Leidsid 11 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Karpkala". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
karpkala, sasaan, karpkalad, karbid, tiigid, sedasama, elades, selgrootutest, sööta, aeglase, talveunes, kudemine, koelmuteks, koonduvad, pulmamängud, pikkune, vastneKooli nimi Referaat Karpkala (Cyprinus Carpio) Koostaja: Juhendaja: Koht ja aasta Sissejuhatus Karpkala on kodustatud liik, kes on kasvatussüsteemidega kohastunud. Liik ei ole tundlik vee kvaliteedi ja temperatuuri suhtes. Karpkala võib elada igasugustes aeglaselt voolava või seisva veega veekogudes. Karbid on kõigesööjad ning toituvadpeamiselt zooplanktonist, põhjaloomastikust, detriidist ja veetaimede osadest. Karpkala loodusliku vormi nimetatakse sasaaniks (soomuskarbiks) ning sellel on suured ühtlaste vahedega soomused. Kultuurvormid (peegelkarpidel) on soomuseid vähe ja need paiknevad ebaühtlaselt. (,,Karpkala" juuni 2012) 1. Bioloogia 1.1Süstemaatiline kuuluvus Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi (Cypriniformes) karpkalalaste sugukonda ja ( Cyprinidae) omanimelisse perekonda ( Cyprinus). ( Leili Järv) 1.2Morfoloogia Sasaan ja karpkala meenutavad oma üldkujult kokre
RHB I Karpkala Cyprinus carpio Karpkala Karpkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi (Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda (Cyprinidae ) ja omanimelisse perekonda (Cyprinus ) Levik Looduslik sasaani levila hõlmab Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondi, Ida- ja Kagu-Aasia Karpkala on levitatud üle kogu parasvöötme Eestisse toodi karpkala aastal 1893 Karpkala levik Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Karpkala elupaik Elupaigana eelistavad karpkalad ja sasaanid madalamaid, seisva veega järvesid või aeglase vooluga jõgesid Elupaikades kasvab ohtralt veetaimi ja millel on mudane põhi, kus elutseb
Põllumajandus ja Keskkonnainstituut Referaat Karpkala (Cyprinus Carpio) Koostaja: Tanel Altement Juhendajad: Tiit Paaver Katrin Kaldre Tartu 2011 Sissejuhatus Karpkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm, keda inimene on mitmeid aastaid juba kasvatanud ja aretanud. Karpkala on üpriski suur kala. Eestis esineb kahte liiki karpkala: soomuskarp ja peegelkarp ( ka nahkkarp). Karpkala on hea kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Põhiline leviala on Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondades. Rahvasuus tuntakse teda kui karp, karvikala ja karbikala. Karpkala looduskaitse alla ei kuulu.( Tartu Ülikool) 1. Bioloogia 1.1 Süstemaatiline kuuluvus Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi ( Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda ja( Cyprinidae ) omanimelisse perekonda ( Cyprinus ).(Wiki, 2012) 1.2 Välimus
Õisiku emasosa püsib seevastu vahel kuni järgmise kevadeni. Loomakooslus Haug Haug on meie sisevete levinumaid kalu. Mõnes järves on ta koguni ainuke kalaliik. Ta on suur ja toekas kala, kelle pikkus võib ulatuda kuni meetrini. Haugi keha on läbilõikes ümara kujuga, pea on pikk ja pardinokataoliselt lapergune. Värvuselt on ta mustjasroheline kuni rohekashall, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel. Haug asustab peaaegu kõiki Eesti järvi ja aeglase vooluga jõgesid, kuid ta on võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees. Haug on erakliku eluviisiga, kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest
Eesti Maaülikool Referaat Karpkala ( Cyprinus carpio) Vahur Kappak Kalakasvatus I kursus Tartu, 2010 Sisukord Sissejuhatus.............................................
ning mitmesuguste mürgiste ainete sattumine vette või kalasööta. Vee temperatuuri ja hapnikusisalduse seos ja nende mõju kaladele. Vee temperatuur Eesti kliimaga kohastunud kalad taluvad, vähemalt lühiajaliselt, temperatuuri vahemikus +1°...+30°C. Karpkalale on see temperatuurivahemik sobiv, olenevalt aastajast. Madalal temperatuuril aeglustub kalade füsioloogiline talitus, häiritud on närvisüsteemi talitus, hingamine ja vereringe. Temperatuuril alla +1° võivad karpkalad hukkuda. Lõpused on sel juhul turses, mustjaspunased, lõpusekaaned osaliselt avatud. Lõpuse kapilaarides on vereklombid, seinapaksendid, kapillaarid võivad ka lõhkeda. Lõpuselehekesed on pundunud ja otstes kokku kleepunud. Ülemäära kõrge temperatuuri puhul kahjustuvad samuti lõpused, nad muutuvad aneemiliseks, kattuvad limaga, veritsevad ja nekrotiseeruvad. Kui lõpused on vigastatud , hakkavad kõrge temperatuuri puhul seal kasvama seened, ennekõike saproleegniad
) 22. Tõugjas, Aspius aspius aspius (L.) 23. Mudamaim, Leucaspius delineatus delineatus (Heckel) 24. Linask, Tinca tinca (L.) 25. Rünt, Gobio gobio gobio (L.) 26. Viidikas, Alburnus alburnus (L.) 27. Tippviidikas, Alburnoides bipunctatus (Bloch) 28. Nurg, Blicca bjoerkna bjoerkna (L.) 29. Latikas, Abramis brama (L.) 30. Vimb, Vimba vimba vimba (L.) 31. Nugakala, Pelecus cultratus (L.) 32. Koger, Carassius carassius (L.) 33. Hõbekoger, Carassius auratus gibelio (Bloch) 34. Karpkala (sasaan), Cyprinus carpio L. 9. sugukond: Hinklased, Cobitidae 35. Hink, Cobitis taenia L. 36. Vingerjas, Misgurnus fossilis (L.) 10. sugukond: Balitoridae 37. Trulling, Nemacheilus barbatulus barbatulus (L.) VII selts: SÄGALISED, SILURIFORMES 11. sugukond: Sägalased, Siluridae 38. Säga, Silurus glanis L. VIII selts: TUULEHAUGILISED, BELONIFORMES 11. sugukond: Tuulehauglased, Belonidae 39. Tuulehaug, Belone belone (L.) IX selts: TURSALISED, GADIFORMES 12
Rannikulähedal, on kohatud ka järvedel. Lõunaosas kõige arvukam. Ehitab pesa varjatud paikadesse ja toitub mereselgrootutest, keda hangib kas madala vee põhjast või mereheidistest. Talvel ei lahku. 2. TÕMMUVAERAS Must sulestik, valge tiivajoonega. Tähtis haudelind. Rootsis, Soomes, Eestis harilik. Toit merekarbid, koorikloomad, hulkharjasussid. Ei põlga ära ühtegi selgrootut. Hea sukelduja kuni 5 m. tugev kõht, seedib karbid ära. 3. ROHUKOSKEL u. varese suurune, kaheharuline suletutt kuklas. Emane pruun, isane pea rohekasmust, kaelus valge, selg mustjas, rind ookerjas. Levinud üle terve Läänemere. Teeb koopakesi. Jahimehed tapavad. Pehmed udusuled pannakse padja sisse. Lendab ära, talvitub Põhjameres. 4. MERIVART Heleda kõhualusega, Venemaa põhja osa. Tundra- ja taiga järv. Läänemeres põhjarannikul. Sööb selgrootuid ja limuseid. 5. MERISKI V.a. põhjalaht
peajalgsed 3 tonni; vähilaadsed 6mln tonni; merekalad 1mln tonni; magedavee kalad 40 mln tonni; molluskid 14 mln tonni. Kõiki kokku kasvatati Aafrikas 1,5mln tonni; Ameerikas 3 mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. a. Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised kalaliigid paarsada kilo ().Need on 2009 aasta andmed. b. 2011 Vähk 1 tonn (33000USD); kasvatavad kalad kokku 388 tonni (2 mln USD) 3. Kalakasvatuslike rajatiste tüübid erinevate kalade kasvatamiseks (vikerforell, karpkala, angerjas). a. Vikerforell b
taimekoe, milles tekivad pruunid või mustjad laigud. Pratülenhoosi üldiseks tunnuseks on mullaväsimus. Taimed kiduvad ja võivad värvuselt olla tervetest heledamad, saak aga langeb tunduvalt. (234 EMVI Teadustööde Kogumik LXXI (71) Transactions of ERIA ) 8 Limused Limuste(mollusca) seas on esmapilgul üsna erineva välimusega loomarühmad. Eestis elavad neist karbid ja teod. Nende keha on pehme ja limane. Keha katab omapärane nahakurd ehk mantel. Mantlist moodustub tugev koda, mis on limuse kehale kaitseks ja toeks. Karpide koda koosneb kahest poolmest, mis on seljapoolt seotud lukusidemega. Karbi poolmed on omavahel seotud sulgurlihasega. Kogu karbi keha jääb koja sisse, välja ulatub vaid jalg. Karbid elavad vees(http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/limused.htm) Teod kuuluvad limuste ehk molluskite alamklassi. Vanimad teadaolevad andmed tigudest
Hilisema suguküpsemisega isendid püütakse tõenäoliselt enne, kui nad jõuavad paljuneda. Muutustele võib järgneda olukord, kus varem esinenud liikide ökoloogilised funktsioonid võtavad üle veekogu asustavad organismid. Halvematel juhtudel häirub aga oluliselt veeökosüsteemi talitlus või see muutub oluliselt vaesemaks ning sellega kaasneb paljude liikide lokaalne väljasuremine. Näiteks forelli ülepüügi korral võib karpkala energiaahelas vabanenud koha üle võtta, takistades sellega hilisemat forellipopulatsiooni taastumist. Tagajärgedeks on suur rahaline kahju, toidupuudus Veekogude seisund: vee inimtekkeline eutrofeerumine (toitesooladega rikastumine), mis avaldub eelkõige vee fosforisisalduse tõusus. Eutrofeerumise ilminguteks on vetikate vohamine ja intensiivsed veeõitsengud, millega kaasneb
annaabi.ee 
