Latikas Latikas on kõrget kasvu külgedelt lapik kala. Ta on suur ja pikaealine. Rekordsuurused on: kaal 5,5 kg, vanus 32 aastat ja pikkus 82 cm. Latikas elab järvedes ja aeglaselt voolavates jõgedes. Mõnikord võib teda näha ka vähesoolases merelahes. Latikad elavad peaaegu kogu Euroopas - ainult päris Lõuna- Euroopas pole neid leitud. Noored kalad sulistavad rohkem kaldavees taimede vahel peitust mängides. Nad püüavad söögiks pisikesi veeloomi. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul. Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Koduks on lihtsalt üks maatükk, mida ta oma silmadega vaatama ulatub. Sinna tuleb ka emane ning seal toimubki kudemine. Emakala mari kleepub taimedele.
Pesa teevad sinikaelte emad anamasti tiheda kaldataimestiku varju. Kaldast kaugemal tegutsevad tuttpütid. Nad on väga head sukeldujad ja võivad vee all olla üle minuti. Järvel elab ka mitut liiki kajakaid (nt naerukajakas, hõbekajakas), kes toituvad kaladest. Peipsi järve kohal võib ka haruharva näha uhket kalakotkast. Teda toob sinna soov püüda mõni suurem kala. Peipsi järves elab arvukalt mitmesuguseid väikesi loomi. Vohava järvetaimestiku vahel madalas soojas kaldavees on neil eriti soodsad elutingimused. Taimedest ja nende jäänustest toituvad puruvanade jt putukate vastsed, kes ise omakorda toiduks kiilivastsetele, selgõuduritele, vesiharkidele, ujuritele ja ujurivastsetele. Mööda taimi roomavad teod, hõõrlaga toiduks taimetükikesi kraapides. Ohtralt elab vees ka väikesi vähikesi, näieteks nagu mokroskoopilisi vesikirpe ja sõudikuid, kes koos keriloomade ja teiste pisiputukatega loomhõljumi moodustavad ning umbes pooleteise sentimeetri
-limuksolge ja maatuss e. naaskelsaba. Solkme emasloom on kuni 20 cm pikk. Munad väljuvad sooltest koos peremeesorganismi väljaheidetega. Maatuss elab samuti soolestikus ja ronib läbi päraku välja munema. Tema munad on väga vastupidavad. Ümarussid ehk namatoodid on võib-olla maailma kõige arvukamad loomad. Neid elab enam-vähem kõikjal ning paljud neist parasiteerivad teistes loomades ja taimedes. Näiteks võib mõnes paigas madalas kaldavees leida ühelt põhjaliiva ruutmeetrilt rohkem kui üks miljon tillukest ümarussiisendit. Ümarussid on põhiliselt ühesuguse toruja välimusega enamik neist on alla 3 mm pikkused, väljaveninud, lihaselise, mõlemast otsast teritatud kehaga. Ümarussid ehk nematoodid (Nematoda) on loomade hõimkond, kuhu kuulub üle 80 000 erineva liigi, kellest umbes 15 000 on parasiteerivad. Ümarussid on levinud nii mage-, merevees kui ka maismaal
Latikad elavad peaaegu kogu Euroopas - ainult päris Lõuna-Euroopas pole neid leitud. On peamiselt järvede ja aeglasevooluliste (0,3 m/s) jõgede kala, harvem leidub ka magestunud merelahtedes. Noorelt elab kaldalähedases rikkaliku taimestikuga vees, hiljem meeldib rohkem kaldast eemal olev ja taimestikuvaene paik mudase (vähem liivase) põhja lähedal. Eluviis võib olla nii liikuv, kui paikne. Aktiivsus on enam-vähem võrdne kogu ööpäeva jooksul. Noored kalad sulistavad rohkem kaldavees taimede vahel peitust mängides. Noores eas sööb latikas küll põhiliselt zooplanktoneid, kuid peatselt läheb üle põhjas elavatele selgrootutele. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Toidu leidmisel on peamiseks meeleks nägemine, tähtis roll on ka kuulmisel. Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul. Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu.
Vesipaju Autori foto Sanglepp Autori foto Sanglepa levik Ülesanne: Analüüsi sanglepa levikut ja leia 2 Ülesanne: kirjelda sanglepa lehte Varsakabi • Rahvasuus konnakapsas, latiklill. • Õitseb kevadeti suurvee ajal. • Kinnitub risoomiga. Autori foto Kollane võhumõõk • Metsik iiris. • Küllaltki tavaline. • Niiskete niitude ja metsade taim. 2.2. Kaldaveetaimed • Madalas kaldavees kasvavad hundinui, pilliroog, soovõhk, järvekaisel jne. • Varred pikad. Autori fotod Hundinui • Tuntud oma suure tumepruuni õisiku e tõlviku poolest. • Õisikus on tohutul hulgal seemneid. • Ühes grammis on üle üheteistkümne tuhande seemne. • Kinnitub risoomiga. http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/hundin ui.htm Hundinuia tõlvik ISASÕIE D EMASÕIE D
Loodekalda juures on allikas. Suurvee ajal tõuseb veetase kuni 1m; sellest nähtub, et järve valgala on võrdlemisi suur. Järve vesi on rohekaskollane, keskmise läbipaistvusega ja üsna hästi segunev. Vee reaktsioon on aluseline (pH 7,6- 8,4) ; mineraalaineid on vees üsna palju, orgaanilisi aineid vähesel hulgal. Taimestik oli 1954. aastal keskmise rohkusega, hõivas neljandiku järvest ja koosnes üsna paljudest liikidest (23). Kaldavees domineerisid pilliroog ja järvekaisel; veepinnal oli rohkem kollast vesikuppu vähem vesiroose ja penikeelt. Veesisestest taimedest esinesid peamiselt mändvetikalised, vesikatk, kaelus-penikeel ja kardhein. Kuigi fütoplanktonit on vähe, võib siiski oletada vee õitsemist. Zooplanktonit leidub keskmisel hulgal, põhjaloomastikku vähe. Hea kalajärv, kus on rohkesti latikat, aga ka haugi, roosärge, särge, ahvenat ja linaskit. On
vastsed arenevad merepõhjal. Tänu Sellisele kohastumisele on lest levinud kogu Läänemeres. Latikas Latikas on kõrget kasvu külgedelt lapik kala. Ta on suur ja pikaealine. Rekordsuurused on: kaal 5,5 kg, vanus 32 aastat ja pikkus 82 cm. Latikas elab järvedes ja aeglaselt voolavates jõgedes. Mõnikord võib teda näha ka vähesoolases merelahes. Latikad elavad peaaegu kogu Euroopas - ainult päris Lõuna-Euroopas pole neid leitud. Noored kalad sulistavad rohkem kaldavees taimede vahel peitust mängides. Nad püüavad söögiks pisikesi veeloomi. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul. Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Koduks on lihtsalt üks maatükk, mida ta oma silmadega vaatama ulatub. Sinna tuleb ka emane ning seal toimubki kudemine. Emakala mari kleepub taimedele
katab põhja ainuliigiliste mõne või mõnekümne ruutmeetri suuruste laikudena, ent paiguti võtab enda alla mitmesajameetrise läbimõõduga väljasid. Kirburohu laigud võivad kohati katta veepinna täielikult. Vesikirburohu sügavuspiir küünib kahe meetrini, kuid suuremad ja tihedamad laigud asuvad poolteise meetri sügavusel; kuni poolemeetrises vees kasvavad taimed väikeste laikudena või hajusalt. Neljas valitseja rooghein kasvab kaldavees 0,22 meetri sügavusel omaette tukkadena, külgnedes pilliroo või järvkaislaga ning moodustades nendega vahel ühiskooslusi. Mõnel juhul on rooghein ainus helofüüt, temast järve poole jäävad kas kirburohu või penikeelte laigud. Rohkesti on roogheina tukkasid järve kirdeosas, eriti saarega eraldatud lahes. Penikeele liikidest on sagedamad läikpenikeel ja kaeluspenikeel. Tüüpilise läikpenikeele kõrval on ka ogatipuliste lehtedega vormi (f. acuminatus)
Riimvees elavad latikad söövad koorikloomi, 3 Kalad meie toidulaual lõhkjalalisi ja lõnguskilbilisi ja hulkharjasusse, järvedes putukavastseid. Latikas elab järvedes ja aeglaselt voolavates jõgedes. Mõnikord võib teda näha ka vähesoolases merelahes. Latikad elavad peaaegu kogu Euroopas - ainult päris Lõuna-Euroopas pole neid leitud. Noored kalad elutsevad rohkem kaldavees ja püüavad söögiks pisikesi veeloomi. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Latikas on Eesti sisevete üks tähtsamaid püütavaid kalu. Lõuna pool kasvab latikas kiiremini ja saab suguküpseks 3-4-aastaselt, põhja pool 58-aastaselt. Latikas võib elada 2527 aastat. Latika peamised vaenlased on luts, koha ja haug.
Melissitõmmisega tehtud kompresse pannakse liigestele ja lihastele reumaatilise valu korral, samuti põrutada saanud kohtadele, haavanditele ja paisetele. Samuti sobib meliss juurvilja- ja seenetoitudesse, riivsalateisse, salateisse ja magustoitudesse. Piparmünt: Piparmünt (Mentha piperita) kuulub huulõieliste perekonda. Taim pärineb Inglismaalt. Eestis piparmünti metsikult ei kasva. Üks piparmündi eellasi on aga Eesti jõgede kaldal ja kaldavees kasvav vesimünt, millest saab keeta healõhnalist teed. Kuna piparmünt on hübriiditaim, saab teda paljundada vaid vegetatiivselt. Piparmündi lehtedest valmistatakse teed. Samuti kasutatakse piparmünti köögis maitseainena lambalihatoitudele, ühepajatoitudele, jogurtites ja magustoitudes. Ürti saab kasutada ka ravimina. Piparmündipreparaadid rahustavad, vaigistavad valu, ergutavad sapieritust ning talitavad maksa ja neil on antiseptiline ja antitoksiline toime. Basiilik:
Looduskaitse alla ei kuulu. LAITIKAS Latikas on kõrget kasvu külgedelt lapik kala. Ta on suur ja pikaealine. Rekordsuurused on: kaal 5,5 kg, vanus 32 aastat ja pikkus 82 cm. Latikas elab järvedes ja aeglaselt voolavates jõgedes. Mõnikord võib teda näha ka vähesoolases merelahes. Latikad elavad peaaegu kogu Euroopas - ainult päris Lõuna- Euroopas pole neid leitud. Noored kalad sulistavad rohkem kaldavees taimede vahel peitust mängides. Nad püüavad söögiks pisikesi veeloomi. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul. Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Koduks on lihtsalt üks maatükk, mida ta oma silmadega vaatama ulatub. Sinna tuleb ka emane ning seal toimubki kudemine. Emakala mari kleepub taimedele. Selleks ajaks
karukollal. Sookold on oluliselt väiksem, ei moodusta suuri kloone, ning kasvab märjematel kohtadel. 6 Konnaosi (Equisetum fluviatile, sünonüüm Equisetum limosum) Konnaosi on mitmeaastane sõnajalgtaim osjaliste sugukonnast. Taime vars on sile, võib olla kas okstega või ilma, pikkus 40140 cm. Lehtede tuped on tihedalt vastu vart. Eosed valmivad juunis-juulis. Sageli kasvab ta tihedate kolooniatena mageveekogude kallastel või madalas kaldavees, näiteks tiikides, soodes jt. Eestis tavaline. Kuu-võtmehein (Botrychium lunaria) Kuu-võtmehein on maokeeleliste sugukonda kuuluv rohttaim. Kasvab kuivadel niitudel ja puisniitudel. Õitseb juulis ja augustis. Kõrgus kuni 30 cm. Mets-vareskold (Diphasiastrum complanatum, varem Lycopodium complanatum) Mets-vareskold on kollaliste sugukonda kuuluv taim. Ta kasvab kuivades männi- ja segametsades igihalja püsikuna. Vars roomav, enamasti maasisene, kuni 1 m pikk. Lapikud
Nohipalu Mustjärv, mille pindala on 22,1 hektarit, Suur Suujärv, mille pindala on 4,93 hektarit ja Keskmine Suujärv, mille pindala on 2,11 hektarit. Elupaigatüüp huumustoitelised järved ja järvikud hõlmab endas pruuniveelisi järvi ja rabalaukaid, mille vesi on happeline ning rohke humiinaine tõttu üsna tume. Rabajärvedel ja -laugastel kõrgem kaldaveetaimestik kas puudub või on väga hõre, veesiseseid soontaimi ei kasva ning ka ujulehtedega taimi on vähe, kuid nii kaldal kui ka kaldavees kasvab rohkesti turbasamblaid (Paal, 2007). 3. Liigid looduskaitsealal Meenikunno looduskaitseala on liigiliselt väga mitmekesine. Leidub palju selgroogseid, selgrootuid ja taimi. Lisaks tavapärastele liikidele, pohlad, mustikad, seened, jõhvikad, leidub looduskaitsealalt ka kaitsealuseid liike. Rabast leidub mitmeid kaitsekategooria esindajaid. Esimene neist on rüüt (PLUVIALIS APRICARIA) elutseb Eestis lagerabadel. Pesitseb lagedatel peenar-älves-rabadel. Pesa rajab
Õiepõhi on ümar (väikesel vesiroosil enam-vähem neljakandiline). Samuti on valge vesiroosi lehtedel laiem lõhe. Lehe pearood on peaaegu sirge (väikesel vesiroosil kõver). Valge vesiroos ja väike vesiroos annavad sageli hübriide, mis teeb nende eristamise raskemaks. Valge vesiroos ja väike vesiroos Konnaosi: Sageli kasvab ta tihedate puhmikutena mageveekogude kallastel või madalas kaldavees, näiteks tiikides, soodes jt. mudase põhjaga veekogudes. Taime vars on sile, võib olla kas okstega või ilma, 40140 cm pikk. Varred on 28 mm jämedad ja 1030 peene sõlmega. Igast varresõlmest kasvab välja väikeste, 510 mm pikkuste mustade otstega lehekujuliste soomuste männas. Lehtedetuped on tihedalt vastu vart. Paljudel, kuid mitte kõigil vartel on lühikesed, 15 cm pikkused tõusvate ja laiali sirutuvate jätkete
● Happening’id ja performance’id. 1970. aastate kunst: ● Eesti kunst oli distantseerunud “suure kodumaa” kunstist; ● Pigem orienteeruti lääne kunstis toimuva järgi, arendati edasi 60ndatel tekkinud noorterühmituste loomeideid (ANK-64); ● Sotsialistlik realism ei kadunud, kuid ei domineerinud. Jüri Arrak: Tsirkus Inimesed esemetega Aili Vint: Must meri Kivi kaldavees Toomas Vint: Mäng Malle Leis: Kirjanik Mari Saat Autoportree 1970ndate kunst ENSVs: ● Ülimalt esteetiline; ● Tehniliselt väga kõrgel tasemel; ● Teadlikult välditi otsekoheste hinnangute andmist ühiskonnaelule ja poliitikale; ● Sotsialistliku realismi mõju eesti kunstile oli märkimisväärselt vähenenud; ● Oma seisukohti väljendati osavalt peidetud kujundite ja värvikombinatsioonide abil.
Peamised levitajad on veelinnud, inimene levitab taimi peamiselt laevatamise ja parvetamisega. Looduslikku magevee taimkonda tuleb pidada vanemaks kui ümbritsevat maismaa taimkonda. Meie järvede taimestiku algust arvestatakse10 000 a tagasi (soe allerödi periood), taimed olid esimesed sisserändajad jääserva vahetuis jälgedes, samal ajal oli maismaataimestik veel üsna arktilist laadi. Ühtlasi tuleb veesiseseid taimekooslusi lugeda ajalooliselt vanemaiks kui kaldavees kasvavaid. Viimased said sisse rännata alles hiljem kui kliima oli soojem, mitte enne boreaalset kliimaperioodi6000 a tagasi 16 17
süvatrümmi kaupade vedamiseks. Knarrid olid esmajoones kindlalt kohale kinnitatud mastidega purjelaevad, kuigi vööris ja ahtris olid mõlemas pardas ka mõned avaused aerude jaoks. Sõjalaevade maste oli võimalik hõlpsasti langetada, et vähendada aerude jõul liikumise ajal aluse õhutakistust ja suurendada stabiilsust või siis üllatusrünnaku ajal ennast märkamatuks muuta. Puri oli tavaline edasiviiv jõud merel, jõgedel ja kaldavees aga sõuti aerudega. Viikingilaeval lehvis nelinurkne raapuri. Säilinud purjeriidetükkidest saame teada, et laevapurjed olid tehtud villasest kangast, mitte linasest. Viikingid said tugeva veekindla villa Skandinaavia lammastelt ja see andis nende laevadele vastupidavad ja painduvad purjed. Viikingilaevade edu saladus peituski purje ja aerude ühendamises. See muutis laevad ka harukordselt kohanemisvõimeliseks. Veesõidukite kõrge masti ja sellele vastava tugeva
pikaks nokaks. Õitseb mai lõpul, juunis; viljub juuni lõpul, viljad püsivad augustini. Kasutamine: jäikuse tõttu ei sobi meil loomasöödaks; põhjapõdrad söövad aga küll, on neile oluline lumealune sööt. Paberitööstusele võiks olla tooraineks. PILLIROOG Phragmites australis, phragma (kr.k.) aed, tara; phragmites taramaterjalina kasutatav; australis lõunapoolne, lõunamaine. Kasvukoht: järvede, jõgede kaldavees, kallastel, eriti suudmealadel ja koolme- kohtades, kuhu koguneb rohkesti uhtematerjali. Ka mererannikul, siirde- soometsades, rabaservadel, madalsoodes. Mitmeaastane peamiselt vees kasvav kõrreline, pika 1-3 cm jämeda roomava risoomiga. Kõrred 0,8-4 m kõrged, püstised; lehed lamedad, hallikasrohelised, jäigad, lehelaba alumisel kolmandikul nn. hambajäljed. Pilliroo lehed pöörduvad servadega vastu tuult, tema nõtke kõrs paindub, aga ei murdu
annaabi.ee 
