Mida teeksin majanduses teisiti, kui oleksin peaminister ?
Valitsuse kodulehel on kirjas, et Eesti Vabariigi peaminister esindab Vabariigi valitsust ja juhib
selle tegevust. Peaminister juhatab valitsuse istungeid, kirjutab alla valitsuse õigusaktidele, nõuab
ministritelt seletust nende tegevuse kohta, teeb vajalikel juhtudel presidendile ettepaneku muuta
valitsuse koosseisu, esindab valitsust kohtus, juhib riigi
seisukohtade kujundamist Euroopa
Ülemkogu kohtumisteks ning esindab Eestit Euroopa Ülemkogus ja Euroopa Liidu riigipeade ja
valitsusjuhtide tasandil kokkutulevas nõukogus. Valitsus suunab ja koordineerib valitsusasutuste tööd
ning kannab vastutust kogu täidesaatva riigivõimu eest. Nii kujutab valitsus eesotsas peaministriga
endast riigi poliitilist juhtkonda, kes võtab vastu otsuseid täidesaatva võimu nimel. Riigi poliitikat
kujundab Riigikogu. Valitsusjuhil on palju palgalisi abilisi, ehk terve büroo nõunikke ja sekretäre, kes
tegelevad peaministri alluvuses. Peaministri ülesannete seas on ELi küsimuste siseriiklik
koordineerimine ja ta kannab vastutust selle efektiivse kulgemise eest. (
http://www.valitsus.ee/ ?
id=6033).
Riigi majandusest rääkides mõeldakse üldiselt riigieelarvet,
maksusid , sisemajanduse
koguprodukti (SKP), rahvuslikku koguprodukti (RKP), kaubavahetusest, selle defitsiiti või ülejääki,
laenusid-võlgasid,
kulusid -tulusid. Riigi majandustegevuse lahutamatuteks
osadeks on näiteks ka
sellised suunad nagu
haridus , teadus,
riigikaitse ,
sotsiaalkindlustus , meditsiin. Turumajanduslikus
ühiskonnas, niisuguses, nagu elame meie, toimib majandus üldiselt oma seaduste kohaselt. Valitsuse,
seega ka peaministri, ülesandeks on riigi majandusse sekkuda vaid sellisel määral, et ära hoida
majanduse isetoimimise tulemusena tekkivate turgu ja ühiskonna sotsiaalset korraldust takistavate
nähtuste tekkimist. Loengumaterjalidest saab lugeda, et peamised majanduse ja ühiskonna sotsiaalse
korralduse kiiret arengut ohustavad tegurid on:
1. mittetäiuslik
konkurents ;
2. tulude ebavõrdne jagunemine ühiskonna erinevate kihtide ja struktuuride vahel;
3. ühiskonna sotsiaalsete vajaduste rahuldamatus (loengukonspekt).
Turumajandusliku süsteemi reguleerimise struktuuriks Eesti riigis ongi valitsuskabinet ja seda
juhib peaminister Andrus
Ansip . Temal on Eesti riigiametnikest riigijuhtimisel kõige suuremad
volitused . Ükskõik millise riigi juhtimine on ülikeeruline, nõuab väga suurel hulgal tähtsate, kiiremat
majanduslikku arengut, julgeolekut ja sotsiaalset tasakaalu kindlustavate otsuste vastuvõtmist. Meie
riigikogu ja valitsus koosneb kolme erakonna koalitsioonist. Nendeks on Eesti
Reformierakond ehk
peaministri erakond, Isamaa ja Res
Publica Liit (IRL) ning Sotsiaaldemokraatlik Erakond.
Moodustatud valitsuse koalitsioonilepingus on kirjas, et peaeesmärgiks on saavutada Eesti
rahvastiku positiivne iive sündimuse kasvu, keskmise
eluea pikenemise ja
elukvaliteedi tõstmise teel.
Pikaajaline eesmärk majanduspoliitikas oleks Eesti inimeste jõukuse
suurendamine senise eduka
liberaalse
majanduspoliitika edasiarendamise ja majanduse struktuuri suuremale tootlikkusele
ümberorienteerimise teel ning efektiivsema energia- ja materjalikasutuse ja teadmiste tootmise läbi.
Kõik otsused võetakse vastu konsensuslikult (
http://www.valitsus.ee/?id=1307 ).
Peamiseks vahendiks riigi majanduse suunamisel on erinevad
maksud ja toetused läbi
eelarvepoliitika. Nende läbi toimub loodud väärtuste ümberjaotamine
selliselt , et oleksid rahuldatud
ühiskonna erinevad vajadused, et areneks ja muutuks
rikkamaks riik ning kõik ühiskonna grupid
oleksid enam-vähem rahul. Riigi üldise stabiilse arengu tagamiseks peab
riigieelarve kindlustama
muuhulgas ka hariduse, kultuuri, riigi julgeoleku, keskkonnakaitse rahastamise.
Kui üliõpilane (ja ka õpetaja ametit pidanud inimene) pean tähtsaks rääkida lähemalt haridusest.
Peaministrina suunaksin raha teadus- ja haridustegevusse, kõigile tasemetele – lõpetades
kõrghariduse, kutsehariduse ja täiskasvanute ümberõppega. Praegu on näiteks kõrghariduse
omandamisel selline olukord, et kehtiv riiklik toetus, mida ei saa kõik üliõpilased, on pigem
taskuraha, kuna ei kata isegi kulutusi üürile. Väga paljud üliõpilased peavad seetõttu õpingute kõrvalt
ka tööl käima. Õppimise kõrvalt töötamise (või vastupidi) kogemus näitab, et see ei anna õppetöös
1
häid tulemusi. Tulevase spetsialisti
kvalifikatsioon , tema teadmised ja oskused saavad olema
nõrgemad, kui võiksid olla. Suure osa ajast raha teenimisele pühendaval üliõpilasel kulub ka suur
hulk energiat, mis võiks olla kulutatud õpingutele. Seetõttu võib tihti juhtuda ka see, et õpinguperiood
pikeneb nominaalajast aasta-kahe võrra pikemaks. Kui sellisel üliõpilasel ka õnnestub lõpetada, siis
võib omandatud teadmiste
kvaliteedis aeg-ajalt kahelda. Isegi kui üliõpilane suudab lõpetada
nominaalajaga ei ole õpingutele pühendatud energia sama, kui üliõpilane on õpingute kõrvalt tööd
teinud. Üldiselt tuuakse heaks näiteks tuuakse sageli Iirimaad, kus Euroopa Liidu toetusi kasutati
hästi, arendades
haridus - ja teadustegevust ja sellega kogu riiki. Need eurotoetused, mis on praegu
kasutamata tuleks eesmärgipäraselt investeerida just näiteks haridusse. Nii väike riik kui Eesti, peab
rohkem väärtustama väga hea haridusega inimesi. Inimene on iga ühiskonna kõige olulisem ressurss.
Unarusse ei või jätta ka muid eluvaldkondasid, aga prioriteetseks tuleks tõsta haridus. Samaaegselt
tuleb luua tingimused, et ei
toimuks haritud inimeste väljavool riigist. Iirimaa puhul tahtsid ja tahavad
haritud inimesed kodumaale tagasi pöörduda, kui riik on neile vastuvõetavad tingimused loonud.
Samuti on väga tähtis ka kutse- ja ümberõpe, mille reformivajadust on avalikkuses mitmeid korda
mainitud .
Üks tõsine senilahendamata probleem on regionaalpoliitiline – väikeste, majanduslikult väga
ebaühtlaselt arenenud omavalitsuste suur hulk. See on asi, millega tegeletakse aeg-ajalt. Eesti
territooriumi keskmine
asustatus on väga hõre ning selleks, et eri piirkondade areng ei oleks
drastiliselt üksteisest erinev, oleks kindlasti vaja muuta territoriaalset jaotust.
Haldusreformi vajadust
on
rõhutanud ka Mart Laar intervjuus Võrumaa Teatajale. Samuti peab ta väga oluliseks
eurole üleminekut. Mart Laar ütleb, et euro on meie julgeolekule sama oluline, kui oli omal ajal
NATO -sse
pääsemine ja see tuleks püstitada eesmärgiks, millele allutatakse kõik teised eesmärgid ja
valimislubadused (Breidaks, 2008). Arvan, et eurole üleminek on oluline. Kuigi inimesed eurole üle
läinud riikides on täheldanud elu kallinemist on tugevam
integreerumine Euroopa Liiduga meile
kasulik.
Veel üks aspekt
Reformierakonna ja Andrus Ansipi nõudmisel koalitsioonilepingusse võetud
kohustus – füüsilise isiku tulumaksu järkjärguline
alandamine . Üldiselt arvan, et Eesti peaks
tegelikult võtma suuna
astmelise e proportsionaalse tulumaksu kehtestamise poole, nagu on see
paljudes Euroopa riikides. See parandaks väiksema sissetulekuga inimeste olukorda ja tõstaks üldist
heaolu taset riigis.
Meediast ja inimestega rääkides tundub, et on pikka aega arvatud, et Eestil läheb majanduses väga
hästi ja muretsemiseks pole põhjust. Ise olen ka kuulnud peaministrit kinnitamas, et kõik on korras ja
kontrolli all, ükskõik, mis probleem parasjagu käsil. Äripäeva netiväljaande artiklist
lugesin Mart
Laari kommentaare Eesti Valitsuste tegevusele ja seal ta mainib vajadust „roosad prillid eest ära
võtta“. Mina olen sellega täiesti nõus. Kinnitamine, et kõik on korras ja lootus, et probleemid ennast
ise
lahendavad ei too endaga kaasa midagi head. Samuti räägib Mart Laar peaministri tegevusest ja
tegevusetusest. Arvestades seda, et Eesti peaministril on suhteliselt
laiad volitused peab ta julgema
teha otsuseid, mis ei ole
esmalt eriti
populaarsed , aga on vajalikud. Mart Laar ütleb isegi, et Eesti
põhiseadus on riigi juhtimise alal keskendatud just tugevale peaministrile. Peaministri ametist
vabastamine sõltub Riigikogu enamuse selgest tahtest ja presidendil puudub võimalus peaministrit
ametist vabastada. Valitsuse kabineti moodustamisel on otsuste tegemise õigus peaministril ja talle
sobimatud kandidaadid võib ta tagasi lükata. Samuti võib peaminister ministreid ametist vabastada.
Järelikult volitusi peaministril on, aga peab olema ka tahet ja julgust raskeid otsuseid vastu võtta,
mitte ainult üritada iga hinna eest valitsust koos hoida (Laar, 2005).
Arvan, et osaliselt on praeguses otsustusvõimetus olukorras süüdi ebaküps demokraatia. Minu
geopoliitika õppejõud
Granada Ülikoolis nimetas olukorda, mil Eestis on suhteliselt
lühikese aja
jooksul olnud 12 valitsust (koos kahe üleminekuvalitsusega) „kontrollitud ebastabiilsuseks“. Õigus
võib tal olla, et riik, kus valitsus kogu aeg muutub, ei saa olla kõige paremini toimiv. Ise arvan, et see
on osa protsessist, demokraatia arengust. Arvestades seda, et on olemas
tahe olla demokraatlik
heaoluriik läheb meil poliitilises organiseerituses suhteliselt hästi võrreldes riikidega, kus on väga
2
paljud meile iseenesest
mõistetavad vabadused (näiteks sõnavabadus) tugevalt piiratud ning
valimistel esineb pidev valimispettuse kahtlus, aga siiski peetakse ennast demokraatlikeks. Järelikult
valitsuste liiga sage
vahetumine /muutumine on küll takistus, aga näitab ka riigi arengut – ei saa
vähem kui 20 aastaga saata korda sama, mida on mõnedes riikides arendatud mitmeid aastakümneid
ja sadu aastaid. See, et ajalehe the Economist 2006 aasta demokraatia indeksi järgi ei ole Eesti täielik
demokraatia, ei ole praegu tähtis. Seejuures tuleb see nii mõnelegi eestlasele üllatuseks, et meid ei
peeta täielikult demokraatlikuks riigiks.
Arvestades öeldut peaks paranema peaministri võime teha kindaid otsuseid, kartmata valitsust
koost lagundada. Samal ajal tuleks arendada paremat koostööd valitsuses endas, et lahkarvamused
parteide vahel ei põhjustaks järjekordseid enneaegseid valitsuste vahetusi. Seda kõike ajal, kus oleme
silmitsi ülemaailmse majanduskriisiga, majanduskasvu aeglustumisega, riigieelarve suure
puudujäägiga, haldusreformi läbiviimise suutmatusega ja euroraha kasutuselevõtmise võimetusega.
Eurorahade kasutamatajätmist on peetud väga suureks ämbrisseastumiseks. Käesoleva aasta
tõukefondide toetusrahast on ära kasutatud vaid kümnendik. Kuni 2013 aastani on Eestile planeeritud
Euroopa Liidu tõukefondidest 53 miljardit krooni toetust (EPL, 2008). Päevalehe artikkel rõhutab
nende rahade kasutamisvajadust. Leian, et see on midagi, mida valitsus peaks suutma teha,
investeerides just nendesse valdkondadesse, mis on Eesti tuleviku suhtes tähtsad, näiteks
eelpool mainitud teaduse ja hariduse valdkond.
Lõpetuseks ütlen, et erinevalt koalitsioonilepingus kokkulepitust pean mina õigeks vähendada
liigset liberaalsust majanduspoliitikas ja kehtestada tugevam kontroll, millega säiliks Eestil kontroll
oma riigi majanduse üle (niipalju kui see on võimalik Euroopa Liidu tingimustes) ning parandada
otsustusvõimet riigijuhtimise tasandil kartmata järjekordset valitsuse lagunemist.
Kasutatud allikad:
Loengukonspektid
The Economist Intelligence
Unit democracy index 2006
http://www.economist.com/media/pdf/Democracy_Index_2007_v3.pdf
Breidaks, Arved. 4.11.2008. Võrumaa
Teataja .
Tõehetk: valitsus ei suuda lubadusi täita
http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=8337
Laar, Mart. 1.11.2005.
Äripäev Online.
Kas ol a või näida peaminister?
http://ap3.ee/Default2.aspx?PaperArticle=1&code=3026/arv_kolumn_uus_302601
Kõik kommentaarid