Karl Ristikivi "Hingede öö" Peategelase iseloomustus. (16)

Peategelase iseloomustus.
Tundmused, mõtted, mälestused, hoiakud, olemasolu õigustatus, iseenda otsimine.
Alustuseks julgeksin kohe tõmmata paralleeli peategelase ja autori vahel, ühest rääkimine nõuab mingil määral ka teise kaasamist, kogeb peategelane teoses ju läbielamisi, mis selgelt tulenevad autori isiklikust identiteedikriisist või püüdest enesemääratluse otsinguile ning teose minategelase kaudu püüab ta selgitada eksistentsi vajalikkust/mõttetust ja eksleb teel hingerahuni.
Antud peatükkides iseloomustab minategelast taas pealesuruv tõelisuse igav leigus, samuti läbib teksti ka tegelase teatav valiku-ja otsustusvabaduse puudumine, teisisõnu valdab üldine ettemääratus. Talle on ette nähtud kindlad kohtumised, vestlused , millest ta ei saa ega võtagi vajalikuks loobuda , mis omakorda võiks sümboliseerida tegelase soovi asetleidvatest sündmustest osa saada.
Oluliseks aspektiks on kindlasti ka peategelase (seejuures tahan tähelepanu juhtida ka autori samastamisele peategelasega) läbielatavate sündmuste sidumine ja selle kaudu järelduste tegemine mineviku ja mälestusega seoses. Ka nendes peatükkides tuleb tal ette olukordi , mis panevad teda mälestustes heietama, näiteks seik, kus ta selgitab vaba tahte olemuslikkust, interpreteerides seda koolipõlvest toodud näitega valida iga päev kooliminekuks erinev tee. Mineviku sedavõrd oluline ja lõputu eksisteerimine tema elus, nimetagem seda kui mälestuste labürinti, sümboliseeriks sel juhul ta igavest võõra seisundit , kohanematust ja seejärel üksindust, mis on tingitud pagulase läbielamistest ja selle najal kujunevast hingeseisundist. Antud olukorras leiab ta endas ärkavat ka mässumeelsuse.
Käsitletavas tekstis on kuigipalju tegeletud ka eksistentsi küsimusega. Peategelase seisukohast lähtuvalt eksisteerib iga inimene pigem iseenda jaoks kui kellegi teise jaoks, samuti leiab ta, et me sureme selleks, et keegi meid lõplikult enda omaks ei saaks pidada. Tema arust on egoistlik ka väita, et isesisvat elu elades sureme nende jaoks, kellest me eelnevalt sõltusime. Need mõtted võiks teda iseloomustada kui inimest, keda piinab pidev eneseotsingu vajadus ning inimliku olemise mõte.