Kalevipoeg kui eestlase ahertu u p
Selles kirjandist arutlen eesti mehe ja kalevpoja iseloomu joonte üle ja püüan leida
sanasusi ning tuua välja erinevusi eestlaste ja eesti rahvuskangelase vahel.
Eelnevalt olen otsinud eepsoest välja parimad näited Kalevipoja karakteri kohta ja
samuti otsisin internetist, kuidas teiste maa inimesed ja Eesti naised Eesti mehi
näevad.
Eesti meest on kirjeldatud naisteka foorumist kui õllekõhuga sõnaahtrat meest, kellel
on kartulivärvi juuksed ja on suhteliselt laisk. Samuti peetaske eesti meest vähe
selstkondlikuks ja tagasihoidlikuks . Ehtsa näite saab tuua sellest, kui eesti
kontserditel seisavad kõik mehed paigal egas tee ühtegi liigutust siis välismaal
mehed elavad südamest kaasa, mitte et esinejad oleksid Eestis halvad vadi Eesti
mehed püüavad olla silmatorkamatud. Silmatorkamatus väljendub ka riietumises, kui
pannakse selga juhuslikud riided ja ollakse ilmetu näoga (delfi naistekas). Osad
naised arvavad ka, et Eesti mehed on mühakad ja kesise haridustasemega. Minu
arvates on need arvustused enam-vähem õiged kuid ma õnneks tunnen väga vähe
selliseid mehi, ju siis on naistel, kellel pole oma eluga mdiagi muud peale hakata kui
foorumites kahtlaseid teemasid algatada sellised mehed, õnneks tuli see teema sealt
foorumist pragu kasuks.
Kalevipoega kirjeldatakse eeposes kui tublit ja tugevat meest, kes töötas palju, et
oma rahvale head teha, kuid kirjeldatakse ka halvemaid pooli. Näiteks tema töökust
väljendas see, et ta kündis põlde ja tegi metsa ning tõi Pihkvast rahvale laudu.
Samuti üks halb iseloomuomadus Kalevopojal oli tema ükskõiksus osades asjades,
näiteks VII loos kui ta jättis sõja pooleli ja lahkus. Juhtimise andis ta üle Olevipojale.
Oma suurimaid pahateod pani ta toime Soomes ja sinna minnes, tuuslarile kätte
maksmas, kelle ta lõpuks ta tappis. Kuid enne veel kui ta Soome jõudis (4) vägistas
ta Saarepiigat, kes oli ta kõrvale istunud. Pärast tegu hüppas piiga kaljult alla merre
ja uppus. Soome sepega mõõgaostu tehes läks kalevipoeg sepa poegadega tülli ja
tappis Soome sepa vanima poja. Kindlasti võib siin märkida alkoholiprobleemi, kunas
Kalevipoeg oli joonud kui ta Soome sepa vanima poja tappis (6.lugu).
Tavaliselt eesti meest ja eestlaste rahvuseepose kangelast võrreldes võib leida päris
mitmeid ühiseid jooni kuid ka mõningaid erinevusi. Näiteks tuleb kaelvipojas välja
peategelase alkoholiprobleem, mis on ka eestlastele taganud alkoholismi riikide
tabelis kõrge koha (2015). Kuid võiks väita, et kuigi kalevipoeg magas palju, oli ta
siiski töökam kui paljud eesti mehed tänapäeval. Minu arvates on osad eesti mehed
võtnud oma eeskujuks Kalevipoja eluviisi ja arvavad et see on väga kõva, kuis
niimodi käituda. Pigem on see ju ikka kompliment mehele, kui talle öeldakse et ta on
nagu kalevipoeg.
hakata elama uue rahvusena, kinnitades ennast tugevalt Maarjamaale. Ta innustab oma kõnega eestlasi seda tegema, sest ta teab, et see on raske, sest eestlased on üle elanud 7 rasket perioodi, seal hulgas nimetab ta hädaohu, orjakütke, sõja, nälja, viletsuse, katku ja Tautsi- tappe perioodi. Lõpetuseks ütleb autor, et on aeg hakata tunnistama seda vaba rahvust, kes omab seda kaunist kultuuri. Kümnes lugu. Kümnendas loos näeb Kalevipoeg kahte pahareti poega,kes kaklevad Kikerpära soo pärast ja paluvad Kalevipoega seda tüli lahendama. Kalevipoeg soovitab neil maad ära jagada ning seda tehakse Mustapalli küla juures, mis asub jõe ääres. Seda sama jõge tahab Alevipoeg kinni ajada ja satub seeläbi läbirääkimistesse vetevaimuga, kes pakub talle kulda, kui Alevipoeg jõge kinni ei aja. Vetevaim lubab kulda järgmiseks hommikuks, aga ta ei saa seda kokku ning Alevipoeg tahab jõe kinni ajada
(piiblimotiiv). Kõige enam on tähelepanu pühendatud hilinejatele, kes kogunevad päeva lõpus katla juurde – sakslased, venelased, lätlased. Muistendite jutustamisel on raam. Faehlmann toob välja raskused, mida muistendite uurijat segavad, uurimist takistavad: nimelt eestlane ei taha sakslasele oma muinaslugusid jutustada (st oma paremast minevikust ei räägita selle hävitajaga), Muistendites osutatakse ka Kalevipoja kujule põgusalt. Kalevipoeg on eestlaste jumalikku päritolu kuningas. Faehlmann jutustab ühel ettekandel ümber Kalevipoja narratiivi
tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli pealkirjaga ,,Meie esimene luuletaja". Nooreestlased, eesti haritlaste uus põlvkond, nö avastaski Petersoni, tõstis tema luule eesti kirjanduses aukohale
Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana, puupaljaks, et Rooma päike otsekohesemalt tema pimedat hinge valgustaks, peksid ta armetuks, et ta kristlikku armu saaks maitsta, tegid ta teoloomaks, et ta ristiusu 7 õnne ja õnnistust ning keskaja haridust suudaks kanda, ja saatsid ta tööle Issanda viinamäele, see on tema endisele pärispõllule, kus kupja tuline piits temale uue peremehe õigust, haridust,
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid: · ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks · eleegia - nukrasisuline luuletus · pastoraal ehk karjaselaul · epigramm - satiiriline luuletus Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sünd
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM 2006 Pilet nr 1 1.1 Antiikkirjanduse mõiste, Homerose eeposed Antiikkirjanduseks nimetatakse VanaKreeka ja Rooma kirjandust. On pärit sõnast ,,antiquus" vana, iidne. Nimetus on õigustatud ainult Euroopa seisukohalt. VK kirjandus on ajalooliselt vanem, ta on Euroopat kõige rohkem mõjutanud, perioodid: I arhailine periood (86 saj e Kr), II klassikaline (54saj e Kr, keskuseks Ateena), III Hellenismi ajajärk (31 saj eKr), IV Rooma periood 16 saj p Kr). 129 saj on tume periood. Vana Rooma kirjandus tekkis 3. saj. eKr. Koinee kreeka keel, mille aluseks atika murre, kujunes välja 4 saj e Kr. Selle ajajärgu varaseimat sõnaloominugt pole sälinud, seega peetakse alguseks Homerose eeposeid. Palju kahtlusi H. olemasolus ja tema autorluses: 18 saj väitis saksa teadlane Wolf, et H ei ole
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), ps
Kõik kommentaarid