Kalevipoja mõju (0)

Kalevipoeg
„Kalevipoeg” on meie rahvuseepos , milleta ei saaks rahvus eksisteeridagi. Teos on andnud meile palju osavalt seotud regivärsilisi ridu, kuid ka väljendeid igapäevasesse suhtlus- ja kirjakeelde. See on just see raamat, mis peaks olema igale eestlasele oluline. Meie teame „Kalevipoja” autorina Fr. R. Kreutzwaldi, kuid enamus sisust on rahva pärimused. Kuigi antud teos on koostatud ja avaldatud ligi poole sajandi eest, avaldab see mõju ka tänapäeval igale eestlasele, sest kõik need jutud ja luuletused on meie ajalugu, kultuur ja tegelikult ka väga ilmekas rahva iseloomustus. Iga inimene, kes loeb Kalevipoja läbi oma rahvuseeposena leiab kindlasti mõne koha, kus saab end samastada mõne tegelasega, kas või iseloomujoonte põhjal.
„Kalevipoeg” on teos, mis annab meile peale emotsioonide ka sõnavara. Väljendeid ja tsiteeringuid, mida kasutavad inimesed oma tekstide ilmestamiseks. Kes ei teaks kuulsat eepose algusrida „ Laena mulle kannelt, Vanemuine !” või lõpuvärsi juppi „ Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal ...”. Neid osasid tsiteerivad mitmed Eesti autorid oma teostes. See on vaid üks näide sellest, mida rahvuseepos annab meie keelele juurde. Paljudes publitsistlikes artiklites ja arvamuslugudes tuuakse paralleele „Kalevipoja” sündmustikuga või vihjatakse mõnele tegelasele. On kujunenud välja mitmeid lemmikkohti teosest, näiteks siili tarkussõnad Kalevipojale või Kalevipoja karakteristlikud jooned, mis leiavad meediakajastust ajakirjanike sule läbi kui mitte iga nädal, siis kuus korra kindlasti. Tihti kõrvutatakse päevakajaliste persoonide tegevusi või väljaütlemisi eepose olukordade või tsitaatidega. Raamatust on pärit ka mõningad vanasõnad, mida kasutatakse tänapäevalgi väga usinalt. Vahel kasutatakse ka parafraseeringuid, mis iseloomustavad olukordi hästi ja mida annab tõlgendada vastavalt autori soovile. Just need aspektid näitavadki, kui hästi oskuslik inimene saab kasutada eepose tekste vastavalt oma soovidele, et rikastada teksti sõnavara poolest.
Rahvuseeposesse on lisatud ka muud – nimelt väga selgelt ära tuntavad eestlastele omased iseloomujooned. Eelkõige on just Kalevipojale külge poogitud erinevad omadused, mis tulevad välja teose eri etappides teda proovile panevate sündmuste käigus. Väga ilmne on kangelase suur töömehe hing, mis kajastus näiteks rahva hüvanguks maad kündes või kaitsebarrikaadide ehitamises enne sõda. Tema kohusetundlikkus on ilme, kui ta astub mitmel korral oma rahva eest sõtta ja võitleb vapralt. Samuti oli ta inimesena küllaltki aus, sest antud lubadused täitis ta nii Soome Sepale kui ka Lapu Targale. Selline on ka eesti inimene – töökas, kohusetundlik ja sõnast kinnipidav. Ometi pole keegi täiuslik ja sellepärast lisas ka Kreutzwald Kalevipojale negatiivsed jooni. Ta oli vahel eestlaslikult küllaltki kangekaelne ning ei tarvitsenud teiste nõuandeid tähele panna. Kangelasel tuli ka ette tormakust ja seda, et ta ei mõelnud otsuseid läbi. Need pahed tingisid teoses ka isa pärandist ehk Tarkuseraamatust ilma jäämise. Niimoodi ongi eeposesse lisatud Eesti rahvale vägagi omaseid tunnuseid.
Eepost ei tasu alahinnata ka meie ajaloo kajastajana. Natuke rohkem süüvides „Kalevipoja” sisusse, võib sealt leida mitmeid viiteid Eesti kaugema mineviku kohta. Raamatu läbiv motiiv on sõjakas ning rahutu . Ühele vaenukatsumisele järgneb teine ja niimoodi verd valades möödub aeg. Sarnaselt Eestile on ka eeposes vahepeal rahulikumaid aegu, kuid needki on üürikesed. On vähe sellist aega, millal rahval on võimalus nautida priiust. Isegi kui on vabadusemaiku tunda, siis tavaliselt reaalsus on midagi muud, sest alati on mingi võõrvõim, mis kontrollib kas otseselt või kaudselt . Nii oli ka „Kalevipojas”, kui oli lõppenud sõda ja taplus, siis riigis ringi liikudes tuli tal pidada uusi võitlusi nii sortsidega kui ka Vanapaganaga. Seega tõelist vabadust ei ole – on vaid näilisus. See iseloomustabki nii „Kalevipoja” sisu kui ka Eesti minevikku, olevikku ja ilmselt ka tulevikku.
„Kalevipoja” sündmustik on avaldanud mõju ka Eesti geograafiale läbi paljude muistendite ning tekkelugude. Toompea , Ülemiste järv ning massiivne kivilahmakas seal – need kõik on teoses loodud Linda poolt. Laialdasima jälje on jätnud kindlasti kuningas ise kõige lihtsamate tegevustega igapäeva elust. Mürakad rahnud ning laiad voored tänapäeval on vastavalt alles liisu heitmistest ning leivapätsi kujulised orud olid Kalevipoja sängid. Ka paljud lihtsamate loodusele nii omaste asjade päritolu on raamatus lahti seletatud. Selleks on hea näide teoses kuninga hobuse hukkumine, kui looma maksast sai mägi, sisikonnast soo, sabast sarapuu, karvadest kõrkjad ja lakast pilliroog. Kõiki eepose põhjal tekkinud asju ei jõua nimetada, sest mingil määral jättis iga tegevus maha mingi märgi, mida võib näha tänapäevalgi.
„Kalevipoeg” on mitmes aspektis ka kui õpetus- ja abiraamat. Andes rahvale tugevalt juurde ühtekuuluvustunnet nagu ei suuda miski muu. Sama väljendas ka H. Runnel lausega „Kiri algab kirikust , rahvas algab raamatust.” Mis oleks veel parem rahvuslikkuse tagantaitaja kui rahva päris oma eepos . Selle teose olemasolu andis inimestele kindlust toona, kui Eesti riik oli vaid õhkõrn unistus inimeste peas, kuid annab ka tänapäeval, kui pole olukord märkimisväärselt parem ühti. Samuti annaks „Kalevipoja” autor justkui ette malli , milline peaks olema riigi juhtimine. Eeposes on kuningas, kellele kuulub ainuvõim ning kõrgem otsuseõigus. Ja tõele au andes, saab rahvajuhina Kalevite poeg hakkama väga hästi. Sellega annab autor justkui vihjeid, milline peaks olema Eesti riigi valitsusladvik. Seda võib küllaltki tõepähe võtta, sest on ju 21. sajandil näha, et koalitsioonivalitsused meil ära ei õigusta ning nad lagunevad kiirelt – kas siis reaalselt või koalitsiooni siseselt. Seegi näitab väga ilmekalt , kui tark ja sügava sisuga raamat see on.
Rahvuseepos on rahva väärtuslikuim raamat. Nii peakski olema, et „Kalevipoeg” on Eesti inimestele sama oluline kui kristlaste jaoks piibel . Ma leian, et see on väga kosmopoliitne teos, mitte pelgalt eepos. Kuigi tänapäeva nooremate põlvkondade jaoks on selle raamatu tähtsus vähenenud, siis selle hiilgus jääb alati rahvast toetama . Eriti aegadel nagu praegu, tuleks süü kaela määrimise asemel süüvida korraks meie juurtesse ja meenutada, kust me pärit oleme ja kui vaevalise tee me juba oleme läbi käinud.