1 Eesti proosa ja draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1956–65. Proosa: ühiskondlik rõhuasetus, dokumentaalsuse taotlusi, romantilisi jooni, esiplaanil noorus. Noorsookirjanduse iseseisvumine. Autorid: Juhan Smuul, Lennart Meri, Lilli Promet, Raimond Kaugver, Veera Saar, Aimée Beekman, Vladimir Beekman, Silvia Rannamaa („Kadri“, „Kasuema“). Draama: seis oli vilets, positiivseid näiteid alles alates 60.-test (Juhan Smuuli teosed). 60.-te teisel poolel tugev draamalaine Autorid: Juhan Smuul, Egon Rannet, Ardi Liives, Boris Kabur 1. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1956–65. Allegoorilisus, retoorilisus, romantilisus ja rõõmsameelsus, inimlik soojus, intellekti ja tunnete koostöö, suure ja väikese, kosmilise ja isikliku ühendamine, avatud ruum, avastamine ja ehitamine. Autorid: Deboora Vaarandi, Uno Laht, Ilmi Kolla, Lehte Hainsalu, Paul Haavaoks, Jaan Kross, Ellen Niit, Ain Kaalep. 2. Artur Alliksaare luul...
Mis on interpreteerimine? Tegelemisel kirjanduse ja teiste "kaunite kunstidega", tekib vajadus interpreteerida, sõnastada tähendusi. Kõik saab alguse uurija sisemisest hoiakust, sättumusest ja kalduvustest. Üldjoontes on olemas kaks võimalust. Esimene on lasta end kaasa tõmmata teadvuse voolust, mõtetest, mis uuritava objektiga tegelemisel sugenevad, nautida ootamatuid assotsiatsioone ja käike. Sellise lähenemise võlu on ootamatusel ja prognoosimatusel, kunagi ei või teada kuhu välja jõutakse, milline on tulemus. Teine moodus on rakendada hierarhiliselt korrastatud mõistelisi struktuure ja seoseid. Sellise metoodika puhul paigutuvad üksikud märgid ehituse üldisesse konteksti, mis hakkab neile andma tähendusvälju. Uurija liigub üksikuid seiku ja vihjeid mööda mõistete hierarhiasse, madalamalt meeleliselt tasandilt kõrgemale, teoreetilisele. (vgl. Toomas Muru: Paabeli...
KEVAD Kuuekümnendad - sula. Stalinistlik periood, kõige esmalt tuleb teadvustada seda, et on tegemist eeltsensuuriga, see ei kao, vaid tema toimimine muutub leebemaks, teiseks stalinism tähendas suuri repressioone poliitilistel põhjustel. Kolmandaks meie seisukohalt on tähtis see, et on kehtestatud esteetiline kaanon, mida kirjeldatakse sotsialistliku realismiga. Kui sel on mingi tõesti selge kuju või iseloom, siis seda 40ndatel, 50ndatel. Sellest räägitakse edasi ka, see tähendab seda, et mõiste muutub õõnsamaks. Realism kestab ka 60ndatel, ent hakkab taanduma. Kogu kirjandus oli halvas seisukorras, erinevatel aladel oli erinev: võib öelda, et kõige hullem oli proosas, kus tekkisid aastad, kus uudisloomingut ei tulnud. Soodsam olukord draamakirjanduses. Esteetilisi fenomene aeg-ajalt vilksatab. Omaette küsimus, mis periood sula on. Mis aastast mis aastani. Selge alguspunkt: 1956. Kui oli range kontr...
Kirjandusteaduse alused 1.Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt? Kirjanduse mõiste on ajalooliselt palju muutunud. Läbi ajaloo on peetud kirjanduseks erinevaid asju. Enne 1800 peeti kirjanduseks igasuguseid kirja pandud teadmisi, kirjutisi, nt matemaatikast, astronoomiast, maailma arusaamadest, kirjandusest jne. Alates 18.sajandi lõpust oli kirjandus pigem väljamõeldis/fiktsioon. Enne oli kirjandus kui retooriline vahend hea argumendi loomiseks. Praegu on kirjandus pigem tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta. 2.Kuidas määratleda kirjandust (4põhitüüpi)? (1) Kirjandus kui poeetiline keel. Ehk kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Kirjandus oma poeetilise keelekasutusega muudab ka igapäeva keelekasutust. Kirjanduse poeetiline keel on igapäevasest keelest hulga intentsiivsem. Kirjanduse keel erineb/võõrandub sellest, lugemisel tekib nn. võõrandumisefekt. Poeetiline keel on kahtlemat...
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale ...
Kaili Miil SISSEJUHATUS VENE KIRJANDUSLUKKU II Lea Pild 1. september 2009 Realismi tekkimine vene kirjanduses Kaks kirjanduslikku suunda: romantism ja realism. 1840ndatel aastatel kujuneb realism kirjandusliku suunana. Realismi on defineerida kõige raskem (võrreldes romantismi, akmeismi, futurismi jms). Kõigil teistel on väga täpsed kirjanduslikud määratlused. Nad kirjutasid manifeste, kuhu pandi kirja mingi suuna määratlused. Vene realismis ei ole manifesti olemas. Realism tekib vastureageeringuna romantismile. Romantistid Puskin, Lermontov poeetidena ja Gogol proosakirjanikuna. Puskini lõunapoeemid ei ole romantilised? Lermontovi ,,Meie aja kangelane" ei ole ka romantiline, vaid realismi tunnusmärkidega teos. Romantiline on ,,Deemon". ,,Deemon" Deemon oli ingel, keda Jumal...
annaabi.ee 
