Josquin Desprez (0)

Josquin Desprez 05.02.13
Josquin Desprez oli Guillaume Dufay ja Giovanni Pierluigi da Palestrina vahel kuulsaim euroopa helilooja ja teda peetakse tavaliselt franko-flaami koolkonna keskseks figuuriks. Josquini nimetatakse esimeseks kõrgrenessansi vokaalpolüfoonia meistriks. 16. sajandi jooksul tõusis ta ajastu suurima helilooja staatusesse, tema tehnilist ja väljenduslikku meisterlikkust imetleti ja imiteeriti. Käsikirjade ümberkirjutajad omistasid paljud anonüümsed heliteosed talle, et suurendada oma müügiedu.Talle on kokku omistatud vähemalt 374 teost.Alles tänapäeval on hakatud nendest mõnede autorlust kahtluse alla panema . Tema barokiajastu alguseni kestnud ja 20. sajandil uuesti tõusnud suurest kuulsusest hoolimata on Josquini elust ja isiksusest väga vähe teada. Kümnete väiksemate renessanssheliloojate eludest on rohkem andmeid kui Josquini omast. Josquin kirjutas nii vaimulikku kui ilmalikku muusikat ning teoseid kõigis ajastu tähtsamates vokaalžanrides, muu hulgas missasid, motette , šansoone ja frottolasid. 16. sajandil ülistati nii tema meloodia loomise annet kui ka tehnilist leidlikkust. Tänapäeval on uurijad püüdnud kindlaks määrata tema stiili tunnuseid ja selle alusel ära tunda ekslikult talle omistatud teoseid, kuid see on osutunud keeruliseks, kuna Josquin armastas järjestikustes teostes kasutada väga erinevaid kompositsioonivõtteid. Heinrich Glarean kirjutas aastal 1547, et Josquin ei olnud mitte ainult "magnificent virtuoso" (võib tõlkida ka 'suurepärane kiitleja') vaid ka võimeline satiiriliseks narritamiseks. Kuigi tänapäeval püütakse "Josquini kaanonist" teoseid eemaldada ja nende õigetele autoritele omistada (osad nendest kuuluvad tema kõige kuulsamate hulka), esindab tema ülejäänud looming siiski renessanssi väga väärtuslikku osa. Ta oli asjatu väljapaistvaim helilooja.Ta oli Johannes Ockeghemi õpilane. Ta muusikas on iseloomulik tundeliste muusikaliste kujundite vastandamine . 1611 . aasta puulõige, kopeeritud nüüdseks kadunud õlimaalilt, mis tehti Josquini eluaja Madalmaade koolkonna helilooja, silmapaistvaimaid polüfoonikuid. Ligi 30 missat, 50 motetti ja 70 šansooni.
Elo- Nora Vilgats 5.klass Karksi - Nuia Muusikakool
Sünd ja noorpõlv
Josquini lapsepõlvest on vähe teada. Palju on järeldatud ja spekuleeritud, mitmeid juhtlõngu on saadud tema teostest ja tema kaasaegsete heliloojate, kirjanike ja teoreetikute kirjutistest. Josquin sündis Burgundia hertsogi valdustes, arvatavasti kas Hainautis (tänapäeva Belgia) või kohe üle piiri tänapäeva Prantsusmaal (oma elu jooksul oli teda mitu korda klassifitseeritud prantslaseks). Nimi 'Josquin' oli Põhja-Prantsusmaal tavaline, seda nime oli kandnud üks bretooni pühak, kes elas selles piirkonnas 7. sajandil. Teda aeti pikka aega segamini teise sarnast nime kandva mehega Josquin de Kessalia, kes sündis 1440. aasta paiku, elas Milanos 1459–1474 ning suri 1498 . Alles hiljuti on leitud, et Josquin des Prez sündis umbes 1450 või mõni aasta hiljem ja ei läinud Itaaliasse enne 1480ndaid.
1466. aasta paiku (võimalik, et isa surma järgselt) nimetas Josquini onu Gilles Lebloitte hüüdnimega Desprez ta enda pärijaks, testamendi järgi oli Josquini perekonnanimi Lebloitte. "Des Prez" oli arvatavasti hüüdnimi, mis aja jooksul kujunes perekonnanimeks.
Vastavalt Claude Hémeré ( kardinal Richelieu sõber ja raamatukoguhoidja ) 1633. aasta andmetele[12] sai Josquinist umbes 1460 kooripoiss Saint-Quentinis. Ta võis õppida kontrapunkti Johannes Ockeghemi käe all, keda ta väga imetles kogu oma elu jooksul (seda väidavad Gioseffo Zarlino ja Lodovico Zacconi 16. sajandist pärit kirjeldused ning tõendab ka 1497 . aastal Ockeghemi surma puhul kirjutatud väljendusrikas leinateos "Nymphes des bois /Requiem aeternam", aluseks Jean Molinet' luuletus ). Kuid ta võis ka lihtsalt Ockeghemi muusikat uurida, ilma et oleks tema õpilane olnud.
Esimene kindel ametikohta puudutav viide on pärit 19. aprillist 1477, mille järgi oli ta laulja Anjou hertsogi René kapellis Aix-en-Provence'is. Ta jäi sinna vähemalt kuni 1478 . aastani. Perioodist märts 1478 kuni 1483 ei ole kindlaid andmeid tema liikumistest. Hertsog René suri 1480. aastal. Josquin võis koos ülejäänud kapelliga minna 1481 . aastal Pariisi. Üks tema varastest motettidest "Misericordias Domini in aeternum cantabo" vihjab otsesele sidemele kuningas Louis XI-ga. Pärast kuninga surma 1483. aastal naasis ta Condé'i, et saada oma onu pärandus. Onu ja tema naine võisid saada surma 1478. aasta mais, kui Louis XI armee piiras linna ümber, lukustas inimesed kirikusse ja põletas nad elusalt.

Looming

Josquini eluajal oli muusikas üleminekuajastu. Toimusid järsud stiilimuutused, osalt muusikute liikumise tõttu Euroopa erinevate piirkondade vahel .Paljud põhja poolt pärit muusikud reisisid Itaaliasse, renessansi südamesse, kuna neid peibutas sealne aadelkonna-poolne kunstide toetamine . Itaalias olles said nad mõjutusi kohalikelt stiilidelt ning viisid need tihti tagasi kaasa ka oma kodumaale . Ockeghemi põlvkond, kontrapunkt, Madalmaade vokaalpolüfoonia ja Itaalia ilmaliku muusika homofoonilisus hakkasid sulama üheks stiiliks. Josquin oli juhtiv kuju selles muusikalises protsessis, millest lõpuks kujunes rahvusvaheline muusikaline stiil eesotsas Giovanni Pierluigi da Palestrina ja Orlandus Lassusega.
Josquin kogus oma teadmisi alguses Prantsusmaal ning suundus siis Itaaliasse Milanosse ja Rooma . Tema varased sakraalteosed jäljendavad Ockeghemi ja tema kaasaegsete kontrapunkti keerukust ja kaunistatud, melismaatilisi meloodiaid. Milanos olles mõjutas teda ümbritsev ilmalik muusika . Oma pea 50 aastat kestnud viljaka karjääri lõpuks oli ta välja kujundanud lihtsustatud stiili, kus polüfoonilise kompositsiooni iga hääl liikus vabalt ja sujuvalt ning suurt tähelepanu pööras ta ka teksti selgusele ja joondumisele muusikaliste motiividega. Oma stiili kujundamisel sai ta mõjutusi teistelt heliloojatelt, kuid temast endast sai kõige mõjukam helilooja kogu Euroopas, eriti pärast trükikunsti leiutamist, mis toimus tema loomingu kõige küpsematel aastatel. See tegi tema võidukäigu veel enam otsustavamaks, kui see muidu oleks olnud.
Mitmed "nüüdisaegsed" kompositsioonitehnikad sündisid 15. ja 16. sajandi vahetuse paiku. Josquin kasutas oma teostes väga palju lühikesi äratuntavaid motiive , meloodiakäike, mis liikusid kontrapunktilises tekstuuris häälest häälde ning andsid tulemuseks teose sisemise ühtsuse. Seda baasprintsiipi on muusikas järjekindlalt praktiseeritud sellest ajast kuni tänase päevani.
Josquin kirjutas muusikat kõigis tolle aja tähtsamates žanrides: missad, motetid, šansoonid ja frottolad. Ta andis oma panuse ka uue žanri motett-šansooni loomisesse, mida ta kirjutas vähemalt kolm. Lisaks olid mõned tema teosed üsna tõenäoliselt ette nähtud instrumentaalseks esitamiseks , mis oli tollel ajal uudne.