Juhan Liiv (1864-1913) Luule ja elulugu Juhan Liivi luuletusi „Sina ja mina“ „Mets kohas...“ „Eile nägin ma Eestimaad“ „Rändaja“ „Ta lendab lillest lillesse“ „Mine, mine, lumekene“ „Küll on lainte hiilgus ilus“ Teemad Kõige enam saab Juhan Liivi luules eristada: Loodusluulet Isamaaluulet Armastusluulet Mõtteluulet Luuletuste meeleolu Juhan Liivi luule oli erineva meeleoluga. Enamus luuletusi olid negatiivsed, sügavamõttelised, üksildased, masendavad ja kurvad. Osad oli jällegi vaimukamad ja rõõmsamad. Haigusaastatel oli Liiv kodutu ja Liiv luuletas ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu ja – tunnetatu põhjal. Paljudes luuletustes oli Juhan Liiv kirjutanud oma muredest ja igapäevasest kurbusest. Kodus, pere ja sugulaste juures elades ning haiguse käes vaeveldes kirjutas Juhan Liiv oma elu parimad luuletused.
Tutvub maailma kirjandusklassikaga, kohtub Liisa Goldinguga ning saavad sõpradeks >> õnnetu armastus. Nad jätkavad tihedat kirjavahetust. Goldingust saab mehe muusa armastusluules. (nt. "Mu viimne laul", kogumik "Kirjad Liisale"). Liiv töötas alaliselt ajalehtede "Virulane" ja "Teataja" juures. "Virulases" töötas ka Vilde, läksid tülli. Mõnda aega õpib Hugo Treffneri gümnaasiumis, katkestab tervise tõttu. Töötab ajalehtede "Sakala" ja "Olevik" toimetuses, tegeleb proosa ja luule kirjutamisega. Loomingut aga ei avaldatud ja tekivad majanduslikud probleemid. Pinge toob kaasa vaimse tervise lagunemise põeb skisofreeniat. Mõnda aega Tartu Psühhiaatriakliinikus, parimad luuletused on valminud just haigusperioodil. Ühel märatsushool põletab poole oma loomingust. Liivi majanduslik olukord halveneb. Ta kaotab elukoha ning hakkab vallasandina perest perre käima. Tal püsib mure Eesti pärast annetas Estonia ehitamiseks kasuka, sest muud tal anda polnud
TARTU KOMMERTSGÜMNAASIUM Kristiina Moosel Juhan Liiv ,,Sinuga ja sinuta" Luulekogu analüüs Juhendaja: M. Kütt Tartu 2012 1. Nimeta luuletuste teemasid, mille kohta autor vahendab oma mõtteid ja tundeid. Iga teema juures nimeta selleteemaliste luuletuste pealkirju. Autor vahendas oma mõtteid ja tundeid järgmiste teemade kohta: armastus, kodumaa, loodus, elu ja aeg, mure ja valu. · Esimese teema pealkirjad on: ,,Ei sinu iludus", ,,Naerata", ,,Viimne võimalus",
Juhan Liivi luule kui Eesti kirjanduse ja kultuuri üks alustaladest Ilmselt ei kahtle tänaseks päevaks Juhan Liivi loomingu mõjus keegi ja kindlasti on iga eestlane vähemalt mõne tema luuletusega kokku puutunud. Seda siis kas kirjanduse kooliõpikute kaudu või heliloojate seadetega luuletaja tekstidele, millest paljud ka laulupidude repertuaari kuulunud on ja mis kindlasti ka suure hulga inimeste südameid on puudutanud. Pean tunnistama, et ka mind on Liivi poeetika väga tugevalt mõjutanud ja kuigi tegu on kirjamehega, kelle elu ja loomingut on läbi ja lõhki uuritud, tahtsin oma essees siiski just talle keskenduda, sest pean väga oluliseks tema oskust nii ajatult kirjutada. Paljud tema luuletused kõnetavad lugejat nii nagu oleks need kirja pandud silmas pidades hetke, milles praegu viibime. Liivi luulet iseloomustab lihtsus ja siirus, kuid oluline on, et oma lihtsuse juures jutustavad need siiski väga olulistest ja
2. Loodusluule Juhan Liivi elu ei olnud kerge, ometigi on eesti kirjandus saanud temalt hindamatu kultuuripäran-di luuletuste ja juttude näol. Ühte tema luulezanrit loodusluulet tahan siinkohal ka põhjaliku-malt käsitleda. Miks just loodusluulet? Nimelt seetõttu, et olen isegi kiindunud Eestimaa kaunisse loodusesse ning Juhan Liivi loodusluule, mis on ühtaegu nukker ja luuleline, suudab anda edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest. Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda äääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu või-malus viibida maalilises koduümbruses. Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasu-gustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti
Heiti Talvik Heiti Talvik (ametlikes dokumentides Talviken) sündis 9. novembril 1904. a. Tartus. Ta isa Siegfried oli poja sündides arstiteaduskonna üliõpilane, avarate kultuurihuvidega (suur Juhan Liivi ja Gustav Suitsu luule austaja), hiljem pidalitõve uurija ning lõpuks kohtumeditsiini professor ülikoolis. Ema Elfriede oli andekas pianist. Kunstiannetega olid ka Heiti õde Hella ning vend Ilmari. Ka noor Talvik teadis neid luuletajaid, kellest isa talle rääkis ning nende luuletki peast. Siiski ei meeldinud varases koolipoisieas talle luule - teda lummasid hoopis loodusteadused. Eriti meeldis talle E. Haeckeli teos "Die Welträtsel"
Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega(skisofreenia, jälitusmaaniad). Kurb- naljakas tõsiasi on seegi, et suur kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski. Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemises? On olnud ainult üks Juhan Liiv ja vaevalt tuleb teist samasugust inimest kunagi veel. Meie võime üksnes lugeda tema teoseid ning neid ka enda hingeeluga põimida. Siin referaadis on püütud kõigepealt panna kirja Juhan Liivi eluetapid, mis mõjutasid kirjaniku
tegevuses. Ta kuulus ,,Siuru" rühmitusse, oli ajalehe ,,Uus Eesti" toimetuse liige ning ajakirja ,,Varamu" toimetaja. Henrik Visnapuu on üks olulisemaid 20. sajandi luuletajaid. Ta on teinud suure panuse Eesti isamaalisesse luulesse. Tema esimesed värsid ilmusid 1908. aastal ,,Postimehes". Visnapuu looming on selgelt mehelik ning ta stiil erineb teistest märgatavalt. Ta ei hooli eriti keelereeglitest ning tihtipeale mõtleb ka ise uusi sõnu. Algperioodil on ta luule spontaanne, kerge ja kirglik. Henrik Visnapuu esimene luulekogu ilmus 1917 aastal ning selleks oli Siuru väljaanne ,,Amores". Tema luuletusi ilmus väga mitmetes grupiväljaannetes. !909-1920 aastad märgivadki tema esimest loomeperioodi. Visnapuu esimese ajajärgu luule on väga meloodiline, rütmiliselt paigas, mitmekülgse sõnakasutusega. Esimeses luulekogus ,,Amores" on selgelt näha, et tegemist on noore inimesega. Luuletused räägivad armastusest, kevadest ja kõiges ilusast
Kõik kommentaarid