väga intensiivne 2)keemiline murenemine-porsumine, vees lahustumine ja agessivsete lahuste teke, mis muudavad kivimite keemilist koostist (karst-kivimite lahust põhjavees, nt lubjakivi) ( porsumise tulemusena tekivadboksiit,kaoliin(valge savi) porsumine on intensiivne vihmametsades ja troopilstesmetsades (kus niiskus suurem) 3)bioloogiline murenemine-lihtsate elusorganismide kinnitumine kivimi pinnale , mõju on biokeemiline(ainevahetusprotsessid ja juureeritised)murenemiskoorik-seeosa mis on haaratud mullastikuprotsessides(L-E 3m. P-E 1m) Mullaprotsessid: mineraliseerumine-org ainete lagunemine lihtsamateks aineteks humifitseerumine-huumuse teke,taimsete hja loomsete a inevahetussaaduste ja jäänuste biokeemiline muundumine keeruliseks orgaanilis-mineraalseks kompleksühendiks leetumine-org aine lagunemisel tekkivate hapete mõjul mulla mineraalosa lagunemine lahustuvateks ühenditeks,need kantakse
üldjuhul suhteliselt vähe. Keemiline murenemine toimub intensiivselt palavas kliimas, sest kõrgem temperatuur kiirendab keemilisi protsesse, teisalt on vaja ka sademeid, et moodustuksid lahused. · Murenemise ühe alaliigina võib eristada ka bioloogilist murenemist, mis kaasneb elusorganismide vetikate ja samblike asumisega kivimipinnale. Nende mõju on eelkõige biokeemiline (ainevahetuse jääkained ja juureeritised). Hästi arenenud juurekavaga kõrgemate taimede ilmnemisel lisandub biokeemilisele murenemisele ka mehhaaniline, sest juured kasvavad lisaks pikkusele ka läbimõõdus. Mida suuremad on taimed seda rohkem eritavad nad keskkonda aktiivseid aineid (orgaanilisi happed jt.) ja seda tugevam on ka nende juurte mehhaaniline mõju. Murendmaterjal on lähtekivimiks mulla tekkele, poorsusest sõltub vee ja õhu mahutavus (mulla temperatuur, niiskusesisaldus jne.), keemiline
Eestis levinud karstumine. Lahustuvus kiireneb, kui omavahel reageerivad vastandliku reaktsiooniga keemilised ühendid, näiteks aluselised lubjakivid ja dolomiidid ning happelised sademed. Ühe keemilise murenemise alaliigina võib eristada ka bioloogilist murenemist, mis kaasneb elusorganismide vetikate ja samblike asumisega kivimipinnale. Nende mõju on eelkõige biokeemiline (ainevahetuse jääkained ja juureeritised). Mida suuremad on taimed seda rohkem eritavad nad keskkonda aktiivseid aineid (orgaanilisi happed jt.) ja seda tugevam on ka nende juurte mehhaaniline mõju. Mulla lõimis e mulla mehaaniline koostis näitab liiva ja saviosakeste protsentuaalset esinemist mullas. Lõimise alusel jaotatakse mullad: liivmullad saviliivmullad liivsavimullad savimullad Mulla lõimise abil iseloomustatakse mulla omadusi. Näiteks liivmullad on väikese
Kivimipindade uuristumist ja krobeliseks muutumist nim. korrosiooniks. Toimub palavas kliimas, sest kõrge temp. soodustab keemilisi protsesse, samas on vajalikud ka sademed. Lahustunud soolade ärakandumist lahustunud kohast nimetatakse leostumiseks. Selle näiteks on karstumine. 3. Bioloogiline murenemine algab lihtsatest elusorganismide, nt vetikate ja samblike kinnitumisega kivimi pinnale. Biokeemiline(ainevahetuse jäägid, juureeritised) mõju. Murenemisest haaratud kivimilist pinda, millele muld hakkab tekkima nim lähtekivimiks. Mineraliseerumine orgaaniliste ainete lagunemine mullapinnal ja mullas mineraalaineteks, nt süsihappegaasiks, veeks, ammoniaagiks. Humifitseerumine mullapinnal ja mullas toimuv orgaaniliste jäänuste mikrobioloogiline ja biokeemiline muundumine lihtsatest orgaanilistest ühenditest keerukateks mineraalosaga seotud polümeerseteks ühenditeks nn huumuseks.
Atmosfäärifront-kitsas eraldusvöönd kahe erinevate omadustega õhumassi vahel. Eristatakse sooja(kui soojem õhumass liigub külmema õhumassi peale), külma (külmem õhumass liigub soojema õhumassi alla) ja statsionaarset fronti(kui front on mitu päeva paigal seisnud).Bioloogiline murenemine-valdavalt taimejuurte ja mikroorganismide elutegevuse tulemusena toimuv murenemine. Mõju võib olla füüsikaline(puujuure kasvamine) või biokeemiline(juureeritised).Biosfäär-Maa funtsionaalne sfäär, mis koosneb Maa sfääride neist osadekst, kus elavad organismid, kus toimub orgaanilise aine süntees ja muundumine ning kus orgaanilised ained mõjutavad kivimeid, mulda, vett ja õhku.Bioturvatsioon-mullahorisontide aktiivne segamine mullaelustiku(mutid, suslikud, vihmaussid)poolt, mis tagab mullatoitainete ühtlasema jaotumise mullas. Delta-jõe poolt transporditud setest kujunenud tasandik jõe suundmes, mida liigestavad paljud jõeharud
orgaanilise aine mehhaaniline peenesemine kõrge 5)üle 5%-väga kõrge Ke-E on hea,kui on mullas.veevälimahutavus on see mida muld on 2)biokeemiliste protsesside käigus(raku sisemus) 3% Lõ-E on hea kui on 2% Mulla org ainete võimeline kinni hoidma.veevälja tähistatakse 3)hunifikatsioon(huumuse teke)allub ainult üks poolestusajad mullas:1)juureeritised(2-5päeva) mm-es(10 cm mullakihi kohta)Keskmine osa 4)mineralisatsioon(mulda jäävad 2)haljasväetised(1-4p) 3)hästilagunev sõnnik(3- omastatav vesi=Wväli-Wmm 5)Wkap. tuhaelemendid,eraldub CO2) Orgaanilise aine 12 kuud) 4)taimejäänused(2-12 k.) Org aine (kapillaarne veemahutavus)-ei ole konstantne muundumist mõjustavad tegurid majandamise printsiibid:1)tuleb arvestada 6)Wmax-(maksimaalne veemahutavus)kõik
Lahustunud soolade ärakandumist lahustumise kohast nimetatakse leostumiseks. Selle tüüpiliseks näiteks on ka Eestis levinud karstumine. Keemiline murenemine toimub ka hüdrolüüsi (veekeskkonnas) ja oksüdeerimise teel. Bioloogiline murenemine on eriti oluline mullatekke protsessis. See algab lihtsate elusorganismide, näiteks vetikate ja samblike kinnitumisega kivimi pinnale. Nende mõju on eelkõige biokeemiline (ainevahetuse jääkained ja juureeritised). Hästi arenenud juurekavaga taimede puhul lisandub ka mehaaniline murenemine, juurte kasvava läbimõõdu tõttu. Mulla teke. Kivimilist pinda, millele muld hakkab tekkima, nimetatakse lähtekivimiks. Mineraalne materjal peab olema piisavalt poorne, et hoiaks kinni hoida vett ja õhku. Keemiline murenemine vabastab toitained, mida saavad oma elutegevuseks kasutama hakata taimed ja mikroorganismid. Muld on eelkõige tänu bioloogilise murenemisele murenemiskooriku kõige
Taimekaitse seisukohalt ei sobi üksteise järele teraviljad, ristõielised või liblikõielised kultuurid Paljud mullas talvituvad haigused on kasvuaegselt raskesti tõrjutavad, tõrje on kallis ning väga pikaajaline 48. Kultuuride väärtus eelviljana, mõju saagi moodustamisele ja iseendale järgnevuse taluvus Kultuuride iseendale järgnevuse taluvus (allelopaatia) Taimede vastastikune mõjutus erinevate ainevahetusproduktide kaudu (juureeritised, jäänuste lagunemisel tekkivad ühendid) Juureeritised on taimede ainevahetuse heitproduktid, mida sama kultuur ise ei kasuta. See on söödaks mulla mikroorganismidele Kahjulike produktide kuhjumine pärsib taimede kasvu Orgaaniliste väetiste kasutamine aktiviseerib mulla mikroorganisme ja vähendab negatiivset mõju Kultuuride iseendale järgnevuse taluvus 1. Ennast taluvad kultuurid (mais, kõrrelised heintaimed, kartul ja talirukis), mida võib kasvatada samal kohal
• 6,6…7,2 – neutraalne • >7,2 – leeliseline Potentsiaalse happesuse põhjustavad mulla kolloididele neeldunud vesinik- ja alumiiniumioonid • Hüdrolüütiline happesus (H8,2). • Asendushappesus (H5,6). Happelisi muldi tuleb lubjata süstemaatiliselt 4-7 aasta järel. Mulla happesust suurendavad negatiivne kaltsiumibilanss, füsioloogiliselt ja bioloogiliselt happeliste väetiste kasutamine, happevihmad ja mullas tekkivad happelised ühendid (huumushapped, juureeritised) Mulla happesuse mõju taimedele: • Mulla pH mõjutab taimede fermentsüsteemi ja selle kaudu taimede kogu ainevahetust, kasvu ja arengut. • Mulla happeline reaktsioon takistab katioonide, eriti Ca ja Mg sisenemist taimedesse • Happelises mullas on palju taimedele toksilisi Mn ja Fe ioone. • Happelises mullas on mikroorganismide ja toitainete omastamine häiritud • Enamus raskmetalle on happelises mullas liikuvamad
Tänu mullaviljakusele saavad kasvada taimed, mis on omakorda toiduks nii loomadele kui ka inimestele. Taimed saavad mulda kinnituda, sügav juurestik hoiab kõrgemakasvulisi taimi püsti. Muld talitleb ökosüsteemis filtrina, puhastab vett ja õhku. Muld on asendamatu loodusvara, põllumajanduses peamine tootmisvahend.. BIOLOOGILINE MURENEMINE vetikate, samblike kinnitumine kivimi pinnale (biokeemiline toime, , ka mehhaaniline. tekivad jääkained ja juureeritised, enamasti Happelised . MULDADE TEKET MÕJUTAVAD TEGURID: Lähtekivim: sellest oleneb mulla lõimis, õhu-ja niiskussisaldus, soojenemiskiirus ja toitaineterikkus Kliima: Murenemise kiirus, kas on ülekaalus füüsikaline või keemiline murenemine. Sademetest sõltub taimestik, aineringe kiirus , orgaanilise aine kogunemise ja mineraliseerumise vahekord. Reljeef: Sõltub mulla vee- ja soojusreziim. Lõunapoolsed nõlvad soojenevad kiiremini, kuivavad varem, põhjapoolsed aeglasemalt
b) Tihenemine põhjustatud eelkõige masinatega liigsest tallamisest c) Soostumine maaparandussüsteemide ebapiisav hooldamine jne. d) Soomuldade kahanemine turvasmuldade kuivendamise ja intensiivse harimise tulemusena toimub orgaanilise aine kiire lagunemine ja kahanemine. 2. Keemiline degradatsioon a) hapestumine happevihmad, bioloogiliselt happeliste mineraalväetiste kasutamine, mullas tekkivad happelised ühendid (huumushapped, juureeritised). b) leelistumine mullareaktsiooni märgatav tõus. c) saastumine raskemetallidega d) muldade sooldumine e) muldade vaesumine toitainetest põhjustatud negatiivsest toiteelementide ja orgaanilise aine bilansist. 3. Bioloogiline degradatsioon mulla bioloogilise aktiivsuse langus. 35 Maade hindamine
sügisel. Kloor uhutakse kevadeks minema, aga kaalium on alles. Füüsikalisel neeldumisel on omad piirid. Mida rohkem on kolloide, huumust, seda suurem on ka füüsikalise neeldumise võime. 3)geeniline neeldumine- keemilste reaktsioonide tulemusena tekivad mulda kergesti lahustuvatest ühenditest lahustumatud ühendid, nad sadenevad välja tahke faasi vahele mulla pooridesse ja ka taim ei saa neid enam kätte. Fosforväetistest on tuntuim superfosfaat, se lahustub vees väga vähe. Juureeritised on nõrgad happed ning nendes lahustub see superfosfaat. Viies väetist mulda, saavad taimed selle ikkagi kätte, kuigi koefitsient on väike. Ülejäänud superfosfaat neeldub keemiliselt, muutudes kättesaamatuks. Happelistel muldadel leiab aset reaktsioon, kus superfosfaadi kaltsium asendub alumiiniumi ja rauaga, tekib raua-alumiiniumfosfaat, mis ei lahustu ei vees ega ka juureeritistes. Happelisel mullal tuleb enne väetise lisamist likvideerida, kasutades selleks lupjamist.
Ekstensiivse strateegia puhul suurendavad puud peente juurte massi, pindala ja pikkust, mis peaks tagama parema toitainete omastamise mullast (suurem absorbeeriv pind). Sellist strateegiad kasutavad puud peamiselt madala mullaviljakuse korral. Intensiivse strateegia puhul aga suureneb peente juurte efektiivsus toitainete omastamisel. Selleks loovad juured ja nendega koos kasvavad mikroorganismid (mükoriisa) soodsa keskkonna (risosfääri). Risosfääri mikroobikoosluste struktuuri mõjutavad juureeritised ja mullaomadused. Puud toetavad risosfäärikooslusi juureeritiste näol, mis on mikroobidele sh. mükoriisadele täiendavaks süsinikuallikaks. Metsavaris ja –kõdu Variseks nim. puistu eluea jooksul maapinnale langevat materjali. Varis koosneb peamiselt lehtedest, okstest, õite osadest, viljadest ja kooretükkidest. Osa materjalist jääb maapinnale, osa aga seguneb mullafauna tegevuse tulemusena mulla mineraalosaga.
tõrjutavad või on tõrje kallis ning väga pikaajaline. Seetõttu võibki tootja end järsku leida olukorrast, kus teatud kultuuride viljelemine mõnel põllul on praktiliselt võimatu. Eriti tähtis on eeltoodud põhimõtetest kinnipidamine seemne- või keemiavabal kultuuride viljelemisel. 9.3 Kultuuride iseendale järgnevuse taluvus (allelopaatia) Selle all mõistetakse taimede vastastikust mõjutust erinevate ainevahetusproduktide kaudu. Need ained võivad olla nii juureeritised kui ka eelkultuuri jäänuste lagunemisel tekkivad ühendid, mis pärsivad või soodustavad järelkultuuri kasvu. Juureeritised on taimede ainevahetuse heitproduktid, mida sama kultuur ise ei kasuta. Tavaliselt on need söö- daks mulla mikroorganismidele, kuid kui kasvatada ühte kultuuri pikemalt samal kohal, langeb mulla bioloogiline aktiivsus ja toimub kahjulike produktide kuhjumine, mis pärsib taime kasvu. Mõnele teisele taimeliigile võivad need
aktiivselt kasutavad. 32 Leghemoglobiin hemoglobiinile sarnase pigmendiga ja seega sellised N2 fikseerivad mügarad on roosad. Leghemoglobiin on vajalik hapnikusisalduse kontrolliks mügarkoes. Ta seob hapniku ja vabastab seda väga aeglaselt. Hüdrogenaas kiiresti oksüdeerib moodustuva vesiniku hapnikuga veeks. Sellega hoitakse nitrogenaasi ümbrus hapnikuvaene. Vabaltelavad N2 fikseerijad N2 fikseerimine toimub eriti aktiivselt taimede risosfääris, sest sealsed juureeritised on heaks energiaallikaks bakteritele. Veekogudes on väga oluliseks N2 fikseerijaks tsüanobakterid. Ka riisiväljadel fikseeritakse tüanobakterite poolt suures koguses N2. Tsüanobakteritel moodustub fotosünteesi tulemusena hapnik. Seega peavad nad otsima võimalusi kuidas nitrogenaasi kaitsta rakus moodustuva hapniku eest. Heterotsüstid paks polüsahhariidne kest, mis takistab väliskk- st gaaside difusiooni sinna. Seega on selle sisemus hapnikuvaba
b) Tihenemine - põhjustatud eelkõige masinatega liigsest tallamisest c) Soostumine - maaparandussüsteemide ebapiisav hooldamine jne. d) Soomuldade kahanemine - turvasmuldade kuivendamise ja intensiivse harimise tulemusena toimub orgaanilise aine kiire lagunemine ja kahanemine. 2. Keemiline degradatsioon a) hapestumine - happevihmad, bioloogiliselt happeliste mineraalväetiste kasutamine, mullas tekkivad happelised ühendid (huumushapped, juureeritised). b) leelistumine - mullareaktsiooni märgatav tõus. c) saastumine raskemetallidega d) muldade sooldumine e) muldade vaesumine toitainetest - põhjustatud negatiivsest toiteelementide ja orgaanilise aine bilansist. 2. Bioloogiline degradatsioon - mulla bioloogilise aktiivsuse langus. Mullastikukaardid- ja andmebaasid- Eestis alustati suuremõõtkavalist mullastiku kaardistamist (M 1:10 000 ja 1:5000) 1954. aastal, kusjuures esmalt kaardistati ainult
peaks tagama parema toitainete omastamise mullast (suurem absorbeeriv pind). Sellist strateegiad kasutavad puud peamiselt madala mullaviljakuse korral. Intensiivse strateegia puhul aga suureneb peente juurte efektiivsus toitainete omastamisel. Selleks loovad juured ja nendega koos kasvavad mikroorganismid (mükoriisa) soodsa keskkonna (risosfääri). Risosfääri mikroobikoosluste struktuuri mõjutavad juureeritised ja mullaomadused. Puud toetavad risosfäärikooslusi juureeritiste näol, mis on mikroobidele sh. mükoriisadele täiendavaks süsinikuallikaks. Siinjuures on oluline ka puuliigi mõju: arukase ja hariliku kuuse kooskasvatamisel avaldasid nende juured täiendavat sünergeetilist mõju risosfääriprotsessidele. Mikrokliima Keskkonnatingimused (temp. valgus, niiskus jne) on metsas teistsugused kui metsata alal. See on
Et kivimite ja mineraalide koostises olevad toiteelemendid läheksid üle omastatavasse olekusse, on vaja kivi lõhkuda, murendada. Sellist murenemisprotsessile alluvat kivimit nimetatakse muldade lähtekivimiks. Murenemist põhjustavad kõik füüsikalised protsessid (külmumine, sulamine, kuumenemine, jahtumine, liivaosakeste uuristav tegevus, vee või tuule ärakanne v. kulutav tegevus) ja bioloogilised tegurid (juurte purustav tegevus, juureeritised). Muld Muld on maakoore pindmine, kobe kiht, mis on moodustunud ja areneb tänu taimede, loomade ja mikroorganismide toimele mulla lähtekivimisse. Mulla tähtsaimaks omaduseks peetakse tema viljakust st. võimet tagada taimede arenguks ja kasvuks vajalikud tingimused. Mullateke algas Maal ligikaudu 450 milj. aastat tagasi esimeste organismide asumisega ookeanist kuivale maale. Muld on ökosüsteemi abiootiliseks faktoriks ja ta ise on gigantne ökosüsteem. Vesi
Amensalism- on kahe erineva liigi vaheline suhe, kus üks liik (inhibiitor) takistab või pidurdab teise liigi (amensaali) olelust, saamata ise sellest kasu või kahju. Amensalism on üks liikide kooselu tüüpidest ökosüsteemis. Näiteks esineb amensalismi bakterite suhetes, kus ühe organismi metabolismi käigus vabanevad keemilised ained, mis mõjuvad teisele organismile kahjulikult. Amensalismi vormiks on allelopaatia, kui näiteks ühe taime juureeritised on pärssiva toimega teise taimeliigi kasvule. Protokooperatsioon- on kahe liigi vaheline ajutine ja fakultatiivne suhe, mis on mõlemale osapoolele kasulik. 123. Koosluste liigiline, struktuurne ja geneetiline mitmekesisus. Kontiinum, ökoton, servaefekt Struktuur on koosluse ja ökosüsteemi iseloomulik omadus, mis avaldub: 1. koosseisuna, 2. paigutusena e ruumilise struktuurina, 3. talitlusliku e funktsionaalstruktuurina, 4. ajalise struktuurina, 5
annaabi.ee 
