Joseph II (0)

Tallinna 21. Kool

Joseph II
(13.03.1741 – 20.02.1790)
Koostaja: Martin Laid
Õpetaja: Ingrid Paggi

Sissejuhatus

Varauusaega, mis hõlmab 16.-18. sajandit, iseloomustavad suured maadeavastused , reformatsioon ja usuvaenused, kiriku mõju jätkuv langus ühiskonnas ning uue maailmapildi areng ja süvenemine inimestesse, millele andis omapoolse panuse 18. sajandil võidutsenud valgustusideoloogia.
Mitmed suured valitsejad , kes olid valgustatud, nagu näiteks Friedrich II, Maria Theresia ning Joseph II, viisid läbi palju suuri reforme, mis olid saanud tõuke valgustusideedest. Tänu tolle aja valgustajatele ja valgustatud valitsejatele avanes tee väärtustele, mida me peame oluliseks tänapäevalgi. Kasvas rahva osalus võimu teostamisel, võidule pääses turusuhetele rajanev majanduskorraldus ning valdavaks sai teaduse arengule tuginev maailmapilt.

Keiser Joseph II

Joseph II (Joseph Benedikt Anton Michael Adam) sündis 13. märtsil 1741. aastal. Joseph II oli esimene Habsburgi-Lotringi soost Saksa- Rooma keiser ja Austria ertshertsog . Ta oli oma vanemate Franz I Stephani ja Maria Theresia vanim poeg. Ta on saanud tuntuks kui üks edukamaid valgustatud monarhe.
Joseph II abiellus 1760. aasta oktoobris Infanta Isabellaga Parmast, kuid kes suri 1763. aastal. Ta oli väga vastu uuesti abiellumisele, kuid poliitlistel põhjustel abiellus ta Maria Josephaga Baierimaalt, kuid ka tema suri, 1767. aastal, ning Joseph ei abiellunud enam kunagi.
Temast sai Saksa-Rooma keiser kui tema isa, Franz I Stephan suri 1765. aastal. Sellel tiitlil ei olnud enam tolleks ajaks erilist tähtsust, sest nagu Voltaire ironiseeris: „Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik ei ole ei püha, pole kuidagi seotud Roomaga ega ole enam ka impeerium.“ Peale Kolmekümneaastast sõda oli Saksamaa killustatud ning keisri tegelik võim piirdus vaid Habsburgide pärusvaldustega. 18. sajandi alguseks oli välja kujunenud kaks keskset riiki: need olid Preisimaa ja Habsburgide valdusi koondav Austria.
Samal aastal, 1765, mil Josephist sai Saksa-Rooma keiser, sai temast ka Austria asevalitseja koos oma ema Maria Theresiaga. Ta pidas oma ema reforme liialt ettevaatlikuks ning piiratuiks ja pärast oma ema Maria surma 1780. aastal sai temast Austria tegelik valitseja.
Maria Theresia tegi mitmeid reforme riigi eri piirkondade ühendamiseks ja valitsemise moderniseerimiseks, kehtestas üldise sõjaväekohustuse liisu teel nekrutivõtmise. Ta rõhutas ka kõlblust ja kombelisust, sest oli tõsimeelne katoliiklane. Kui Joseph II sai võimule, hakkas ta teostama radikaalsemaid reforme, mis kunagi ühegi monarhi poolt tehtud. Kohe peale oma ema surma hakkas ta valitsemist suunama uues suunas. Ta tegi väga palju seadusi – kokku 6000 seaduseuuendust ja lisaks veel 11 000 uut seadust reguleerimaks ja korraldamaks igat impeeriumi aspekti. Ta kavatses teha oma rahva õnnelikuks, kuid rangelt vastavalt oma kriteeriumitele.
Kui Joseph 1780. Aastal troonipärijana ema kohale asus, alustas ta rõhuvat tsentraliseerimispoliitikat, mis osutas mõningatele vasturääkivustele „valgustatud“ Habsburgide selle aja poliitikas. Maria Theresia, kuigi ise vaga , oli lõpetanud alla 24-aastastelt usuvande võtmise ja vähendanud usupühade arvu, uskudes, et see võiks suurendada majanduse tootlikust . Joseph läks veelgi kaugemale: ta arvas , et kolmandik kloostritest ei teinud piisavalt tööd hariduse, tervishoiu ja põllumajanduse alal ning saatis need seepärast laiali, ülejäänud kloostrid lasi ta riigistada. Kirik allutati senisest enam riigivõimule: paavsti bullad tuli enne nende avaldamist keisrile heakskiitmiseks esitada. Nagu paljudes teisteski kaoliiklikes maades, ei pälvinud kiriku mõju piiramine rahva poole hoidu .
Joseph II pööras väga suurt tähelepanu haridusele. Selleks, et oleks kirjaoskajatest kodanikkond , tehti kohustuslikuks 7-aastane põhiharidus kõigile poistele ja tüdrukutele, mille tagamiseks rajati rahvakoole üle kogu maa. Koolides kehtestati riiklikud õppekavad. P raktilist kõrgharidust pakuti vaid mõnedele valitutele. Ta jagas ka stipendiume andekatele vaestele üliõpilastele ning lubas ka koolide asutamise juutidele ja teistele usulistele vähemusrühmadele. 1784 . aastal andis ta käsu muuta riigikeel ladina keelest saksa keeleks , mis oli väga vastuoluline samm mitmekeelses impeeriumis. See tekitas suurt vastuseisu Ungaris ja Belgias. Ungarlasi ärritas rahvussümboli – kaitsepühaku kuningas Stepheni krooni – üleviimine Viini.
Peale oma võimuletulekut, ei kinnitanud Joseph II seisuslikke privileege ning ta deklareeris kõikide inimeste vabadust ja võrdsust. Ta püüdis realiseerida oma valgustatud ideoloogiat kindlale süsteemile, mis pidi olema hea kõigile. Ta andis 1781 . aastal välja tolerantsuspatendi, mis sätestas Austrias usu- ja südametunnistusevabaduse, usundite võrdsuse. Samuti kaotati inkvisitsioon ning ketserlus ja nõidumine polnud enam kriminaalkuritegude hulgas. Elamisõiguse said ka teisest usust inimesed, protestandid ja juudid ning lõpetati ka juutide topeltmaksustamine. Juutidel lubati ka abielu sõlmimine kristlastega, mis enne oli rangelt keelatud.
Samal ajal viis Josephi pärisorjuse tühistamine – kuigi seda ei rakendatud kõikjal – sotsiaalse revolutsioonini. Ta andis talupoegadele õiguse reisida, abielluda ja elukutset valida oma isandalt luba küsimata. Aga kui ta 1781. aastal lõdvendas ametlikku tsensuuri (tema ema valitsemisaja olulist tunnust), kohtas ta laialdast rahulolematust sellise autoritaarse liberalismiga. Tsensuur kehtestati uuesti ja Austria salapolitsei tegeles 1780. aastate keskpaigast alates taas rahva meelsuse jälgimisega.
Joseph austas väga Preisimaa valgustatud monarhi Friedrich Suurt. Just nagu Preisimaalgi keelas Joseph II kohtureformiga Austrias piinamised ja kaotas surmanuhtluse. Alustati Preisimaa eeskujul uue seaduskogu koostamist. Kuid poliitiline tegelikkus viis Joseph II ja Friedrich Suure tihti rivaalidena üksteise vastu. Joseph soovis saada samasuguseks väejuhiks kui Friedrich, kuid tema Türgi vastane sõjakäik kukkus läbi ning keiser pääses sealt vaevu eluga. Kuid reformide ulatuse osas Josephile valgustatud monarhide seas vastast ei olnud.
Joseph valitses ilmselt tõelise valgustatud monarhi ideaali vääriliselt, kuid paraku ei suutnud enamik toonasest eliidist tema vaimustust valgustusideede osas jagada ning ka lihtrahvas ei mõistnud neid. Tugevalt pahandatud oli ka katoliku kirik . Kuigi juba ta ema ajal oli ametlikuks asjaajamiskeeleks saksa keel, tõid Josephi reformid kaasa tugeva tsentraliseerituse ja saksapärastamise. Joseph deklareeris, et tahab Austriast teha täielikult saksa riigi ("Ma olen Saksa keiser, kes peab valitsema Saksa riiki!"), mille peale algasid mitmel pool vastuhakud. Lõuna- ehk Austria Madalamaad (hilisem Belgia) kuulutasid end 1790. aasta jaanuaris koguni iseseisvaks. Joseph jõudis veel deklareerida, et Madalmaad on ta tapnud , enne kui ta veebruaris tõepoolest suri.
Joseph II suri 20. veebruaril 1790. aastal. Oma hauamonumendile, mis asub Viinis, lasi ta oma enda soovil kirjutada: „Siin lamab Joseph II, kes ebaõnnestus kõiges, mis ette võttis.“

Kasutatud kirjandus:

ENE 4. Köide

http://et.wikipedia.org/wiki/Joseph_II_%28Saksa-Rooma_keiser%29

http://en.wikipedia.org/wiki/Joseph_II,_Holy_Roman_Emperor

http://www.nndb.com/people/636/000101333/

„Võimsad valitsejad. Suurejoonelise kuningavõimu ajalugu.“ W.Hyvel (lk. 214-215)
2010