Kamikazed (0)

KAMIKAZED

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
KAMIKAZE - TAKTIKA SÜND 4
KAMIKAZEDE POOLT TEKITATUD KAOTUSED 6
VAATEPUNKTID KAMIKAZE-TAKTIKAST 7
KOKKUVÕTE 8
KIRJANDUSE LOETELU 9

SISSEJUHATUS

Sõna “kamikaze” (jumalik tuul) pärineb 13. sajandist, mil mongoli khaani Hubilai sõdalased üritasid kaks korda (1274. ja 1281. aastal) Jaapanisse tungida, kuid see neil ei õnnestunud, sest oletatavalt taevast saadetud taifuunid ehk kamikazed hävitasid mõlemal korral nende laevastiku. Laiemalt hakkas sõna “kamikaze” levima aga pärast 1944. aasta oktoobrit, kui loodi erirünnaku ehk kamikazede üksused, et hävitada liitlaste laevastik ida pool Filipiine ning hiljem Ameerika ja Briti merejõud Okinawa ümbruses. Nende täielik nimetus oli “ jumaliku tuule eriründeväed”. Tokko (erirünnak) on lühend sõnadest tokubetsu kogeki, mis tähendab enesetapurünnakut. Täpsemalt öeldes olid ainsad tõelised kamikazed need enesetapjatest piloodid, kes kogunesid esimest korda Filipiinidele 1944. aasta oktoobris viitseadmiral Takijiro Onishi üleskutsel. Hiljem laienes see nimetus ka Jaapani teistele enesetapuüksustele. Jaapani kamikaze-lendurite kastutamine Teises maailmasõjas oli üks dramaatilisimaid ja hirmsamaid nähtusi kogu sõja käigus. Kes olid need lendurid ja mis sundis neid oma elu ohverdama ning miks selline võitlusvorm tekkis ja kui efektiivne see tegelikult oli? (Axell, Kase 2003: 6)

KAMIKAZE-TAKTIKA SÜND

1944. aastal tekkis olukord, kus Jaapani sõjalennukid jäid USA omadele alla nii arvult kui ka tehniliste näitajate poolest, lisaks oli Jaapani lendurite väljaõpe kehvemal tasemel. Kui Jaapani lendurid teostasid USA sõjalaevade pihta tavarünnakuid, tulistasid ameeriklaste õhutõrje või hävituslennukid Jaapani lendurid alla enne, kui viimased suutsid heita oma pommid või torpeedod ameeriklaste laevade pihta. Samuti olid jaapanlased võimetud kui USA raskepommitajad sooritasid Jaapani linnadele õhurünnakuid sellistel kõrgustel, kuhu Jaapani hävituslennukid vaevu küündisid ja kus pommitajate vastu võidelda oli keeruline. 1944. aasta suvel ja sügisel hävitasid Ameerika lennukikandjate pardalennukid suure hulga Jaapani lennukeid juba Filipiinidel ja Taiwanil asuvatel lennuväljadel. Ning viimased juhtumid, kui Jaapani lennuväel õnnestus enne Lyete lahingut mõni suurem USA laev uputada, jäid 1943. aasta algusesse . Nendest saavutustest oli möödunud juba üle aasta ning Vaiksel ookeanil tegutsenud USA laevastik ja lennuvägi olid vahepeal veelgi suurenenud. (Õun, Ojalo 2011: 185)
See asjaolu viis paljud Jaapani lendurid ja lennuväeüksuste juhid mõttele, et lahenduseks on suunata ise kindlakäeliselt oma lennuk koos pommidega otse vaenlase poole ja teda rammida. Isegi kui langev lennuk saab tabamusi , kukub ta sel juhul ikkagi laevale ja tekitab vaenlasele kahju, soodsatel asjaoludel võib-olla koguni uputab vastase laeva. Surmalendurite idee väljakäimist ja selle realiseerimist on omistatud paljudele , kuid selle võitlusviisi üldtunnustatud loojaks peetakse viitseadmiral Takijiro Onishit, kes asus vastavat erikorpust looma 1944. aasta sügisel Filipiinidel, kusjuures algul pidi see olema ajutine lahendus. Idee teostati esialgu Jaapani mereväes, hiljem loodi eriüksused ka maavägedes. Esimesed erirünnakud tehti Leyte lahingus ja edaspidi leidsid need laialdast kasutust Iwo Jima ja Okinawa lahingutes. Onishi nimetas enda loodud erirünnakute üksuse “Jumalikuks Tuuleks”, jaapani keeles “Kamikaze”.
( Ibid ., 186) SURMALENDUR
Surmalendur oli reeglina noor vallaline lühiajalise väljaõppe saanud vabatahtlik, kes suunas oma 250-kilogrammilise pommiga varustatud lennuki USA laeva pihta. Lisaks plahvatavale pommile tabasid vaenlast ka põlema süttinud lennukikütus ja lennuki enda tükid. Kasutati erinevat tüüpi lennukeid, kuid kõige populaarsem oli hävituslennuk Zero, mida sai kohandatult kasutada ka ühe suure pommi transportimiseks. Kuid sõja lõpu poole hakati kasutama ka erinevate lennukite vananenud ja aeglasi mudeleid, mille šansid Ameerika laevu tabada olid väiksemad. Suur osa lühiajalise väljaõppega surmalendureid ei olnud võimelised ise navigeerima ja seetõttu juhatasid neid mitmesajakilomeetril teekonnal vaenlase laevadeni kogenud pilootide juhitavad saatelennukid. Saatelennukid kaitsesid ka kamikazesid ameeriklaste hävituslennukite eest ja fikseerisid õnnestunuid rünnakuid. (Õun, Ojalo 2011: 188)
Erirünnaku- ehk kamikaze-missioonideks kõlbasid isegi kõige väiksemate kogemustega lendurid, kui kogenud piloot juhtis nad sihtmärgi juurde. Tegelikult oli kamikaze-lendurile esitatud põhinõudmised vägagi tagasihoidlikud: noorus, erksus ja innukus. Lennukogemus omas vähimat tähtsust ja maandumisoskus oli luksus . Tähtis oli lennuki õhkutõstmine, sihtmärgi leidmine ja selle pihta sööstmine. Miks läksid paljud üliõpilased vabatahtlikult ühesuunalisele missioonile vaenlase vastu? Suur hulk sõdureid, meremehi ja lendureid olid otsustanud surra, et saada eireiks ehk oma kodumaa kaitsevaimuks. Surra kodumaa eest peeti suureks auks.
(Axell, Kase 2003: 51)
Alates 1944. aasta suvest kuni 1945. aasta varasuveni oli kogu rahva tähelepanu koondatud eriüksustele. Üks vabatahtlike voolu oluline põhjus oli ajalehtede äratatud vaimustus kamikaze- operatsioonide vastu. Kuulsad sõjaväelased, diplomaatiaveteranid ja ajakirjanikud andsid iga päev oma hääle värbamiskampaania heaks. Kui vabatahtlikke kutsuti suitsiidimissioonile, hämmastas kamikaze-operatsioone korraldavaid kindraleid ja admirale eriti kolledži- ja ülikooliõpilastelt saadud jaatavate vastuste hulk. Peagi tõdesid võimud, et neid, kes soovisid hakata kamikazeks ehk astuda erirünnakukorpusesse, on üle kahe korra rohkem kui lennukeid. (Ibid., 51 - 55)

KAMIKAZEDE POOLT TEKITATUD KAOTUSED

Ameeriklaste poolt kinnitatud andmetel uputasid kamikazelendurid kokku 34 – 57 ja vigastasid 368 sõja-, abi- ja transpordilaeva. Tunduvalt suuremale hulgale vaenlase alustele tekitasid jaapanlased ka raskemaid ja kergemaid vigastusi. Osa laevade vigastused osutusid niivõrd tõsiseks, et laevad jäid kuni sõja lõpuni remonti. Laevadel sai surma 4900 ja haavata 4800 ameeriklast. Samuti hävis tabamuse saanud laevadel enamasti ka hulk lennukeid. Kokkuvõttes oli surmalendurite taktika igati efektiivne. Oktoobrist 1944 kuni juulini 1945 uputatud laevade muljetavaldavas nimekirjas on: eskortlennukikandjad “Saint Lo”, “Ommanney Bay” ja “ Bismarck Sea”, 14 hävitajat, 3 miinitraalerit, 1 allveelaevahävitaja, 2 torpeedokaatrit, 14 erineva suurusega dessantlaeva, 8 transpordilaeva ja 1 tanker. Lisaks said suured “Essex”-tüüpi lennukikandjad “Bunker Hill ”, “Franklin” ja “Enterprise” Okiwana lahingus nii raskeid vigastusi, et jäid kuni sõja lõpuni remonti. Loomulikult võimendas Jaapani sõjapropaganda kamikazede edu tohutult üle. Selle järgi uputati USA lennukikandjaid kümnete ja teisi laevu sadade kaupa. Samal ajal puudus jaapanlastel sõja ajal ka endal selge ülevaade, milliseid laevu surmalendurid täpselt tabasid, millised neist uppusid ja millised said üksnes kergemaid vigastusi. Kamikazetaktika ei tähendanud seda, et Jaapani tavalised pommi ja torpeedolennukid ei oleks edasi tegutsenud. Viimane õnnestunud kamikazerünnak tehti 28. juulil 1945 Okiwana vetes, kus uputati USA suur hävitaja “Callaghan”, 2020-tonnise veeväljasurvega 115 meetrine pikkune sõjalaev.
(Õun, Ojalo 2011: 189)
Kokku oli surmalendureid ette valmistatud ligi 5000, neist kaotati 3948. Kuigi ameeriklastel oli kasutada radarid, hävituslennukid ja õhutõrjekahurid, õnnestus nende endi andmetel ligi 14% kamikazedel läbi murda ja laevu rammida. Tabamuse saanud USA laevadest 8,5% uppus. Surmalendurite üksuse looja admiral Onishi ise aga sooritas peale Jaapani alistumist rituaalse seppuku. (Ibid., 189)

VAATEPUNKTID KAMIKAZE-TAKTIKAST

Paljud Ameerika, Briti ja Austraalia eksperdid on ühisel arvamusel, et võimalus täie gaasiga sihtmärgi poole sööstvat suitsiidilennukit tabada oli väike. Lennukikandja Ticonderoga kapten Dixie Kiefer on öelnud, et teiste pommide eest on kaunis kerge ära manööverda, kuid võimatu on ära manööverda pommi eest, mida juhitakse. Kamikazed said oma arvele neli kuni viis korda rohkem tabamusi, kui võisid saada tavalised lennukid. USA sõjalaevastiku kaptenleitnant Tom Blackburn, kes tulistas alla üksteist Jaapani lennukit, arvas kamikaze-taktikast järgmist: “Kõige tõhusam asi kamikazede vastu oli see, et neil ei jagunud lõpuks enam lendureid.” Liitlasvägede ülemjuhataja Kagu-Indias feldmarssal William Slim on jaapanlaste fanatismi kommenteerinud järgmiselt: “Kõik räägivad võitlemisest viimse meheni, kuid ainult jaapanlased teevad seda.” USA viitseadmiral C. R. Brown, kes võitles Vaiksel ookeanil on kokkuvõtlikult kamikazede kohta öelnud: “Tõsi, eriväed – kamikazed – tekitasid tohutut kahju. Nad uputasid hulk laevu ja vigastasid paljusid. Nad tapsid ja haavasid tuhandeid mehi, külvatess USA laevastikus Okiwana lähedal rohkem surma kui Jaapani armee invasioonivägedes pikkades maalahingutes.” (Axell, Kase 2003: 240-242)
Suurtele kaotustele vaatamata oli kamikazetaktika jaapanlastele igal juhul kasulik. Esiteks tugevdas see lendurite ja kogu rahva võitlusvaimu ja teiseks suutis suurendada ameeriklaste kaotusi. Ameeriklastele olid kamikazerünnakud ootamatud ja raskesti mõistetavad ning muutsid neile niigi arusaamatud jaapanlased nende silmis veelgi müstilisemateks olenditeks, kellelt võis kõike oodata. Näiteks Okinawa pikaleveninud lahingute ajal, kui jaapanlased kasutasid massilisi kamikazerünnakuid, murendas pidev oht ja närvipinge tunduvalt USA meremeeste võitlusmoraali. (Õun, Ojalo 2011: 188)

KOKKUVÕTE

Kamikazed olid Jaapani surmalendurid, kes ründasid vaenlaste laevu sööstes pommiga varustatud lennukiga laeva pihta. Kamikaze-taktika võeti kasutusele 1944. aasta sügisel Filipiinidel ning samuti loodi siis ka esimesed erirünnakuüksused. Peamine põhjus miks võeti kasutusele kamikaze-taktika, oli asjaolu, et Jaapan ei suutnud enam vaenlase arvukaid lennukikandjaid lüüa tavaliste meetoditega. Kamikaze-taktika oli jaapanlaste seas au kohal ja pälvis rahva seas poolehoiu ja toetuse. Surmalendurite taktika igati efektiivne. Ameeriklaste poolt kinnitatud andmetel uputasid kamikazelendurid kokku 34 – 57 ja vigastasid 368 sõja-, abi- ja transpordilaeva. Tunduvalt suuremale hulgale vaenlase alustele tekitasid jaapanlased ka raskemaid ja kergemaid vigastusi.

KIRJANDUSE LOETELU

Axell, A; Kase, H. 2003. Kamikazed. Jaapani enesetapujumalad. Tallinn: kirjastus Olion.
Õun, M; Ojalo, H. 2011. Lahingud Vaiksel ookeanil 1941 – 1945. Tallinn: kirjastus Grenader.