Kalevipoeg
Seitsmeteistkümnes
lugu
Eestis
oli õnnerikas põlv ja palju lapsi. Juba seitse aastat polnud ühtki
sõda maad laastanud.
Olevipoeg
oli selle ajaga kantsid kasvatanud, kaevandikud kohandanud ja Kalevi
kalmukünkale ilulinna ehitanud. Kalevipoeg nimetanud linna ema
mälestuseks Lindanisaks. Alevipoeg lasknud teise võimsa linna
Harjumaale keset sood rajada. Sulevipoeg asutanud Alutaha kolmandama
kindla koha varjupaigaks vaenu vastu.
Pärast
Kalevipoeg Seitsmeteistkümnes lugu Eestis oli õnnerikas aeg ja palju lapsi. Linnatark Olev oli ehitanud kindlused ja tornid. Sõja kartuses joosti oma kodudesse peitu. Kalevipoeg hakkas inimesi kokku koguma, et moodustada uued linnad. Viru randa saabusid sajad sõdalased, tuhanded tapjad ja piinajad. Jooksupoiss läks seda Lindanissa kunigale kuulutama. Seda kuuldes hüppas Kalevipoeg hobuse selga ja hakkas vapralt sadama poole ratsutama. Ta võttis endaga kaasa kanged kannupoisid ja võidumehed. Nii hobused kui mehed olid uhkelt rüüdes. Kalevipojast ja tema tegemistest kõneldi kui jumalast. Piigad vaatasid imetlusega mehe tegemisi ja olid tema nimel kõigeks valmis. Kalevipoeg asus sõjateele. Viru väljad olid võõraid täis, nad rüüstasid, piinasid ja tapsid. Sõtta astusid ka Sulevipeog, Alevipoeg ja Olevipoeg. Kalevipoeg läks otse
Referaat Kalevipoeg Seitsmeteistkümnes lugu Kalevipoeg. Seitsmeteistkümnes lugu Seitsmeteistkümnes lugu räägib sõjaratsu sõidust, Assamalla lahingust, juhtumistest põrgukatla juures ja muruneidude tantsust. Sõjaratsu sõit Kalevite pojal oli ratsu, kelle seljas ta ratsutas sõjakära kustutama. Ta võttis kaasa 50 kannupoissi Virumaalt, 60 Kuressaarest, 70 Soomemaalt ja veel teisi saarelasi. Kalevite hobu oli kallis: hõbepäitsed paistsid peast, kuldkangid valjastest, taalervööd saba tagant ja kudruskeed olid ümber keha. Kes
Kalevipoeg Seitsmeteistkümnes lugu · Sõjaratsu sõit · Asamalla lahing · Juhtumised põrgukatla juures · Muruneidude tants Elu oli olnud rahulik pikaaega (seitse suve segamata, seitse talve taotlemata). Olevi-, Sulevi- ja Alevipoeg olid ehitanud omale linnad, kuid siis kipus sõda kurnama. Kalevite poeg otsustas minna kuningale sõjast teatama ning siis kihutas sõtta. Endaga kaasas ta lahingusse inimesi Virumaalt, Kuressaarest, Soomemaalt kui ka teistelt saartelt. Siis kirjeldati milline Kalevite hobu välja näeb kallis ja uhke ning kui kena oli Kalevipoeg, kes selle ratsu peal sõitis ning kuidas Viru neidudele ta meeldis. Siis kirjeldati kuidas Kalevipoeg suure kära keskel hobuse sadulas meeste päid maha lõi.
Laulik paneb laulus kokku tõe ja vale, kuuldused ja väljmõeldised. Laulus elustuvad taplused, sõjad, hädaajad. Esiisade vaprus seisku au sees läbi laulude. Vägilased on nüüd aset leidnud Taevataadi juures, Kalevipoegki teiste keskel Muistsete põlvede mälestused on nüüd maetud kalmude rüppe, jäänud unustuse hõlma. Laulikule ilmutavad endised end unenäos. Laulik on kõik pajatused kokku kogunud, kedranud laululõngaks ja kudunud laulukangaks. 1. LUGU KALEVI TULEK. SALME JA LINDA. PULMAD. Kalevite sugu sai alguse Vanaisa (Taevataadi) poegadest ja surelikest neidudest, kelle pojad Kalevite soo esiisadeks said. Põhja piiril asuvas talus kasvasid 3 poega. Üks läks Venemaale kaupmeheks, teine Turjamaale ( Norra põhjaosa) sõdalaseks, kolmas sõitis jumala juhatusel kotka seljas Viru randa, kus lõi oma riigi ja sai selle valitsejaks. Läänes elas noor lesknaine, kes leidis karjateelt kana, tedremuna ja varesepoja. Kanast kasvas
Üheksateistkümnes lugu. · Sarvik-Taadi aheldamine , · Õnne aeg , · Pidu ja Tarkuseraamat , · Sõjateated Kp ehitab maailma otsa sõiduks endale hõbelaeva, millele paneb nimeks ,, Lennuk ,,. Laevale viidi suurel hulgal moona. Kaasasõitjad olid õnnelikud. Laev lahkus kodusadamast Soome poole. Teekonnal tuli Kp. Võidelda mitmete raskustega. Soome sortsid ajasid mere mässama. Lapsu rannast võeti laevale Lapsu tark. Jõuti Sädemete saareni. Sulevip. Läks saarele
ühe lapse (Emmi) käest halbade eluviiside pärast läbitungiva noomituse vastu võtma. Teiseks pandi Tarapita võõra auks ja terve seltskonna' lõbusaks ajaviiteks kunsttükke tegema. Ta oli kõrgesti koolitatud koer ja mõistis säherdusi vigureid teha, et uued sõbrad endale pisted kõhtu naersid ja Tarapita loojat kütsid, kes teda nii tähtsate annetega oli ehtinud. Kuid tema nimi ei olnud sugugi Jaanusele meelepärane. Tema, kes veel Vahuri juttudest eestlaste vanade jumalate lugu mäletas, pidas seda nime õigusega taevataadi Taara teotamiseks ja päris aru, kes koera sedaviisi oli nimetanud. «Tarapita nimi oli enne Tölp,» seletas Oodo naerdes, «aga et ta nii osav ja tark oli, häbenesime teda nii hüüda ja tahtsime talle õige hiilgava nime panna. Et aga meie oma tarkus ei ulatunud, küsisime kupjalt nõu, ja tema ütles: «Ma mäletan, et talupojad endises ebausus oma peajumalat «Taaraks» kutsusid ja teda praegu veel salaja austavad. Pange Tölbile nüüd
«Tõesti,» vastas poeet kergelt rinda ette ajades. «Meid on õieti kaks: Jehan Marchand, kes lauad lõikas ja teatrilava püstitas, ja mina, kes tüki kirjutas. Minu nimi on Pierre Gringoire.» «Cidi» autorgi poleks võinud uhkemini lausuda: Pierre Corneille. Lugejad on muidugi märganud, et alates silmapilgust, mil Jupiter vaiba taha kadus, kuni silmapilguni, millal uue moralitee autor nii äkki Gisquette'i ja Lienarde'i naiivse imetluse osaliseks sai, on tükk aega mööda läinud. Imelik lugu: kogu rahvahulk, kes veel äsja nii ärritatud oli, ootas nüüd komödiandi sõnu uskudes kannatlikult -- see tõestab vana tõde, mida meie teatrid iga päev kogevad, et kõige parem abinõu rahvast kannatlikult ootama panna on kinnitada, et etendus kohe algab. Kuid skolaar Joannes ei maganud. «Hei!» kisas ta keset vaikset ootamist, mis ärevusele oli järgnenud. «Jupiter, püha Neitsi, kuradi vigurdajad! Kas te meid tüssata tahate? Kuhu jääb etendus? Alustage, või muidu
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Kõik kommentaarid