"Kalevipoeg" Seitsmeteistkümnes lugu (1)

Kalevipoeg
Seitsmeteistkümnes lugu
Eestis oli õnnerikas aeg ja palju lapsi. Linnatark Olev oli ehitanud kindlused ja tornid.
Sõja kartuses joosti oma kodudesse peitu. Kalevipoeg hakkas inimesi kokku koguma, et moodustada uued linnad. Viru randa saabusid sajad sõdalased, tuhanded tapjad ja piinajad. Jooksupoiss läks seda Lindanissa kunigale kuulutama. Seda kuuldes hüppas Kalevipoeg hobuse selga ja hakkas vapralt sadama poole ratsutama. Ta võttis endaga kaasa kanged kannupoisid ja võidumehed. Nii hobused kui mehed olid uhkelt rüüdes. Kalevipojast ja tema tegemistest kõneldi kui jumalast. Piigad vaatasid imetlusega mehe tegemisi ja olid tema nimel kõigeks valmis. Kalevipoeg asus sõjateele. Viru väljad olid võõraid täis, nad rüüstasid, piinasid ja tapsid . Sõtta astusid ka Sulevipeog, Alevipoeg ja Olevipoeg. Kalevipoeg läks otse lahingu keskele ja vehkles võimsalt mõõga ja tulirauaga. Ta raius meeste päid, purustas jala- ja käeluid, selgroogusid ja küljeluid. Surnukehad katsid mägesid ja künkaid, nende keskel jalutas Kalevipoja hobune. Kalevipoeg püüdis hobusel pakkupugejat kätte saada, kuid õnnetuseks hüppas ratsu salasoosse. Hobune hukkus. Kui Kalevipoeg ei jõudnud enam pakkupugejaid kimbutada, kutsus ta oma sõbrad ja tegi ettepaneku puhkama minna.
Võidmuehed hakkasid sõjasaaki jagama . Taplemisest tuli õppust võtta, mehed pidid seisma kui müürid ja vaenlase tabama. Kui riiki kaitsta, pole vaja karta võõrast võimu. Võim pidi jääma ühe isiku kätte, et tähtsusetust tüli ei tõuseks. Peale seda sõnumit saatis Kalevipoeg mehed kodu poole sammuma ja võidusõnumit edasi andma. Mõne aja pärast jõudsid kangelased kohta, kus poldud enne käidud. Taamal paistis suitsu, lähemale jõudes nähti lõket. Mehed jõudsid koopasse , milles istus vanamoor. Naine keetis midagi. Alevipoeg päris eide paja kohta. Vanaeit vastas, et ta keedab leemelakkekesta ja kapsapäid. Sulevipoeg tegi ettepaneku, et vanamoor võiks magama minna ja nad keedaks ise toitu edasi. Moor käskis meestel valvas olla, et võõras katla alt tuld ei kustutaks. Mehed lubasid kordamööda pajal silma peal hoida. Alevipoeg jäi esimesena valvesse. Järsku astus muru seest välja härjapõlvlane. Ta palus lasta maitsta leememärga. Äkitselt kargas härjapõlvlane paja äärde ja hakkas leemekesta lakkuma, ta paisus lausa pilvedeni, seejärel kadus jäljetult. Alevipoeg valas katlasse vett ja lisas kapsapäid ning ajas Olevipoja katelt valvama. Tuli härjapõlvlane ja sama lugu kordus taas. Ka Olevipoeg kandis katlasse vett ja kapsapäid ja ajas Sulevipoja üles katelt valvama. Jällegi tuli härjapõlvlane, sõi supi ära ning paisus hiiglaslikuks. Ka Sulevipoeg täitis katla uuesti ja äratas Kalevipoja katelt valvama. Kui härjapõlvlane seekord tuli ja palus leememärga maitsta, küsis kalevipoeg pandiks vastu kuldkella härjapõlvlase kaelast. Härjapõlvlane väitis kavalalt, et kell on tal kaelas selleks, et teda võõralt väljalt üles leitaks, kui ta ära peaks kaduma. Kalevipoeg lubas peale sööki härjapõlvlase ise kella tagasi kaela köita. Kui Kalevipoeg kella kätte oli saanud, laksas ta härjapõlvlasele otsaette. Härjapõlvlane kadus. Sulevipoeg, Olevipoeg, Alevipoeg ja vanaeit ärkasid üles. Moor hakkas laulma ja tantsima oma noorusajast, kuni kukkus kuristikku. Kanged mehed hakkasid naerma. Mehed pajatasid, kuidas vennike katla oli nende vahi ajal tühjaks teinud, seejärel tegi Kalevipoeg ettepaneku magama jääda ja hommikul kõigil koju naiste ja laste juurde minna.
Meeste juurde jõudsid murueide tütred. Nad tahtsid neile udumütsid ja kastekeerust kuuekesed valmistada. Kuulnud , kuidas kägu kurvalt kukkus ja linnuke leinalaulu laulis, käskisid murueide tütred meestel kurbuse kuusikusse ja leinamise lepikusse jätta, hobu ära ehtida ning teele asuda . Kalevipojale anti nõu taevasse , põrgusse ja sõtta mineku kohta. Murueide tütred jäid lustipidu lõpetama, kuid juba hüüdis eit nad koju töid tegema. Õnneaasta oli otsas ja samuti ka lustipidu.