Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Kalevipoeg 17. lugu kokkuvõte (0)

1 Hindamata
Punktid
Kalevipoeg
Seitsmeteistkümnes lugu
Eestis oli õnnerikas põlv ja palju lapsi. Juba seitse aastat polnud ühtki sõda maad laastanud.
Olevipoeg oli selle ajaga kantsid kasvatanud, kaevandikud kohandanud ja Kalevi kalmukünkale ilulinna ehitanud. Kalevipoeg nimetanud linna ema mälestuseks Lindanisaks. Alevipoeg lasknud teise võimsa linna Harjumaale keset sood rajada. Sulevipoeg asutanud Alutaha kolmandama kindla koha varjupaigaks vaenu vastu.
Pärast pikka õnnerikast aega saabunud sõda Viru randa . Kauged tuuled toonud sõdalasi tuhandeid ning piinajaid pilvedeni.
Kalevipoeg karganud sellepeale sõjaratsu sadulasse ja tõtanud tuuletuhinal sõjakära kustutama ja vaenuviha vaigistama. Kaasa võtnud ta viiskümmend meest Virumaalt, kuuskümmend Kuressaarest, seitsekümmend Soomemaalt ja veel sada meest mujalt Saaremaalt .
Viru väljadel sõdisid paljud sõjamehed. Teised sissetungijad läinud, aga teist rada. Külasid kurnama, peresid piinama, rahva vara riisuma ning tugevamaid tapma.
Seepeale astunud sõtta Kalevipoja kõrval sõtta ka Sulevipoeg, Alevipoeg ja Olevipoeg.
Kalevipoeg, kange mees, karganud hobu seljas keset sõda. Lasknud mõõgal tuisata, surma kombel sirutada ning meeste peadel lennata . Kehad kuhjunud virnadesse, kasvanud lausa mägedeks.
Hobu seljas püüdnud Kalevipoeg pakkupugejaid. Karanud siis Kalevipoeg hobusel hüpates mäest mäkke ning künkast künkasse. Õnnetuseks sattunud Kalevite kallis kõrb salasoosse. Kalevipoeg ei jõudnud enam pakkupugejaid kimbutada ning kutsus vennad vaenuväljalt puhkama.
Võidumehed hakkanud seepeale sõjasaaki omavahel jagama . Kalevipoeg sundinud sõjamehi kodu poole kõndima ning võidusõnumeid viima, ise hakanud sõpradega mööda maad edasi minema.
Mehed jõudnud lõpuks kohtadesse , kus polnud radu kõndimiseks. Kalevipoeg hakanud sinna teid rajama.
Kaugemale kõndides, nägid mehed taamalt suitsu taevasse tõusmas. Kanged mehed kiirustasid suitsu juhil sammuda kuni jõudsid kuristiku koopani, kus vanamoor pajal sööki valmistas.
Mehed oli pikast rännakust väsinud ning palusid eidel lisada patta ka nende osa, lubanud ise pada valvama jääda. Eit nõustunud, kuid hoiatanud neid veel võõra varga eest. Kanged mehed lubanud, et leemuga ei juhtu midagi, et nad korda mööda katelt valvavad ning valvsa pilguga vahivad. Eit läinud seepeale põõsastikku magama. Ka Sulevipoeg, Olevipoeg ning Kalevite kallis poeg heitnud magama, jättes Alevipoja pada valvama.
Mõne aja pärast ilmunud muru seest välja härjapõlvlane, kes salalikul sammul pajale lähemale astus. Härjapõlvalane oli kolme vaksa kõrgune, kitsehabe lõua all ning sarvekesed kõrva taga, kaelas olnud härjapõlvlasel kuldkellakene.
Härjapõlvlane hakanud Alevipoega paluma, et too lubaks leemt maitsta , Alevipoeg aga ei lubanud. Härjapõlvalane karanud seepeale paja serva peale ning teinud paja tühjaks. Härjapõlvlane kasvanud siis kuuse kõrguseni, sirgunud seitsmekümne süllani ning kadunud siis kui tina tuhka.
Alevipoeg tassinud siis katlasse paja täiteks uue täie vett ja kapsaid ning äratanud Olevipoja. Ise läinud Alevipoeg magama.
Sama hull lugu nagu Alevipojal, oli juhtunud ka Olevipoja ning Sulevipojaga, kes samuti tassinud peale härjapõlvlase külaskäiku katlasse uue vee ja kapsapead.
Tulnud siis Kalevipoja kord, kes valvsal silmil valvanud katelt ning murdnud kütteks maha mände.
Järsku ilmunud murupinnasest välja härjapõlvlane, kes palunud luba maitsta leemekest. Kalevipoeg lubanud suppi maitsta, kui härjapõlvlane oma kuldkella pandiks paneb. Härjapõlvlane palunud seda mitte teha. Kalevipoeg lubanud peale maitsmist talle kella tagasi anda. Härjapõlvlane jäänud kaubaga nõusse ning võtnud kaelast oma kuldkella. Kui aga Kalevipoeg kella enda kätte saanud, hakanud hirmsasti kõue müristama ning härjapõlvlane kadus kui tina tuhka.
Hirmsa mürina peale ärganud kanged mehed ja ka vanaeit unest ning tulnud kohe veidrat lugu vaatama. Vanaeit mõistnud olukorda, hakanud valjusti laulma ning heitnud end siis kuristikku. Mehed naernud vanaeide veidruse peale, söönud oma kõhud täis ning heitnud veel enne koitu puhkama.
Murueie tütred näinud noori mehi murul puhkamas ning läinud nende juurde. Murueide tütred andnud veel meestele head nõu ning lustinud veidi, kui juba ema neid koju tööle kutsus. Nii lõppenud meeste rännakutee ning murueide tütarde lustipidu.
Kalevipoeg 17-lugu kokkuvõte #1
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 1 leht Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2014-11-01 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 13 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor skaren Õppematerjali autor

Sarnased õppematerjalid

Kalevipoeg-Seitsmeteistkümnes lugu
1
doc

"Kalevipoeg" Seitsmeteistkümnes lugu

Kalevipoeg Seitsmeteistkümnes lugu Eestis oli õnnerikas aeg ja palju lapsi. Linnatark Olev oli ehitanud kindlused ja tornid. Sõja kartuses joosti oma kodudesse peitu. Kalevipoeg hakkas inimesi kokku koguma, et moodustada uued linnad. Viru randa saabusid sajad sõdalased, tuhanded tapjad ja piinajad. Jooksupoiss läks seda Lindanissa kunigale kuulutama. Seda kuuldes hüppas Kalevipoeg hobuse selga ja hakkas vapralt sadama poole ratsutama. Ta võttis endaga kaasa kanged kannupoisid ja võidumehed. Nii hobused kui mehed olid uhkelt rüüdes. Kalevipojast ja tema tegemistest kõneldi kui jumalast. Piigad vaatasid imetlusega mehe tegemisi ja olid tema nimel kõigeks valmis. Kalevipoeg asus sõjateele. Viru väljad olid võõraid täis, nad rüüstasid, piinasid ja tapsid. Sõtta astusid ka Sulevipeog, Alevipoeg ja Olevipoeg. Kalevipoeg läks otse

Kirjandus
Kalevipoeg 17-lugu
3
doc

Kalevipoeg 17. lugu

Referaat Kalevipoeg Seitsmeteistkümnes lugu Kalevipoeg. Seitsmeteistkümnes lugu Seitsmeteistkümnes lugu räägib sõjaratsu sõidust, Assamalla lahingust, juhtumistest põrgukatla juures ja muruneidude tantsust. Sõjaratsu sõit Kalevite pojal oli ratsu, kelle seljas ta ratsutas sõjakära kustutama. Ta võttis kaasa 50 kannupoissi Virumaalt, 60 Kuressaarest, 70 Soomemaalt ja veel teisi saarelasi. Kalevite hobu oli kallis: hõbepäitsed paistsid peast, kuldkangid valjastest, taalervööd saba tagant ja kudruskeed olid ümber keha. Kes

Kirjandus
Kalevipoeg-seitsmeteistkümnes lugu
1
docx

Kalevipoeg, seitsmeteistkümnes lugu

Kalevipoeg Seitsmeteistkümnes lugu · Sõjaratsu sõit · Asamalla lahing · Juhtumised põrgukatla juures · Muruneidude tants Elu oli olnud rahulik pikaaega (seitse suve segamata, seitse talve taotlemata). Olevi-, Sulevi- ja Alevipoeg olid ehitanud omale linnad, kuid siis kipus sõda kurnama. Kalevite poeg otsustas minna kuningale sõjast teatama ning siis kihutas sõtta. Endaga kaasas ta lahingusse inimesi Virumaalt, Kuressaarest, Soomemaalt kui ka teistelt saartelt. Siis kirjeldati milline Kalevite hobu välja näeb ­ kallis ja uhke ning kui kena oli Kalevipoeg, kes selle ratsu peal sõitis ning kuidas Viru neidudele ta meeldis. Siis kirjeldati kuidas Kalevipoeg suure kära keskel hobuse sadulas meeste päid maha lõi.

Kirjandus
Eepos-Kalevipoeg
13
rtf

Eepos "Kalevipoeg"

Laulik paneb laulus kokku tõe ja vale, kuuldused ja väljmõeldised. Laulus elustuvad taplused, sõjad, hädaajad. Esiisade vaprus seisku au sees läbi laulude. Vägilased on nüüd aset leidnud Taevataadi juures, Kalevipoegki teiste keskel Muistsete põlvede mälestused on nüüd maetud kalmude rüppe, jäänud unustuse hõlma. Laulikule ilmutavad endised end unenäos. Laulik on kõik pajatused kokku kogunud, kedranud laululõngaks ja kudunud laulukangaks. 1. LUGU ­ KALEVI TULEK. SALME JA LINDA. PULMAD. Kalevite sugu sai alguse Vanaisa (Taevataadi) poegadest ja surelikest neidudest, kelle pojad Kalevite soo esiisadeks said. Põhja piiril asuvas talus kasvasid 3 poega. Üks läks Venemaale kaupmeheks, teine Turjamaale ( Norra põhjaosa) sõdalaseks, kolmas sõitis jumala juhatusel kotka seljas Viru randa, kus lõi oma riigi ja sai selle valitsejaks. Läänes elas noor lesknaine, kes leidis karjateelt kana, tedremuna ja varesepoja. Kanast kasvas

Kirjandus
Kõigi Kalevipoja osade kokkuvõtted
31
docx

Kõigi Kalevipoja osade kokkuvõtted

Üheksateistkümnes lugu. · Sarvik-Taadi aheldamine , · Õnne aeg , · Pidu ja Tarkuseraamat , · Sõjateated Kp ehitab maailma otsa sõiduks endale hõbelaeva, millele paneb nimeks ,, Lennuk ,,. Laevale viidi suurel hulgal moona. Kaasasõitjad olid õnnelikud. Laev lahkus kodusadamast Soome poole. Teekonnal tuli Kp. Võidelda mitmete raskustega. Soome sortsid ajasid mere mässama. Lapsu rannast võeti laevale Lapsu tark. Jõuti Sädemete saareni. Sulevip. Läks saarele

Kirjandus
E Bornhöhe Ajaloolised jutustused tasuja
0
docx

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

ühe lapse (Emmi) käest halbade eluviiside pärast läbitungiva noomituse vastu võtma. Teiseks pandi Tarapita võõra auks ja terve seltskonna' lõbusaks ajaviiteks kunsttükke tegema. Ta oli kõrgesti koolitatud koer ja mõistis säherdusi vigureid teha, et uued sõbrad endale pisted kõhtu naersid ja Tarapita loojat kütsid, kes teda nii tähtsate annetega oli ehtinud. Kuid tema nimi ei olnud sugugi Jaanusele meelepärane. Tema, kes veel Vahuri juttudest eestlaste vanade jumalate lugu mäletas, pidas seda nime õigusega taevataadi Taara teotamiseks ja päris aru, kes koera sedaviisi oli nimetanud. «Tarapita nimi oli enne Tölp,» seletas Oodo naerdes, «aga et ta nii osav ja tark oli, häbenesime teda nii hüüda ja tahtsime talle õige hiilgava nime panna. Et aga meie oma tarkus ei ulatunud, küsisime kupjalt nõu, ja tema ütles: «Ma mäletan, et talupojad endises ebausus oma peajumalat «Taaraks» kutsusid ja teda praegu veel salaja austavad. Pange Tölbile nüüd

Kirjandus
V-Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
0
docx

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

«Tõesti,» vastas poeet kergelt rinda ette ajades. «Meid on õieti kaks: Jehan Marchand, kes lauad lõikas ja teatrilava püstitas, ja mina, kes tüki kirjutas. Minu nimi on Pierre Gringoire.» «Cidi» autorgi poleks võinud uhkemini lausuda: Pierre Corneille. Lugejad on muidugi märganud, et alates silmapilgust, mil Jupiter vaiba taha kadus, kuni silmapilguni, millal uue moralitee autor nii äkki Gisquette'i ja Lienarde'i naiivse imetluse osaliseks sai, on tükk aega mööda läinud. Imelik lugu: kogu rahvahulk, kes veel äsja nii ärritatud oli, ootas nüüd komödiandi sõnu uskudes kannatlikult -- see tõestab vana tõde, mida meie teatrid iga päev kogevad, et kõige parem abinõu rahvast kannatlikult ootama panna on kinnitada, et etendus kohe algab. Kuid skolaar Joannes ei maganud. «Hei!» kisas ta keset vaikset ootamist, mis ärevusele oli järgnenud. «Jupiter, püha Neitsi, kuradi vigurdajad! Kas te meid tüssata tahate? Kuhu jääb etendus? Alustage, või muidu

Kirjandus
Tõde ja Õigus II Terve tekst
291
doc

Tõde ja Õigus II Terve tekst

I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h

Eesti keel




Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun