Jõevähi elundkonnad (1) · Närvisüsteem - olulisel kohal on kompimis- ja haistmismeel. Liitsilmad võimaldavad näha kujutisi ja tajuda liikumisi. Vaatamine läbi liitsilma on nagu vaatamine läbi kokteilikõrte kimbu. Jõevähi elundkonnad (2) · Seedeelundkond: Sõrgade abil suunatakse toit suuavasse, kus osaliselt toit lõugade abil peenestatakse. Edasi liigub toit makku, kus jätkub toidu seedimine (vajalikke nõresid toodab maks). · Jõevähid toituvad väga mitmekesiselt vetikad, väikestest loomakestest, ka surnud konnad ja kalad. · Erituselundkond: jäägid eritatakse roheliste näärmete kaudu (vedelik, mis eritub on rohelist värvi). · Vereringe: avatud, veri (sinakasroheline) liigub südamest lähtuvates veresoontes ja kehaõõnes. · Hingamine: lõpuste abil, kus toimub vere rikastamine hapnikuga. Jõevähi sigimine · Jõevähid on lahksugulised, viljastumine toimub keha väliselt.
Ülihead lendavad röövputukad, kelle vastsetel esineb püünismask (suur tondihobu, vesineitsik, loigukiil, kuningkiil) 7.Putukad on erineva toitumisega: 1) sõnnikust toitujad e koprofaagid (sitasitikad, sõnnikumardikad, kärbsed) 2) taimetoidulised selgrootud söövad taimede osi (aiapõrnikas, maipõrnikas, kooreürask) 3) loomtoidulised selgrootud toituvad putukatest, ämblikest (kiilid, ujurid, jooksiklased) 4) segatoidulised söövad nii taimi kui loomi (jõevähid) 5) osa loomi on filtreerijad ja saavad toidu vett kurnates (käsnad, kärbsed) 6) osa toituvad vedelast toidust imedes taimede või loomade kehamahlasid (lehetäid) 7) suur osa sööb tahket toitu (jõevähid, mardikad) Toidu seedimine: 1) seedimine spetsiaalsete rakkudega (käsnadel kaelusviburrakud) 2) seedimine ühe avaga õõnes (meduusid, meriroosid) 3) seedimine soolestikus (ussid, putukad, teod) 4) kasutatakse parasiitidena peremeesorganismis juba seeditud toitu (paelussid) 8
seejärel suunab selle suuava juurde, lõugadega peenestatakse toit ainult osaliselt. Edasine toidupalakeste peenestamine toimub mao seintes asuvate kitiinainest hambakestega. Toit seeditakse lühikeses sooles ning seedimiseks vajalikke seedenõresid toodab maks. Toitumine on jõevähil mitmekesine. Selle moodustavad vetikad ja väikesed loomad, nad võivad süüa ka surnud konni ja kalu. 4. Kirjelda jõevähi sigimist ja arengut. Mis on kestumine? Jõevähid sigivad sügisel, nad on lahksugulised, isas ja emasvähid erinevad välimuselt. Seemnerakud valmivad seemnesarjades. Peale väljutamist kleebitakse seemnerakud kokku vorstikujuliseks 3-4 mm pikkusteks spermatofoorideks. Emase vähiga kohtudes kinnnitab isasloom need emaslooma tagakeha alla. Munarakud valmivad munasarjades, mune muneb sügisel u. 60 tk. Kohe pärast munemist toimub kehaväline viljastamine. Kuni kevadeni kannab emasvähk mune kaasas, alles siis kui
Loomastik Selgrootud Voolavas vees saavad elada loomad kes suudavad kõvasti kividele või põhja külge klammerduda. Kirpvähid lamavad külili jõepõhjal, tigusid peab põhja küljes kinni kleepuva limaga jalg, palusid putukavastseid aga jalgadel leiduvad konksukesed. Osa loomi poeb peitu kivide alla või kaevub jõepõhja. Jõekarpidel ulatub jõepõhjast välja vaid osa kojast. Veekogu põhjas elavad puruvana vastsed ning ühepäevikute vastsed. Mõnes jões elavad jõevähid, kes tegutsevad öösiti ja toituvad veekogu põhjal peamiselt taime- ja loomajäänustest. Selgroogsed Jões elavad suures osas samad kalad kes järveski. Jahedamat ja hapnikurikkamat vett vajavad jõeforell ja lepamaim järves ei ela. Mitmed meres elavad kalad, näiteks meriforell ja lõhi, tulevad aga jõgedesse kudema. Jõgede läheduses elab mitmeid imetajaid. Saarmas ja mink (ameerika naarits) käivad vees toitumas
Toitumisel haarab vähk suurte sõrgadega toidu ja suunab selle suuava juurde. Ta peenestab toidu lõugadega ja mao seintes asuvate kitiinainest hambakestega. Seedimine toimub lühikeses sooles. Vähk sööb vetikaid ja väikseid loomi, kui ka surnud kalu ja konni. Erituselunditeks on rohelised näärmed. Vähil on sinakasroheline veri, mis liigub südamest lähtuvates veresoontes ja keha õõnes. Süda asub pearindmiku selgmises osas. Vähk hingab lõpustega. Sigimine ja areng Jõevähid on lahksugulised. Suguküpseks saab isane vähk kolme aastaselt, emane neljaselt. Emase vähi tagakeha on laiem kui pearindmik, isasel aga kitsam. Isasel on sugutusjalad. Isasloom kinnitab oma spermatofoorid emaslooma tagakeha alumisele küljele. Pärast munemist sügisel toimub viljastamine. Vähk kannab viljastatud mune kevadeni enesega kaasas. Juunikuus kooruvad munadest vähid. Kuna vähid kasvavad kogu elu, siis peavad nad oma kitiinkoorikut vahetama (see jääb kitsaks)
Lülijalgsete loomade ühine tunnus on lüliliste jalgade olemasolu. Lülijalgsete keha katab tugev kate, mis on kehale väljastpoolt toeks ja kaitseks. Veekogudes elavad lülijalgsetest loomadest peamiselt vähid. Nad hingavad lõpuste abil. Vaid mõned üksikud liigid, nagu kakandid, elavad niisketes paikades maismaal, kuid hingavad siiski lõpustega. Meie veekogudes elavad tillukesed planktoniloomad, vesikirp jt. on toiduks kaladele. Jõevähid toituvad lagunevatest loomakorjustest. 6. Vähkide hulka kuulub ......................................... Kõigil selgrootutel loomadel puudub ................................................. . Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja
Kõrgematel vähkidel esineb jäsemeid ka tagakehal. Vähilaadsete pikkus jääb umbes 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel 3,5 meetrini; maksimaalne kaal on kuni 20 kilogrammi. 2. Sigimine ja areng Vähid on üldjuhul lahksugulised loomad. Reburikastest munadest väljunud vastsed arenevad moondega. Vähkide seas esineb nii täis- kui vaegmoondega arengut. Sigima hakkavad jõevähid sügisel. Isasvähk kleebib läbi sugujalgade pressitud massist moodustatud vorstikujulise spermatofoori emase tagakeha alaküljele. Emasvähk kinnitab samasse ka munad. Seega on viljastumine väline, areng otsene. Kevadel kooruvad noored vähikesed 3 elavad mõnda aega ema kehakülge kinnitunult ning seejärel alustavad iseseisvat elu. Esimesel
meredest, jõgedest, järvedest, metsadest, põldudelt ja mullast, ning isegi taimedes ja teistes loomades. 27.Vähi vereringe, hingamine ja sigimine. Vähil on avatud vereringe, veri liigub veresoontes ja keha õõnes, veri on sinakas roheline, südamest liigub veri lõpustesse ja sealt südamesse tagasi. Vähk hingab lõpustega. Vähid sigivad sügisel, viljastamine on keha väline. Viljastatud mune kannab vähk kogu talve endaga kaasas. Juunis kui vesi on soe kooruvad munadest väikesed jõevähid. 28.Ämbliku välisehitus, toitumine, hingamine. Ämblikud on lülijalgsed, sarnanevad putukatega. Neil on 8 jalga ja 2 osaline keha. Ämblikud hingavad raamatkopsudega, mis koosnevad paljudest lehekestest, tagakeha alapoolel paiknevate hingeavade kaudu pääseb õhk kopsudesse. Toitub mitmesugustest putukatest, kuna ta kasutab ainult vedelat toitu, siis eritab ta ohvri kehasse seedenõret, mis saaklooma lagundab. 29.Rohutirtsu välisehitus,närvisüsteem,vereringe,hingamiselundid ja areng.
Osad mürgised Lülijalgsed: vähid, ämblikud ja nende sugulased, putukad Kõige rohkem loomaliike, tähtsaim rühm vähid Lüliline keha- lülide vahel kest õhem, et liigutada, seetõttu lülilised jalad painduvad kitiinainest kest- kaitseb ja toestab keha, takistab aurumist lülilised jätked(jalad, tundlad jm)- käimiseks, ujumiseks, info vastuvõtmiseks, toitumiseks Vähid: väga vana rühm, soolases või magedas vees, , liiguvad vabalt, mitmesuguse kujuga Jõevähid, krevetid, homaarid, verikirbud. Kiitainest kest sisaldab lubiainet ja moodustab kõva kooriku , sp nimi koorikloom Paljud lülid, moodustavad kolm piirkonda: pea, rindmik (käimisjalad kinnitunud)ja tagakeha(ujujalad kinnitunud). Pea ja rindmik kokku kasvanud ja kaetud (selja)kilbiga Osadel esimesed jalad arenenud sõrgadeks, millega toitu haarata, ja kaitsta Vähkidel kaks paari tundlaid kompim,iseks, haistmiseks ja maitsmiseks, teistel lülijalgsetel 1 paar, suu ümber 3 paari jätkeid
on samas staadiumis umbes 9,6 mm). Vähipoegade pikkus suureneb kestumisel 10-20 % võrra ja kaal 40 %. Esimesel kasvusuvel vahetavad väikesed vähipojad koorikut 11 ööpäeva tagant, kuid kestumiste vahe pikeneb poegade kasvamisega. Vähi kasvukiirus väheneb vananedes, samuti madalal või liiga kõrgel temperatuuril ning liiga suure tiheduse juures. Looduses on samasuvised vähipojad umbes 2 cm pikad (signaalvähi pojad ligikaudu 3 cm). Soojaveelises haudemajas kasvatatud jõevähid on ligikaudu 3 cm pikad (signaalvähid 4 cm). 2 suvised jõevähid on Põhja-Euroopa heades vähiveekogudes 7 (s.h. Eestis) keskelt läbi 4 cm, 3 suvised 7 cm, 4 suvised 8 cm ja 5 suvised 9 cm pikkused. Isaste kasv on kiirem kui emastel. Kiire kasv on nii eduka paljunemise kui ellujäämise seisukohalt tähtis. Suguküpsus aeglustab ilmselt emaste kasvu, sest osa energiast kulub suguproduktide valmistamiseks ja haudumiseks
tunnalt , peenike keha ja pikk saba. Erinevalt teistest koorikloomadest muudab norra homaar vähem oma värvust kuumtöötlemisel. JÕEVÄHK Jõevähk on ablas ja agressiivne magevee koorikloom , keda võib leida jõgedest , ojadest , järvedest ja tiikidest. Talle meeldib redutada kivide vahel. Eriti menukas Euroopas ja USA lõunaosas. Jõevähke on 300 liiki aga ainult mõned on söömiseks piisavalt suured . Jõevähk on enamasti 6-14 cm pikk , kuid mõned austraalia jõevähid võivad kasvada kuni 30 cm pikkuseks. Müüdavad vähid on circa 10 cm. OGAJAS MERIVÄHK Sarnaneb homaarile , kuid tema koorik on okkaline . Tema inglisekeelne on spiny lobster. Sooja vett eelistav ogajas merivähk veedab tavaliselt aega kaljude või vetikate vahel . Ogajat merivähki võib leida aega veetmas Atlandi ookeanist , Aadria merest , Vahemerest ja Vaiksest ookeanist. KARBID Karbid kuuluvad limuste ehk molluskite hõimkonda ning on suguluses nii tigude kui
oleksid siis vähid -jõevähk, homaar, langust- ja vähilaadsed- krabid ja krabilaadsed; peajalgsete hulka aga kaheksajalg, kalmaar, ja seepia. Neid leidub meredes päris palju. Eriti soojemates vetes. Aga leidub ka jahedates vetes nagu Põhjameres, eriti krevette, mida püüavad norrakad ja rootslased. Isegi meie Läänemeres võib neid leiduda, kuigi neid on vähe . Eestist vetest võib näiteks leida sinimerekarpe, söödav rannakarp. Meie, eestlaste, toidulaual on kõige enam kasutusel jõevähid, kuna neid leidub ka meie vetes ja seetõttu teatakse neid ka kõige rohkem. Teised mereannid jäävad juba delikatesside alla. Kõige rohkem süüakse molluskeid ja peajalgseid Aasia maades. Kuid ega mõningad euroopa maad ka alla ei jää. Näiteks süüakse päris palju krevette, vähke ka. Kuid jõululaual (julbård) leidub ka palju kalatooteid ja teisigi merande, nagu krevette, krabisid, karpe jne. 2
kolmandaks juba seitsme sentimeetri pikkused. Siis kasv aeglustub, nii et neljandal sügisel on noor vähk kaheksa kuni üheksa sentimeetrit pikk. Siis, suguküpsuse saabudes aeglustub kasv veelgi, eriti emastel, sest palju energiat kulub suguproduktide valmistamiseks ja haudumiseks. Vähi kehamõõtmed suurenevad lühikese 7 10 päevalise perioodi vältel, mil vana koorik on pehmenenud või uus koorik on veel elastne[1, 2]. 6.4 Sigimine ja areng Jõevähk peab pulmi sügisel. Isased jõevähid saavad suguküpseks kolmandal, emased neljandal eluaastal. Suguküpsed isased osalevad sigimises igal aastal, emased aga jätavad osa aastaid vahele. Seda, kas vähk on kudemisvalmis, saab vaadata suve lõpul: isastel paistavad siis seljakilbi ja laka vahel valged keerdunud seemnejuhad, mis on spermat täis; kudemisvalmis emase tunneb umbes kuu enne paaritumist ära risti kilbiseid kulgevatest kahvatutest limanäärmetest laka alapoolel. Näärmete eritise abil kinnituvad
VAU: kuulmiselundid asuvad jalgadel Keha osad: pea küljes suuosad ehk suised, tundlad ja silmad Nägemine: paar liitsilmi, mõnel rühmal lisaks lihtsilmad (nende abil tajub vaid valguse muutust). Enamus putukaid ei näe kaugele, v.a kiil, kel on suured liitsilmad ja kes näeb teisest kaugemale Hingamine: Putukad hingavad trahheede abil. 8. Jõevähi välisehitus. Väiksemad vähilised: vesikirbud, aerjalalised ja kakandid. Vähkide hulka kuuluvad jõevähid, krabid, krevetid, homaarid, loomhõljumid (vesikirbud, aerjalalised). Kitiinkest sisaldab lubiainet ja moodustab kõva kooriku, sp nim neid ka koorikloomadeks. Keha koosneb paljudest lülidest, millest moodustub kolm keha piirkonda: pea, rindmik ja tagakeha. Paljudel pea ja rindmik kokku kasvanud ning kaetud kilbiga Paarikaupa lülilised jätked, millel erisugused ül-d: abiks käimisel, ujumisel, keskkonnast info vastuvõtmine, toitumine
Alamselts: Ujuvähilised Need on mõne sentimeetri pikkused, väga õhukeste kehakatete ja pikkade jäsemetega vähid, kes elavad avavees hõljuvas olekus. Tuntumad nendest on karneelid ja krevetid. Alamselts: Ronivähid Ronivähid on raskema kehaga, paksema koorikuga ja enamasti suuremad, veekogude põhjas liikuvad liigid. Tuntuim nendest on jõevähk Astacus astacus. Emaste tagakeha on laiem kui isastel ning neil puuduvad torujad sugujalad. Sigima hakkavad jõevähid sügisel. Isasvähk kleebib läbi sugujalgade pressitud massist moodustatud vorstikujulise spermatofoori emase tagakeha alaküljele. Emasvähk kinnitab samasse ka munad. Seega on viljastumine väline, areng otsene. Kevadel kooruvad noored vähikesed elavad mõnda aega ema kehakülge kinnitunult ning seejärel alustavad iseseisvat elu. Esimesel eluaastal kestuvad noored vähikesed viis korda, hiljem, kuni elu lõpuni, kaks korda aastas.
liitsilmadega objektide kuju, kuid mosaiikselt. Jõevähk on lahksuguline loom. Emasvähi tagakeha on laiem kui pearindmik. Isastel valmivad seemnerakud, mille nad kleebivad kokku vorstikesteks ja kinnitavad need emaslooma tagakeha alla. Emasel valmivad sügisel tagakehas munad. Viljastumine toimub vees ja see on kehaväline. Vastsed veedavad talve ema jalgade küljes. Kevadel kooruvad vastsed. Kasvamise ajal kasvab nende selga uus kitiinkest (seda nimetatakse kestumiseks). Suguküpseks saavad jõevähid 10cm pikkuselt. Jõevähki tuleb kaitsta, kuna neile on kehtestatud alammõõt. Alla 10cm pikkusi vähke ei tohi püüda, kuna nad ei ole veel jõudnud järglasi saada. Jõevähi püügiriistade kaudu levitavad inimesed vähikatku. 36.Vähkide mitmekesisus ja tähtsus Vähke on palju liike. Kõige suurem mageveevähk on jõevähk. Temast suuremad on aga sarnase välimusega homaarid ja langustid, kes elavad soolastes ookeanide madalamates kohtades
Veelgi parem on kalade asemel tuua viljastatud marja, seda eelnevalt jodofooride või glutaaraldehüüdiga (400 g/m3, toimeajaga 10 minutit) töödeldes. 3)Vähikatk Vähikatk Tekitajaks on seen Aphanomyces astaci, mis kuulub seltsi Saprolegniales ja on lähedane AchlyaLE. Seene mütseel on väheherunev, hüüfide laius 3...8 µm. Vähk nakatub lõpuste või lülide vahede kaudu. Pärast nakatumist kasvab seen organismi sisemusse, kahjustades närvisüsteemi. Haigusele on vastuvõtlikud jõevähid perekonnast Astacus. Ameerika vähid perekonnast Pacificastacus, keda aklimatiseeritakse Euroopas, ning väikesed Ameerika vähid perekonnast Gambarus, kes sõjajärgsel perioodil on levinud Euroopa jõgedes, ilmselt ei põe vähikatku. Katk levib jões harilikult nii päri kui ka vastuvoolu ja võib juba mõne päeva jooksul põhjustada kogu vähipopulatsiooni hukkumise. Vähikatku tekitajat levitavad peale vähkide ka kalad ja kalatoidulised linnud. Esimeseks katku tunnuseks on
ning sellest väljuvad veresooned viivad vere kehasse. Tagasiteel koguneb veri kehaurgetest alumistesse veenidesse, läbib lõpused, kus rikastub hapnikuga ning jõuab tagasi südamesse. Seega on nende veri nii toitainete kui ka hapniku transportija kehas. Erituselunditeks on tundlate alusel paiknevad antennaal- ehk rohelised näärmed. Ülemvähid on lahksugulised ja neil esineb suguline dimorfism. Emaste tagakeha on laiem kui isastel ning neil puuduvad torujad sugujalad. Sigima hakkavad jõevähid sügisel. Isasvähk kleebib läbi sugujalgade pressitud massist moodustatud vorstikujulise spermatofoori emase tagakeha alaküljele. Emasvähk kinnitab samasse ka munad. Seega on viljastumine väline, areng otsene. Kevadel kooruvad noored vähikesed elavad mõnda aega ema kehakülge kinnitunult ning seejärel alustavad iseseisvat elu. Esimesel eluaastal kestuvad noored vähikesed viis korda, hiljem, kuni elu lõpuni, kaks korda aastas. Kümnejalalised vähid jaotatakse elupaiga ja eluviiside
Massilise haiguspuhangu ärahoidmiseks soovitatakse vähkide tugevdatud väljapüüki veekogust, kus telohanioosi juhtumeid on märgatud. Vähikatk Tekitajaks on seen Aphanomyces astaci, mis kuulub seltsi Saprolegniales ja on lähedane AchlyaLE. Seene mütseel on väheherunev, hüüfide laius 3...8 µm. Vähk nakatub lõpuste või lülide vahede kaudu. Pärast nakatumist kasvab seen organismi sisemusse, kahjustades närvisüsteemi. Haigusele on vastuvõtlikud jõevähid perekonnast Astacus. Ameerika vähid perekonnast Pacificastacus, keda aklimatiseeritakse Euroopas, ning väikesed Ameerika vähid perekonnast Gambarus, kes sõjajärgsel perioodil on levinud Euroopa jõgedes, ilmselt ei põe vähikatku. Katk levib jões harilikult nii päri kui ka vastuvoolu ja võib juba mõne päeva jooksul põhjustada kogu vähipopulatsiooni hukkumise. Vähikatku tekitajat levitavad peale vähkide ka kalad ja kalatoidulised linnud
annaabi.ee 
