20s tõi avalikku kultuuri kõikjale massid. sellist masside hulka pole kunagi kultuurisfääris varemalt olla. aga kui teile ei meeldi idiepop siis saate ka väga hästi kasutada. ja kui te armastate metalit, siis te saate ka nietzschega hästi läbi kas kultuuri väärtus tuleb sellest, et ta on võimeline andma hinnangut elule? või on kunsti väärtus konstrueeritud kuidagi teistmoodi? teine tegelane, keda me hakkame uurima, ja kes on mitmes mõttes nietzsche vastand, on saksa mõtleja karl marx aga veel enne tuleb tulla valgustuse juurde tagasi ja tegeleda kontekstiga valgustusajastuga koos rõhutati alati mõistust mõistuse tulek ebausu asemele. valgustusfilosoofid tegelesid alati ühiskonna mõtestamisega. kuidas paremini korraldada riiki tema elanike jaoks ja kuidas see parasjagu on üles ehitatud (voltaire, diderot, rousseau, montesquieu) valgustusfilosoofe iseloomustab naturalism printsiibina
Filosoofiks saamine on eneseks saamise tahe. Filosoofia on inimese või põlvkonna piirsõnavara. Filosoofia on aine, mis kõigega tegeleb - kõige üle võib filosofeerida. Filosoofia sisesed jaotused: * gnoseoloogia=epistemioloogia - tunnetusõpetus. Probleem gnoseoloogias: subjekt (tunnetab)-objekt (mida tunnetatakse). Kumb on primaarne? * metafüüsika - see, mis tuleb pärast füüsikat (kõneleb oleva esimestest põhjustest); * ontoloogia - olemisõpetus ( - olema), kas maailma taga on vaimne või materiaalne alge?; * psühholoogia - mis on hinge olemus?, hingeõpetus (kasvanud välja ontoloogiast); * kosmoloogia - mis on universum?, kuidas ta on tekkinud?; * loogika - abiteadus, isaks loetakse Aristotelest. * antropoloogia - õpetus inimesest, inimene on avatud olend; * eetika: * esteetika - iluõpetus ANTIIKFILOSOOFIA PÕHIPERIOODID JA PROBLEEMID Filosoofia hakkas arenema Väike-Aasias (Joonia piirkonnas) Efesuse linnas, Mileetoses. Mõlemad on kaubalinnad Kreeka äärealal
pannud selle kahtluse alla nagu sisemine tunnetuskriitika. Sisemine taju on privaatne; ega ole teaduslik tunnetusviis. Kolmas vastuväide: isegi kui eeldame, et on olemas sisemine taju ja vaimuteadused on sellised, mis kasutavad sisemistaju et käsitleda oma valdkonda; see ei pea paika, sest need käsitlevad ka selliseid asju, mis on välises tajus (sõjad jne). Neljas vastuväide: psühholoogia ei sobi sellisesse liigendusse, sest selle objekt on vaimne, aga menetlus on loodusteaduslik. Tuleks pakkuda välja midagi muud. Annab asemele loogilismetodoloogia – sel juhul vahekord muutub vastupidiseks. Meetod konstitueerib objekti, mitte vastupidi. Mida selle meetodiga silmas peetakse: filosoof kui mitte spetsialist. Jutt on meetodite üldistamist; kõigi üldisem meetod on: formaalne loogika. Üldistame, pidades seilmas formaalset üldist iseloomustust. On nagu kaks formaalset eesmärgi määratlust
sõltumatult on. Fenomeloogia on järelikult meie teadvuse kogemuses olevate asjade uurimine; selle uurimine, kuidas inimene asju tajub ja kogeb, kuidas asi inimese kogemuses välja paistab e. ennast näitab ning milline on selle kogetava asja tähendus ühe kindla kogemusakti raames. Kas taju on objektiivne või suunatud? Husserl: Taju peab olema suunatud. Mälu räägib taju juures kaasa. Kõik maailmas avaneb inimesele läbi suunatud pilgu. Husserl toob kaks tähtsat mõistet: 1) eluilm – vaimne taust, oleme harjunud teatud asju tähele panema, osa mitte; eluilm määrab meie vaate; eluilm on väärtus iseenesest; eluilm on mingi soovide, uskumuste, mälestuste kompleks, mis määrab ära selle, kuidas midagi näeme, 2) piirsituatsioon – arusaam tajust laieneb; hetked, kus Husserl mõistis, et taju pole lihtne, seal on mingi nüanss (laud – laual on teine külg, kuid see tuleb mäluga kaasa, see pole tajuga koos); inimene tunneb ära, et taju
teiste reaktsioonid. Mina kontseptsiooni- teed säilitada näide..... Teed saavutada mina teatud aspekt selekteeriv mälu atributsioonid fookus võtmejoont terviklik mina: (pereringis olek (meenutan aegu, (olin kunagi ele: (sõbralikkus aktsepteeritud) kui olin õnnelik/ sõbralik, sest on minu tähtis süüdi) situatsioon nõudis) joon) + kultuuriline mõju Mina tunnusjooned individuaalne kultuur kollektiivne kultuur Mina diferentseerimine unikaalneindiviid, eraldi indiviid seaotuna teistega, sotsiaalsest kollektiivist sobitatuna sotsiaalsesse konteksti
I MAAILMAKIRJANDUS ROMANTISMIJÄRGNE LUULE. SÜMBOLISM Sümbolism valitses luules paralleelselt realismiga proosakirjanduses. Luulest levis sümbolism teistesse kunstivooludesse. Luuletajad hakkasid teadlikult hoiduma isiklikkusest, oma tunnete ja mõtete otsesest rõhutamisest. Selle asemel edastasid nad oma mõtteid viimistletud kujundite e sümbolite abil. Kirjutati väga metafoorselt ja sugestiivselt. Sümbolite ühesugust mõistmist ei taotletudki. Taheti säilitada hämarat üldmuljet, neutraalsust ja ebaisiklikkust. Põhimõte "kunst kunsti pärast" kunsti eesmärgiks pole maailma parandada, ta peab piirduma iseendaga, nii vastanduti romantikutele. Sümbolid vihjasid tihti elu mõttetusele, surmale, irratsionaalsetele jõududele, mille mängukanniks inimene on (dekadentlik e mandunud kirjandus ja kunst). Laiemalt võeti kasutusele vabavärss. Sümbolism sai alguse Prantsusmaal ja Belgias, muutus üleeuroopaliseks 1880. aastatest, täielikult valitses Euroopas XIX-XX sajandi v
pealkirjas olevast ,,ilusa naise" määratlusest lähtuv: kuidas ta mõtestab iseseisevust, ja sõltumatust jms. Jälle fragmentaarne lugu. Domineerib episoodilisus ning katkendlikkus. Linnu silmad (2016). 13. Millised on kaasaegse eesti näitekirjanduse peamised tendentsid ja autorid? Tekste ja autoreid võrreldes 90ndatega rohkem. Tekstide kirjanduslik staatus muutub problemaatilisemaks/postdramaatilise teatri pealetung kirjanduskeskne situatsioon on teatrikesksega asendunud. 00ndate teisest poolest suureneb autoriteatri fenomen (Urmas Lennuk, Andres Noormets, Ivar Põllu, Eero Epner jt). Grupitööd on senisest rohkem (NO99 teatri fenomen). Teledramaturgiat on senisest rohkem telekanalite tellimus suureneb, igasugused sarjad ja iseseisvad näitemängud. Ridamisi sündmusi, mis rõhutavad vajadust draamatekstide kirjutajaid: Tendentse näitekirjandusest: ,,Ristumine peateega" (1998) sajandivahetusel, Jaan Tätte jt
vajalikkuses ei kahtle üldjuhul mitte keegi. Olgu siinjuures repliigina lisatud kirjanik Mari Saadi (2004) arvamus meie koolihariduse vajakajäämise kohta tervikuna: Lapsi peaks harjutama teadmisega, et meie materiaalse maailma taga võib olla sama reaalne teine maailm, mitte aga tühjus. Üht ja sama probleemi peaks vaatlema mitte ainult loodusteaduslikust seisukohast, vaid ka vaimsest seisukohast. Jumal, vaimne maailm, inimese hing kõigi nende olemasolu materiaalse maailma alusena ja põhjusena - säärane käsitlus peaks seisma meie haridussüsteemis kõrvuti ja võrdväärsena loodusteadusliku ainekäsitlusega, niisama kohustusliku osana haridusest. Niisiis, kasvatuse suutmatusest ja mittevajalikkusest rääkides peetakse silmas mitte mõistuse ja füüsise harimist, vaid inimese iseloomu, tema põhiolemuse sünnipärast muutumatust. Mis on iseloom?
Kõik kommentaarid