Leidsid 8 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kalevipoeg 17. lugu kokkuvõte". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
alevipoeg, põlv, härjapõlvlane, paja, seepeale, kange, olevipoeg, sulevipoeg, vaenu, hobu, puhkama, kanged, maitsta, seitse, võtnud, seljas, pajal, pada, katelt, tuhka, palunud, tütred, murueide, ajaga, sood, asutanud, randa, kauged, toonud, sõjaratsu, kustutama, kuuskümmend, saaremaalt, sissetungijad, piinama, riisuma, tapma, astunud, kombelSeda kuuldes hüppas Kalevipoeg hobuse selga ja hakkas vapralt sadama poole ratsutama. Ta võttis endaga kaasa kanged kannupoisid ja võidumehed. Nii hobused kui mehed olid uhkelt rüüdes. Kalevipojast ja tema tegemistest kõneldi kui jumalast. Piigad vaatasid imetlusega mehe tegemisi ja olid tema nimel kõigeks valmis. Kalevipoeg asus sõjateele. Viru väljad olid võõraid täis, nad rüüstasid, piinasid ja tapsid. Sõtta astusid ka Sulevipeog, Alevipoeg ja Olevipoeg. Kalevipoeg läks otse lahingu keskele ja vehkles võimsalt mõõga ja tulirauaga. Ta raius meeste päid, purustas jala- ja käeluid, selgroogusid ja küljeluid. Surnukehad katsid mägesid ja künkaid, nende keskel jalutas Kalevipoja hobune. Kalevipoeg püüdis hobusel pakkupugejat kätte saada, kuid õnnetuseks hüppas ratsu salasoosse. Hobune hukkus. Kui Kalevipoeg ei jõudnud enam pakkupugejaid kimbutada, kutsus ta oma sõbrad ja tegi ettepaneku puhkama minna.
Referaat Kalevipoeg Seitsmeteistkümnes lugu Kalevipoeg. Seitsmeteistkümnes lugu Seitsmeteistkümnes lugu räägib sõjaratsu sõidust, Assamalla lahingust, juhtumistest põrgukatla juures ja muruneidude tantsust. Sõjaratsu sõit Kalevite pojal oli ratsu, kelle seljas ta ratsutas sõjakära kustutama. Ta võttis kaasa 50 kannupoissi Virumaalt, 60 Kuressaarest, 70 Soomemaalt ja veel teisi saarelasi. Kalevite hobu oli kallis: hõbepäitsed paistsid peast, kuldkangid valjastest, taalervööd saba tagant ja kudruskeed olid ümber keha. Kes Kalevipoega ratsul sõtta sõitvat nägi, see lausus: ,,Seep see poissi paistab palju, seep see meesi maksab kallist! Hobu alla hõbedane, kuningas seljas kullasta!" Kalevipoeg kange mees sõitis hobuse sadulas sõjakära keskele ja lasi hobusel seal hüpata ja karata, ise mehi mõrvates. Kalevite sõjaratsu hukkus Assamalla
Kalevipoeg Seitsmeteistkümnes lugu · Sõjaratsu sõit · Asamalla lahing · Juhtumised põrgukatla juures · Muruneidude tants Elu oli olnud rahulik pikaaega (seitse suve segamata, seitse talve taotlemata). Olevi-, Sulevi- ja Alevipoeg olid ehitanud omale linnad, kuid siis kipus sõda kurnama. Kalevite poeg otsustas minna kuningale sõjast teatama ning siis kihutas sõtta. Endaga kaasas ta lahingusse inimesi Virumaalt, Kuressaarest, Soomemaalt kui ka teistelt saartelt. Siis kirjeldati milline Kalevite hobu välja näeb kallis ja uhke ning kui kena oli Kalevipoeg, kes selle ratsu peal sõitis ning kuidas Viru neidudele ta meeldis. Siis kirjeldati kuidas Kalevipoeg suure kära keskel hobuse sadulas meeste päid maha lõi.
Vennad otsivad kivid ja asuvad võistu viskama. Vanema venna kivi lendab üle järve ja langeb vette kalda lähedal. Keskmise venna kivi langeb vee ja kuiva maa piirile. Noorema venna kivi tuhises üle järve kuivale kaldale. Noorem vend saab kuningaks. Teised vennad lahkuvad kodumaalt. Pärast vendaade lahkumist asub Kalevipoeg tööle. Ta hakkab kündma. Maal tärkavad vili, marjad, lilled ja mets. Kalevipoeg, väsinud kuumast päevast ja künnitööst, heidab puhkama. Hobu kõnnib omapäi metsa serva, kus hundid temast haisu ninna saavad. Hundid murravad hobuse. Hobuse kehast kasvasid künkad, puud, põõsad, pilliroog, kõrkjad, mis kõik mälestust märgivad. 9. LUGU KÄTTEMAKS HUNTIDELE. SÕJASÕNUMID. ÖINE NÕUANDJA. SÕJAKULLERI SÕIT. Kalevipoeg ärkab ja läheb hobust otsima. Leiabki ratsu riismed ja kohe on selge, kes on kuriteos süüdi.Vihane Kalevipoeg läheb, mõõk käes, hundipesi pillutama. Pimedani metsalisi
perioodi, seal hulgas nimetab ta hädaohu, orjakütke, sõja, nälja, viletsuse, katku ja Tautsi- tappe perioodi. Lõpetuseks ütleb autor, et on aeg hakata tunnistama seda vaba rahvust, kes omab seda kaunist kultuuri. Kümnes lugu. Kümnendas loos näeb Kalevipoeg kahte pahareti poega,kes kaklevad Kikerpära soo pärast ja paluvad Kalevipoega seda tüli lahendama. Kalevipoeg soovitab neil maad ära jagada ning seda tehakse Mustapalli küla juures, mis asub jõe ääres. Seda sama jõge tahab Alevipoeg kinni ajada ja satub seeläbi läbirääkimistesse vetevaimuga, kes pakub talle kulda, kui Alevipoeg jõge kinni ei aja. Vetevaim lubab kulda järgmiseks hommikuks, aga ta ei saa seda kokku ning Alevipoeg tahab jõe kinni ajada. Vetevaim kutsub ta veel õhtul enda juurde läbirääkima, aga Alevipoeg haistab midagi kahtlast ja saadab sinna hoopis Kalevite kannupoisi. Vetevaimul oligi plaan Alevipoeg tappa, aga Kalevite kannupoiss, kes tegelikult Vetevaimu juurde läks, pääseb minema
kaudu selle näo silmi otsima. Asjatu töö. Kõik valge habe, ninapuna ja kübararooste. Poiss otsis, vahtis vahel mujale ja hakkas jälle otsima. Korraga tundis ta, et miski asi nagu Taara piksenool tema jalge vahele raksatas, ning üks hele hääl hüüdis: «Such', Tarapita, such'!» ja kõle must kogu müksas pea nii tormiliselt meie sõbra sülle, et ta vennike tagurpidi üle laua-hunniku lendas. Vali naerulagin kahest heledast kõrist tõusis seepeale sealsamas ligidal ja lossihärra lapsed, kümneaastane poiss ja pisut noorem tüdruk, tõttasid õnnetuspaigale. Siin sirgus meie noormees parajasti püsti ja märkas, mis temaga oli sündinud. Ta pilk langes esiti pahaselt suure koera Tarapita peale, kes oma isanda käsul nii harimata viisil ratast oli püüdnud. Koer ei näinud oma koerustükki sugugi kahetsevat, sest ta kargas, ratas suus, kui päris narr ringi, aga tütarlapse
k.; Horatius). 17 pole nähtud niisugust lodevust skolaaride poolt; seda kõike on teinud sajandi neetud leiutised: suurtükid, mortiirid, pommilaskjad, kõigepealt aga trükikunst, see uus Saksamaa katk. Ei enam käsikirju ega raamatuid! Trükkimine tapab raamatukauplemise. Maailma lõpp on ligidal.» «Seda märkan ma ka sametriide levikust,» ütles karusnahakaupmees. Sel silmapilgul lõi kell kaksteistkümmend. «Ah!... » hüüdis rahvas nagu ühest suust. Skolaarid jäid vait. Seepeale algas suur sagimine, jalgade ja peade liikumine, üldine köhimine ja nuus-kamine; igaüks korraldas ennast, seadis end valmis, tõusis üles, liikus ühele või teisele poole. Sellele järgnes suur vaikus; kõigil jäid kaelad õieli, suud lahti, kõigi pilgud pöördusid marmorlaua poole... Sinna ei ilmunud aga kedagi. Seal seisid endiselt paleefoogti neli seersanti, sirged ja liikumatud nagu ülevärvitud raidkujud. Kõigi silmad
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
annaabi.ee 
