Joseph Haydn (0)

Referaat
Franz Joseph Haydn
Koostaja :
Klass:
Kool:
2008
Sisukord
Sissejuhatus 2
Lapsepõlv 3
Täiskasvanu periood 4
Kokkuvõte 6
Kasutatud materjal 7

Sissejuhatus

Franz Joseph Haydn sündis 31.märtsil 1732 aastal Alam-Austrias (praegu Ungari) Rohrau külas ja oma elupäevad jõudsid tal lõpule 31.mail Viinis Austria suurmeistrina. Tema on klassitsismi perioodi alguse panija ning selle ajastu valitseja. Teda kutsutakse ka „ Papa -ks“ ja „Sümfooniate isa-ks“. Tema tohutustest teostest peegeldus tõelist pillide meisterlikku kompositsiooni ja loo ülesehitust ka kõige karmimate reeglite ning nõuete järgi mida tarvis oli jälgida. Papa teostest juurdus välja uus helikeel ja uued muusikaliigid, mida ta ise oskuslikult kasutada oskas. Ta on läinud ajalukku kui suurepärane sümfoonia ja keelpillikvarteti looja. Tema elu ei olnud nii väga lilleline läbi aegade, teda võib nimetada ka meest, kes töötas ennast ise üless ja sai ka vastava tunnustuse oma tegudele.
Elulugu

Lapsepõlv

Tema lapsepõlv räägitakse olevat väga musikaalne, kuigi tema ema, kes oli kokk ja isa kes töötas väga erilise ameti peal ehk rattaparandajana, kuigi siis oli veel need rattad vanrki all ja puust. Isa õppis ka ära harfi mängimise oma seikluse perioodi ajal. Kumbki vanematest ei oskanud lugeda nooti, kuid see ei takistanud tema muusikalist arengust kuna selle võttis enda peale tädimees Johann Matthias Franck , kes oli koolimeister ja koorimeister Haynburgis, käidi ka naabritepool koos lõõritamas. Tõestanud juba ennast selles varajases eas Franck-ile nõustus ta endaga noore õppuri kaasa võtma, sellesse kaasati ka tema vend Michael Haydn, kellest sai sammuti helilooja kuid tõesti mitte nii kuulus. Kuigi vahemaa oli ainult seitse kilomeetrit ei toetanud teda vanemad ega elanud nendega enam kunagi olles ise alles kaheksa (osadel andmetel kuue) aastane. Ta ise ka meenutab, et sellel ajal kannatas ta pidevalt tühja kõhu all ja teda narriti räpaste riiete pärast. See ei morjendanud teda eriti ning ta oma visaduse ja talendiga õppis viiulit ja klavesiini mängima. Varsti sa ka kuulda tema häält koori kõrgema hääle koosseisus. On põhjust arvata, et rahvas oli seda maininud Georg von Reutter-ile, kes oli Viini St. Stephen's katedraali kapellmeister. Tal jätkus seal kooripoisina tööd üheksaks aastaks, mille vältel oli viimased neli koos temaga ka vend. Pärast häälemurret tuli kahjuks koorist lahkuda, kuid midagi ei jooksnud mööda külgi maha ja sellest perioodiast sai nii praktiseeritud kui ka teisi suuremaid musitseerijaid jälgitud, kuna see oli Euroopa üks suurimaid kontserdi pidamis kohtasid.

Täiskasvanu periood

Kui ta sai füüsiliselt täiskasvanud meheks 1749 aastal siis löödi ta põhimõtteliselt päeva pealt koorist välja ilma mingisuguse kompensatsioonita tänavale. Õnne tahtel võttis ta enda juurde elama paariks kuuks hea sõber Johann Michael Spangler, kus ruumis elas tegelikult juba see sõbra pere. Sellel ajal pidi haydn rinda pistma paljude töödega nagu nt: muusika õpetajana, tänava lauljana ja kõige tähtsam, et ta oli Nicola Porpora jooksupoiss. Sealt nagu ta ise ütleb sai tõelised komponeerimise põhitõed teada. Kuna ta ei olnud nootide poole pealt veel nii talendikas kui ta soov oli siis ta asus enda käe läbi hoolikalt õppima Johann Joseph Fux-i ja Carl Philipp Emanuel Bach -i teoseid. Viimase helilooja mõju on tunda ka Haydn-i loomingus.
Jällegi mängati Papa meisterlikust ja ta hakkas koguma tuntust kõrgema klassi seltsist. Lõigi ta siis ühe ooperi komöödi näitlejale Johann Joseph Felix Kurz-ile (ooperi mille eestikeelset vastet ma ei leidnud „The Limping Devil“ Läbipaistev või hiiliv kurat, vms). Esitus oli menukas ja see oli 1753 aastal, kuid kahjuks see keelati ära. Teda kasutati ka pahameeli ära, et tema populaarsuse suurenedes pandi tema teosed müüki, mis ta oli niisama heatahtlikult ära andnud. Hakati rohkem nägema Haydnõi tegemisi ka arostrikaatide seas ja parun Carl Josef Fürnberg kes võttis ta endale laulu ja klahvpilli õpetama. Parun soovitas ka teda hiljem krahv Morzin-ile, kus ta hakkas täis kohaga tööle. Juhatas seal väiksese koosseisuga orkestrit ning kirjutas oma esimesed sümfooniad.
1760 võttis ta omale naise Maria Anna Aloysia Apollonia Keller , kellega tal ei sujunud kooselu üldse. Naine võis kasutada noote tulehakatisena, kuna ta neid lugu ei pidanud. Neil ei olnud lapsi ja neil oli mõlemal armuke.
Krahv Morzin-il tekkisid rahalised raskused ja ei olnud enam võimalik oma muusikalist kooseisu enam ülal hoida. Ühe õnnetus ja teise õnneks kuid talle pakkus tööd Esterházy-i perekond, kes olid tähtsaimad ja rikkaimad Austrias. Kui 1766 endine kapellmeister Gregor Werner suri sai Haydn selle koha endale. See oli ka aeg kus tal oli väga suur töökoorem õlul ja ta pidi täitma kohustusi nagu nt: komposeerimine, orkestri juhtimine, kammermuusikat mängida krahvile ja tema külalistele ning ka luua ka mingi aja tagant ooperiteoseid. Ta töötas seal oma head kolmkümend aastat ja vahepeal vallandas krahv osa oma muusikalisest kooseisust sai Papa hingamisruumi juurde ja ta tegi ka tellimusi välaspoole lossimüüre, kuna nüüd tunti teda juba üle maailma. Siis valmisid ka sellised tähtsad teosed nagu : „Pariisi sümfooniad“ ja „Kristuse seitse viimast sõna“. Sellest perioodist on ka üks tuntuim sümfoonia “Lahkumissümfoonia”. Tavapärasele 4 osale järgneb siin viies aeglane osa, mille kestel muusikud lahkud ükshaaval lavalt, lõpuks jäävad vaid kaks kes sümfoonia lõpetavad. See loodi et väljendada pillimeistrite üksindust ja muserdust.
Kui 1790 aastal vürst Nikolaus Esterházy suri saadeti muusikaline pool laili kuid Haydn sai ikka pensioni edasi. Sellel perioodil reisis ta Londoni (1791-1792), teda võeti seal väga sööjalt vastu ja kirjutas seal 6 sümfooniat, mis seal ka kohe ette kanti ning edukaks osutusid. Sinna jäi ta 18 kuuks. Nüüd kui tal vaba aega oli pühendas ta ka rohkem aega oma heale sõbrale Mozard -ile, kellega tal olid väga soojad suhted. Ta on isegi talle pühendanud kuus oma kõige paremat keelpillikvartetti. Läks ta tagasi Viini kuid võttis uuesti resisi Londonisse ette (1794-1975), peale seda palun inglise kuningas tal sinna elama jääda, kuid „ Suurmeister “ lükkas selle tagasi ning tuli tagasi oma koju Viini, kus ta ka oma viimased elupäevad veetis.

Kokkuvõte

1809. aastal, mil 77-aastane Haydn lebas Viinis oma surivoodil, seadis äsja linna vallutanud Napoléon helilooja maja juurde valvuri , et teda ei segataks. Juba enne helilooja surma mängiti tema sümfooniaid ka kaugel Ameerikas. Tegu on ikkagi pool sajandit oma loominguga valitsenud meistriga. Tema töödes on tunda eripära ja mänglevat loomingulisust kuid kõik on ikkagi tehtud tõhutute reeglite järgi, mis teeb teoste loomise omakorda keerulisemaks.

Kasutatud materjal

http://et.wikipedia.org/wiki/Joseph_Haydn
http://www.miksike.ee/docs/referaadid/muusika_areng.ht m
http://www.spikrivabrik.ee/files/konspektid/[muusika]_haydn.zip
7