikse ookeani äärseid alasid Kliimavööde : parasvööde Mullad : Taimed : kased, pajud, haavad, jalakad, saared, vahtrad, tammed, pöögid, pärnad Loomad : metskitsed, hirved, metsnugised, halljänesed (Euraasias), skunksid, pesukarud, vapitid ( Põhja-Ameerikas), kaeluskarud, vesihirved, vöötoravad, ussuuri tiigrid ( Aasias)
omavahelist suhtlemist ja elavdas kultuurielu. 1970. aastatel jõudis saami keel uuesti ka koolidesse. Praegu õpetatakse saami keelt Soome, Rootsi ja Norra saamikeelse ala üldhariduskoolides, samuti on saami keel kasutusel õpetuskeelena. Saamikeelset õpet pakuvad ka Soome, Rootsi ja Norra ülikoolid saami keele ja kultuuriga seotud erialadel. Kultuur: Traditsiooniliselt on saamid tegelenud kalapüügiga nii merelt kui siseveekogudest, karusloomade jahtimine ja lammaste karjatamisega, ent enim tuntud on põhjapõtrade kasvatamine ja karjatamine. Nüüdisajal on enamik saame asunud elama moodsat elu nii põlistel saami aladel kui ka väljaspool seda. Vaid umbes 10 protsenti saame tegeleb traditsiooniliste aladega nagu põhjapõdrakasvatus, mida säilitatakse võimalusena hoida sidet rahvakultuuri ja rahvakommetega. Saami rahvas on rikas oma traditsioonide ja ajaloo ning kultuuri poolest
Oma ajaloo jooksul on saamid olnud sunnitud pidevalt taganema lõunast tuleva ekspansiooni ja kolonisatsiooni eest. Keskajal ulatus saami asustus Lõuna-Soomeni. Esimene riigipiir tõmmati läbi Saamimaa aastal 1751 Norra-Rootsi piirilepinguga, mis aga garanteeris saamidele vaba liikumise üle piiride. Enne seda võis juhtuda, et ühe saami käest nõudsid makse kolm riiki. Kultuur Traditsiooniliselt on saamid tegelenud kalapüügiga, karusloomade jahtimise- ja lammaste karjatamisega, ent enim tuntud on põhjapõtrade kasvatamine ja karjatamine. Nüüdisajal tegeleb umbes 10 protsenti saame traditsiooniliste aladega nagu põhjapõdrakasvatus, mida säilitatakse võimalusena hoida sidet rahvakultuuri ja rahvakommetega. Saami rahvas on rikas oma traditsioonide ja ajaloo ning kultuuri poolest. Nii käsitöö, laulud, tantsud kui ka rõivastus on tugevalt säilinud.
ebaviisakat inimest. Barbariteks loeti neid hõime või kogukondi, kes elasid põhja euroopa aladel (keldid, sakslased, saksid,frangid, slaavlased, skifid, jne) ja euraasia steppides (Hunnid), kuid isegi Kreeklasi ja Pärslasi, kuigi neil oli vanem kultuur, kui Roomlastel. „Barbarid“ tegelesid loomapidamise ja põlluharimisega. Põlluharijad kasvatasid: otra, nisu, rukist, sibulaid, herneid, jne. Loomapidajad: härgi, hobuseid, lambaid, kitsi, jne. Kuid nad tegelesid veel karusloomade küttimise, kaevandasid maavarasid ja sulatasid metalle. Roomlased kauplesid „barbaritega“ Rooma Impeeriumi piiriäärsetes linnades ja vahetasid „barbarite“ kauba: orjade, relvade, veini ja luksuskaupade vastu. Kõige suuremat probleemi valmistasid Rooma tsivilisatsiooni jaoks sakslased. Sakslased ei olnud kunagi ühtne rahvas, kuid nende hõimude kombed ja keel olid sarnased ja neid ühendas omavahelised lepingud.
Novgorodis. Veel oli väiksemaid kontoreid ka Pihkvas, Kaunases, Kopenhaagenis, Oslos ja Veneetsias. Hansa peamine kaubatee algas Novgorodis ja läbis selliseid linnu nagu Tallinn, Visby, Lübeck, Hamburg ja Brügge, jõudes lõpuks välja Londonisse. Hansa Liidul oli oma võimuorgan - hansapäev. Seal kohtusid ja arutasid tähtsamaid küsimusi hansalinnade esindajad. Novgorodist viidi Tallinna ja Tartu kaudu läände eelkõige karusnahku, mida hinnati kõrgelt, sest talvel kütitud Põhjala karusloomade nahad olid eriti kvaliteetsed. Samuti toodi Novgorodist vaha ja mett, lina, kanepit ja loomanahku. Tallinnas ja Tartus kehtis otsekauplemise keeld. See tähendas, et mujalt tulnud Hansa kaupmehed ei tohtinud müüa oma kaupu vahetult Vene kaupmeestele (ja vastupidi), vaid vahetalitajaks pidi olema kohalik kaubahärra, kes selle pealt loomulikult kenasti teenis. Liivimaa linnadest oli Tartul kõige parem ühendus Pihkvaga, ning sealtkaudu ka Novgorodi feodaalse vabariigiga
põhinevate jahutusvedelike süntees oluliselt vähenenud. Kloroform võeti kasutusele 1840ndatel ka anesteesias. Ning seda kasutati ka sünnitusvalude leevendamiseks. Kuid oma mürgisuse tõttu on kloroformi kasutamisest anesteesias loobutud. Tol ajal aga eelistati kloroformi eetrile, sest see ärritas vähem silmi ning polnud nii tuleohtlik. Samuti peeti seda ka vähem mürgiseks, mis osutus aga valeks. Kloroformi kasutatakse aga ka karusloomade tapmiseks. Nimelt tohib kloroformiga Euroopa Liidus tappa tsintsiljasid. Seda juhul kui loomad viiakse gaasikambrisse alles siis kui kamber juba sisaldab küllastunud õhu-kloroformi segu. Tetraklorometaan - CCl4 ehk tertrakloorsüsinik on omapärase lõhnaga värvuseta kergesti lenduv mürgine vedelik, mida kasutatakse kuivpuhastusvahendina plekkide eelmaldamiseks, rasvade ja vaikude lahustamiseks, mittepõleva vedelikuna tulekustutusvahendites, sest tema rasked aurud isoleerivad tulekolde.
Ühele laevale paigutati mitme kaupmehe kaubad, sest nii oht kaup kaotada väiksem. Kuna keskajal aga suuri tehaseid ja manufaktuure ei olnud, veeti peamiselt tooraineid, mida siis inimesed kohapeal ise töötlesid.Hansa kaubalaevade - kogede teekond Lübeckist Tallinna ehk Revalisse kestis soodsa tuulega nädala, vastutuule puhul kaks nädalat. Novgorodist viidi Tallinna ja Tartu kaudu läände eelkõige karusnahku, mida hinnati kõrgelt, sest talvel kütitud Põhjala karusloomade nahad olid eriti kvaliteetsed. Samuti toodi Novgorodist vaha ja mett, lina, kanepit ja loomanahku. Tallinnas ja Tartus kehtis otsekauplemise keeld. See tähendas, et mujalt tulnud Hansa kaupmehed ei tohtinud müüa oma kaupu vahetult Vene kaupmeestele (ja vastupidi), vaid vahetalitajaks pidi olema kohalik kaubahärra, kes selle pealt loomulikult kenasti teenis. Liivimaa linnadest oli Tartul kõige parem ühendus Pihkvaga, ning sealtkaudu ka Novgorodi feodaalse vabariigiga
öelda. Näiteks Norras loetakse saamiks igaüht, kelle vähemalt üks vanavanematest on rääkinud koduse keelena saami keelt. Paraku ei ole Norras kunagi tehtud ega tehta praegugi mingit koduse keele loendust. Ometi elab ligi pool saamidest just Norras. Saami rahva huve esindab kõigi nelja saami põlisasustusega riigi saami organisatsioone koondav Saami Nõukogu. Traditsiooniliselt on saamid tegelenud kalapüügiga nii merelt kui siseveekogudest, karusloomade jahtimine ja lammaste karjatamisega, ent enim tuntud on põhjapõtrade kasvatamine ja karjatamine. Nüüdisajal on enamik saame asunud elama moodsat elu nii põlistel saami aladel kui ka väljaspool seda. Vaid umbes 10 protsenti saame tegeleb traditsiooniliste aladega nagu põhjapõdrakasvatus, mida säilitatakse võimalusena hoida sidet rahvakultuuri ja rahvakommetega. Saami rahvas on rikas oma traditsioonide ja ajaloo ning kultuuri poolest. Nii käsitöö, laulud, tantsud kui ka rõivastus
Okasmetsad: Kahtesuguseid- tumetaiga ja heletaiga. Siberi seedermänd, kuusk, lehis, mänd, pohl, samblikud. Lehtmetsad: amuuri korgipuu, amuuri pärn,, kask, paju, haab, vaher, saar Kultuurtaimed: rukis, kaer, kartul, lina, nisu, suhkrupeet 5.Loomastik Okasmetsad: põder, pruunkaru, kobras, ilves, ameerika naarits, skunk, orav, valgejänes, kobras, ahm. Lehtmetsad: metskits, hirv, metsnugis, halljänes, pesukaru, vöötorav. 6. Inimtegevus: Okasmetsad: tselluloosi- ja paberitööstused, karusloomade küttimin. maavarade kaevandamisel tekkivad tööstusjääkmed. Lehtmetsad: põlluharimine, rajutakse metsi maha. 7.Mõisted: taiga- okasmetsad heletaiga- valgusrohked männi- ja lehismetsad. Tumetaiga- varjukad kuuse- ja nulumetsad. mitmerindelised metsad- kõrgemad puud kasvavad koos madalamate puude ja põõsastega. Rohtlad 1. Asend: Põhja-Ameerika- preeria Euraasias, kuivalembelisede kõrrelised - stepp Alam- Doonau madalikul- pusta
heletates värvides ja vähestes kaunistustes rõivaid. Üha enam kogusid populaarsust kostüümid. Võrreldes 1890ndatega oli kostüümijakk märgatavalt pikem ning seelik sirgem. Uueks suunaks sai selgelt mehelik joon. Valitsevaks moesuunaks sai 1900ndatel karusnaks. Karusnahk valitses moepildis olenemata aastaajast või otstarbest. Karusnahku kanti kaunistusena, stooladena ja Edwardi ajale iseloomuliku rõivaesemena ehk keebina. Karusloomade pead ja sabad olid sel ajastul rohkem hinnast kui kunagi varem. Eelistati tšintšilja nahka. Selle peamiseks ülesandeks oli näidata rikkust. Autosõidul karusnahkade kandmine muutus üha populaarsemaks. Õrnast siidist ja teistest peenetest kangastest aluspesu tõrjus välja puuvillase snobismi. Esmatähtsad olid kanga kvaliteet ja kaunistuste toredus. Rohkelt kanti alusseeklikuid, mis olid ekstravagantsed. Pahkluid rõhutati ohtrate rüüside ja
põhjapõdrakasvatusega. Kalapüük, mis oli tähtsaim majandusharu minevikus (ennekõike lõunasölkuppidel), toimus jõgedel aasta ringi. Kalastati sageli 5-10 liikmelistes gruppides kalatõkete ja võrkude abil, tavaks oli ka talvel jääalune kalastamine. Sölkupid püüavad enamasti nelma, omulit, muksuni, tuuri, haugi ja ahvenat. Põtrade ja hirvede jahtimisega saavad sölkupid värsket liha ja nahku riiete jaoks. Karusloomade küttimine muutus oluliseks alates 16. sajandist seoses karusnahakaubandusega. Sölkupid on palju jahti pidanud veelindudele ning metsistele ja laanepüüdele. Põhjapoolsed sölkupid tegelevad taigatüüpi 9 põhjapõdrakasvatusega, mille nad on üle võtnud ilmselt neenetsitelt ja eenetsitelt. Karjad on neil väikesed, põhjapõdrad lastakse pikkadeks perioodideks vabaks ja vaid suvisel sääseajal
nõudvad küsimused, ristamise ülesanded, ristsõna Genoomselektsioon geenipõhine valik. *Piimalehmade arv eestis 80 000. Piimatoodang lehma kohta aastas 9000. Eesti maatõugu lehm- nudi, 2 udarasarve. *Hobuste arv eestis 10 000. Hobustega tegeevaid organisatsioone 9. *Karva värvuse faktid: kolmevärvilised kassid on reeglina emased (x kromosoomi mosaiiksus). Valged kassid siniste silmadega on kurdid. Suur kollane kass on reeglina isane. Karusloomade kasvatuses on karva värvus oluline. Kass- kõuts (m) Veis- lehm mullikas (lehmik), pull mullikas (pullik), lehm, pull, härg Hobune- mära, täkk, ruun Kodukits- sikk (m), sokk (kast.) Siga- emis, kult, orikas Lammas- utt, jäär, oinas Veterinaargeneetika- teadus, mis hõlmab loomade haigusi, toodangut ja eluvõimet. VG uurimisobjektideks on koduloomad, ulukid ning nende haigusi tekitavad mikroorganismid, loomade haigusresistentsus ja
tegevusega meie omamaiseid vee- ja kaldakooslusi. Mink on oluline toidukonkurent ka tuhkrule ja saarmale. Positiivse poole pealt on mink mõningate terioloogide hinnangul aga piiri pannud ja peaaegu hävitanud sama päritoluga võõrliigi ondatra (Ondatra zibethicus). Mingi ohjamisel on andnud tulemusi väljaküttimine. [13] Mink on Eesti loodusesse levinud karusnahakasvatustest. Lisaks üksikutele putku pääsenud isenditele on ka Eestis toimunud karusloomade loodusesse vallandamist asjatundmatute “loomakaitsjate” poolt. Ulatuslikum sellise tegevuse tagajärjel euroopa naaritsa häving toimus XX sajandi lõpus Hispaanias. Mingi kui võõrliigi keskkonnamõju hinnates on mõned hindajad välja toonud mingi eriti taunitava tegevuse veekogude läheduses maaspesitsevate lindude pesade rüüstajana. Siinkohal tuleks esitada küsimus, kas varem sama nišši täitnud euroopa naarits suhtus veekogude
kiltmaaks, sellest läände jäävaks Suureks tasandikuks, mis kõrgeneb aegamööda lääne suunas, Kordiljeerideks, mis on valdavalt 2000-3000 meetrit kõrged, kuid mille kõrgeim ja ühtlasi ka Kanada kõrgeim tipp Mount Logan ulatub 6050 meetrini, lisaks veel mägiseks Atlandi rannikuks, Suure järvistu ja St. Lawrence'i jõe äärseks madalikuks ning Kanada arktika saarestikuks. Vähene rahvas, kes seal elab, tegeleb kala- ja hülgepüügiga ja karusloomade küttimisega. Levinuimad loomad selles karmis kliimas on muskusveised ja karibud. KLIIMA: Enamus Kanadast asub parasvöötmes, põhjapoolsed alad paiknevad lähisarktikas ning osa territooriumist koguni arktilises vöötmes. Seetõttu on ka temperatuurid riigi erinevates piirkondades väga erinevad. Jaanuari keskmiseks temperatuuriks on riigis 15?C, kuid erinevates paikades võib see olla väga erinev. Näiteks kui Vaikse ookeani rannikul on keskmine temperatuur jaanuaris 1-4
teel või see kõrvaldatakse eeltöötlemisega või ilma eeltöötlemiseta; · ladestatakse tunnustatud prügilasse pärast töötlemist; · töödeldakse (vajadusel steriliseeritakse rõhu all), välja arvatud lagunenud või riknenud materjal, ning: o kasutatakse põllumajandusloomade sööda tootmiseks, kui selle materjali hulgas ei ole surnud loomadelt pärit toornahka, sulgi, sarvi jne; rasvkude ning toidujäätmeid; o kasutatakse karusloomade sööda tootmiseks; o kasutatakse lemmikloomatoidu tootmiseks, o kasutatakse orgaaniliste väetiste või mullaparandajate tootmiseks; · kasutatakse toore lemmikloomatoidu tootmiseks (lubatud on tapamajas tapetud looma toidukõlblikuks tunnistatud osad); · kompostitakse või töödeldakse biogaasiks; · kui tegemist on veeloomadest pärineva materjaliga, sileeritakse või kompostitakse see või töödeldakse biogaasiks;
Tegeleb eesti maakarja aretusega. 3. Eesti Tõusigade Aretusühistu (asub Märjal, Tartumaal). Tegeleb sigade aretusega. 4. Eesti Hobusekasvatajate Selts (asub Toris, Pärnumaal). tegeleb Eesti hobusetõugude aretusega. 5. Eesti Lambakasvatajate Selts (asub Märjal, Tartumaal). Tegeleb Eesti lambatõugude aretusega. 6. Eesti Linnukasvatajate Selts (asub Tallinnas). Tegeleb linnutõugude aretusega. 7. Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing (asub Tartus). Tegeleb karusloomade aretusega. 96. Aretussüsteem seoses genoomvalikuga
1970. aastatel kadusid nganassaanide seas kohaliku majanduspoliitika tulemusel põhjapõdrakasvatus ja rändav eluviis (Klokov 1998). Endised kodustatud põhjapõdra kasvatusalad on asendunud metsikute põhjapõtrade aladega, kuhu on nn kodukarjad kiirelt sulandunud (Krivonogov 1999: 69). Tänapäeval tegeletakse kolhoosibrigaadides (kus on nganassaanid ja dolgaanid läbisegi) põhjapõtrade ja karusloomade küttimise ning kalastamisega (Ziker 2002). Naised töötavad külades õmblustöökodades ja toodavad põhjapõdranahksete riideid ja suveniire. SOTSIAALNE ORGANISATSIOON Nganassaanid jagunesid klannideks, kus olid keelatud abielud sugulastega nii ema- kui isaliini arvestuses kaks-kolm põlve tagasi. Nganassaanide bilineaarne eksogaamia on samojeedide seas erandlik. 20. sajandi keskpaigani sõlmisid
küttimine võttis pikkamööda oma tänapäevase kuju. Pärast Vabadussõda algas aktiivsem võitlus salaküttimise vastu, jahindusele anti organisatoorne alus. Püssid ilmusid laiemalt kasutusele Rootsi ajal. Neid sattus rahva kätte sõdades, kuid külasepad valmistasid neid ka ise. Möödunud sajandi teisel poolel surutakse tulelukuga püssid välja nn. eestlaetavate jahipüsside poolt. Püss oli loomulikult kõige universaalsem jahirelv. Temaga sai küttida kõiki loomi. Üksnes väikeste karusloomade (nagu orav jt.) puhul eelistati muid vahendeid, et mitte nahka rikkuda. Püssi sai tarvitada ka passiivse püügivahendina, teda nö. "lepitades". See tähendas relva sööda juurde ülesseadmist nii, et sööta võtma tulnud loom ise päästiku vabastas. Enamasti tarvitati sellist püügiviisi kiskjate tabamiseks, söödaks oli raibe. Püss on leidnud endale eesti rahvatraditsioonis küllaltki tähtsa koha. Temaga on seotud mitmed uskumused ja maagilised toimingud. Näiteks
See kujutab endast mitmekihilist lameepiteelkihti. Epiteelkiht kaitseb organismi vee, keemiliste ainete ja bakterite eest. Seetõttu tuleb nahkade kuivatamist ja soolamist teha naha alumiste kudede poolt. Nendel karusnahkadel, milledel on rikkalik karvkate, on epidermis väga õhuke. Epidermis on väga hästi arenenud välja väikestel keha piirkondadel, kus karvkate ei ole hästi välja arenenud pea, käppade padjandid, ninapeegel. Epidermise paksus varieerub erinevatel karusloomade liikidel kuid enamasti ei ületa 3 5% kogu nahakihi paksusest. DERMA e. pärisnahk koosneb tihedast sidekoest. Dermas asuvad karvajuure sibulad, näärmete lõpmed, lihased, närvilõpmed ja tihe vere- ning lümfisoonte võrk. Derma on epidermisest eraldatud peenete poolläbipaistvate kollageenkiududega. 99 % dermast koosneb kollageenkiududest. See koostis määrab ka derma peamised omadused. Kollageenkiud on kokkusurutud, lindikujulise välimusega, paksusega 1 - 10µ
annaabi.ee 
